ma peaksin siis tegema?” küsisin ma.
„Kuna sa oled juba nii kaval olnud ja selle varastanud,” vastas ta, „siis pead selle endale jätma; nüüd pole enam tagasiteed. Pealegi, laps,” ütles ta, „kas ei vaja sa seda rohkem kui nemad? Soovin, et suudaksid teha niisugust asja kord nädalas.”
Hakkasin mõistma, et mu perenaise pandimajapidajaks hakkamisest saadik oli ta ümber tekkinud niisuguseid inimesi, kes polnud enam nii ausad, nagu ma olin seal varem kohanud.
Üsna varsti sain sellest ise ka selgemini aru, sest nägin aegajalt toodavat mõõga käepidemeid, lusikaid, kahvleid, kannusid ja muid niisuguseid asju, mitte pandiks, vaid müügiks, ja ta ostis kõik ära midagi küsimata ja tegi väga häid tehinguid, nagu ma tema jutu järgi aru sain.
Sain ka teada, et seda äri ajades sulatas ta alati üles oma lauahõbeda, et seda kätte ei saadaks, ja ühel hommikul ta tuli ning ütles mulle, et ta hakkab hõbedat sulatama ja kui ma tahan, paneb ta minu kannu sinna hulka ja keegi ei näe seda. Ütlesin talle, et lasku aga käia, nii et ta kaalus selle ära ja andis mulle tagasi kogu selle väärtuse hõbedas, kuid ma leidsin, et ta ei teinud sedasama mitte kõigi klientidega.
Mõni aeg pärast seda tegin nõelatööd ja olin väga melanhoolne, tema aga tuli küsima, et mis lahti on, nagu ta oli harjunud tegema. Ütlesin talle, et mu süda oli raske; mul oli vähe tööd ja polnud, millest elada, ja ma ei teadnud, mida teha. Ta naeris ja ütles mulle, et peaksin jälle välja minema ja oma õnne proovima, võib juhtuda, et kohtun veel ühe hõbedatükiga.
„Oh, ema!” ütlesin ma. „Selles asjas pole mul oskusi ja kui mind kinni võetaks, oleksin otsekohe omadega läbi.
Tema vastas: „Ma viin su õpetaja juurde, kes teeb su sama osavaks kui ta ise.”
Hakkasin selle ettepaneku peale värisema, sest siiani polnud mul ei kaasosalisi ega tuttavaid selles seltskonnas. Kuid majaperenaine võitis kogu mu tagasihoidlikkuse ja hirmud ning üsna pea sai minust selle kaasosalise abil sama jultunud ja osav varas kui Moll Taskuvaras ise, kuigi, kui jutud temast õigust räägivad, mitte pooltki nii kena.
See kaaslane aitas mul õppida kolme sorti vargust, need olid poevargus, kukrute varastamine ja kuldkellade näppamine leedide vöödelt, ja viimast tegi ta nii osavalt, et ükski naine ei jõudnud kunagi selleni, et seda tema moodi teha. Mulle meeldisid esimesed ja viimased neist asjadest väga ja ma aitasin teda mõnikord ta tegevuses, just nagu õpilane aitab ämmaemandat, tasuta.
Viimaks aitas ta mul tegevusse asuda. Ta oli mulle õpetanud oma kunsti ja ma olin mitmel korral äärmiselt osavasti kella tema vöölt lahti haakinud. Viimaks näitas ta mulle auhinda ja selleks oli suure kõhuga lastootav noor leedi, kellel oli ilus kell. Asi pidi tehtud saama siis, kui ta kirikust välja tuli. Mu kaaslane läks leedi kõrvale ja teeskles, et libastub trepil, ja kukkus vastu leedit nii ägedasti, et too kohutavalt ehmus ja mõlemad hakkasid karjuma. Samal hetkel, kui ta seda leedit tõukas, haarasin mina kellast ja hoidsin seda õigel viisil, nii et müksatus, mis ta andis, päästis haagi lahti ja ta ei tundnudki seda. Lahkusin otsekohe ja jätsin oma õpetaja pikkamööda hirmust toibumist teesklema, ja leedi toibus samuti ning vaatas viimaks, et ta kell on läinud. „Jah,” ütles mu kaaslane, „need on need kelmid, kes mu maha tõukasid. Kahju, et proua ei märganud enne kella puudumist, siis oleksime võinud nad kinni võtta.”
Ta rääkis nii hästi, et keegi ei kahtlustanudki teda, ja ma jõudsin koju temast tund aega varem. See oli mu esimene seiklus koos temaga. Kell oli tõesti väga kena ja ohtrasti kaunistatud ja mu perenaine lubas meile selle eest kakskümmend naela, millest mina sain poole. Ja nii sai minust professionaalne varas, kalgistunud südametunnistuse ja jultunud, olin jõudnud piirini, mis ma olin arvanud, et on minu jaoks võimatult kaugel.
Nii lükkas kurat, keda aitas tungiv vaesus, mind kurjusesse, isegi kui mu vajadused polnud nii suured või väljavaated nii hirmutavad, sest mul oli nüüd pisut tööd ja ma polnud kaotanud oma õmblemisoskust ning oli väga tõenäoline, et kui mul tuttavaid juurde tekib, siis saan ka ausalt oma leiba teenida.
Pean ütlema, et kui oleksin kohe leidnud selle töö, kui mu raha otsa lõppes, siis poleks ma kunagi alustanud seda vastikut tegevust või jõudnud niisugusse kriminaalsesse seltskonda, milles ma praegu olin, kuid mu elu oli juba mind kalgiks muutnud ja ma olin nüüd viimse piirini hulljulge, ja seda enam, et ma olin juba nii kaua selle äriga tegelenud ja mind polnud kunagi kinni võetud. Lühidalt, mu uus partner kurjuses ja mina jätkasime nii kaua takistamatult, et me ei muutunud mitte ainult julgeiks, vaid ka rikkaiks, ja kord oli meie käes kakskümmend üks kuldkella.
Mäletan, et ühel päeval olin tõsisem kui tavaliselt ja leidsin, et mul oli päris palju raha, sest mul oli peaaegu kakssada naela, ja ma hakkasin äkki mõtlema, nagu mõni hea vaim oli mind mõtlema pannud, et alguses varastasin ma vaesuse tõttu ja häda oli mind niisuguse kohutava tegevuseni ajanud, kuid nüüd oli see häda kadunud ja ma võisin raha saada ka ausa tööga, nii et miks ei võiks ma nüüd lõpetada, kui kõik oli veel hästi? Ma ei saanud ju oodata, et mind kunagi kinni ei võeta, ja kui mind kord üllatatakse ja asi luhta läheb, siis olen omadega läbi.
See oli kahtlemata õnnelik hetk, sest kui ma oleks seda õnnistatud vihjet kuulda võtnud, kellelt iganes see ka tuli, oleksin võinud veel elada ausat elu. Kuid mu saatus oli teisiti otsustatud. Teguvõimas kurat, kes oli mind nii kavalalt ahvatlenud, hoidis mind liiga kõvasti kinni, et oleksin saanud ümber mõelda, kuid nagu vaesus oli mind soomülkasse toonud, hoidis saamahimu mind seal kinni, kuni polnud enam tagasiteed. Kui mõistus püüdis mind tagasi hoida, lükkas saamahimu mind edasi ja ütles: „Jätka, jätka, sul on väga hea õnn; jätka, kuni oled saanud neli- või viissada naela, ja lõpeta siis, ning siis võid kenasti ära elada ka üldse tööd tegemata.”
Nii olin ma kord juba kuradi haardes, mind hoiti seal kinni ning mul polnud jõudu ringist välja murdmiseks, kuni olin eksinud liiga keerulistesse labürintidesse, et sealt üldse välja saada.
Kuid need mõtted avaldasid mulle siiski muljet ja sundisid mind tegutsema ettevaatlikumalt kui varem, ja isegi ettevaatlikumalt kui mu õpetajad. Mu kaaslane, nagu ma teda kutsusin, kuigi oleks pidanud teda kutsuma õpetajaks, sattus kord ühe teise oma õpilasega hätta, püüdes töötada Cheapside’i riidepoes, kuid kullipilguga tööline haaras neist kinni koos kahe batistitükiga, mis samuti nende juurest leiti.
Sellest aitas, et nad mõlemad Newgate’i panna, kus õnnetuseks mõned nende varasematest pattudest meelde tuletati. Neile esitati kaks süüdistust ja tõendid olid nende vastu ning nad mõlemad mõisteti surma. Nad mõlemad väitsid, et on rasedad, ja mõlemad tunnistatigi rasedaiks, kuigi mu õpetaja polnud rohkem rase kui mina ise.
Käisin neid sageli vaatamas ja neid lohutamas, arvates, et mina olen järgmine, kuid see paik tekitas minus nii suurt õudust, olles mu õnnetu sünnipaik ja mu ema kurbade juhtumuste toimumiskoht, nii et ma ei suutnud seda taluda ja olin sunnitud need külaskäigud lõpetama.
Ja oh! Kui ma oleks vaid nende õnnetustest õppust võtnud, oleksin ikka veel õnnelik, sest ma olin veel vaba ja minu vastu poldud tõstetud ainsatki süüdistust, kuid nii ei saanud see minna, mu mõõt polnud veel täis.
Mu kaaslane, olles vana seaduserikkuja, hukati, noor seaduserikkuja säästeti sellest, andes talle armu, kuid ta nälgis vanglas kaua, kuni sai viimaks oma nime amnestianimekirja ja niimoodi välja pääses.
See mu kaaslase kohutav kogemus ehmatas mind südamest ja mõnda aega ei varastanud ma enam midagi, kuid ühel ööl mu majaproua maja naabruses hüüti: „Tulekahju!” Majaproua vaatas välja, sest olime kõik üleval, ja hüüdis otsekohe, et ühe leedi maja katus põles, ja nii see ka oli. Majaproua andis mulle tööd. „Nüüd, laps,” ütles ta, „on harukordne võimalus, sest kuna
