htujutud
Oli jõululaupäev.
Ma alustan nii, sest nii on sünnis, kombekas ja viisakas alustada, kuna mind on kasvatatud sündsal, kombekal ja viisakal moel ja õpetatud alati tegema sündsaid, kombekaid ja viisakaid tegusid ning ma olen sellega harjunud.
Muidugi on täiesti ebavajalik mainida kuupäeva. Kogenud lugeja teab niigi, et oli jõululaupäev. Tondijuttudes on alati jõululaupäev.
Jõululaupäeval on kummituste suur galaõhtu. Jõululaupäeval peavad nad oma iga-aastaseid pidustusi. Jõululaupäeval tuleb igaüks, kes tahab Kummitustemaal Keegi olla – või rääkides vaimudest peaks vist pigem ütlema, et tulevad kõik Eikeegid, kes tahavad Eikeegid olla, välja ennast näitama, vaatama ja nähtud saama, ringi promeneerima, näitama üksteisele oma surilinu ning surirõivaid, üksteise moetaju kritiseerima ja üksteise jumet pilkama.
„Jõululaupäeva paraad”, nagu nad seda ise eeldatavasti nimetavad, on üritus, milleks kahtlemata valmistutakse innukalt ning mida oodatakse kogu Kummitustemaal, eriti see uhkeldav kamp, kuhu kuuluvad näiteks mõrvatud Parunid, kuritegeliku taustaga Krahvinnad ning Krahvid, kes saabusid Vallutajaga, tapsid oma sugulased ning surid märatsevate hulludena.
Võite kindlad olla, et õudseid oigeid ja õelaid irveid harjutatakse innukalt. Verdtarretavaid kriiskeid ning judinaid tekitavaid žeste korratakse nädalaid. Roostes ketid ja verised pistodad parandatakse ning lüüakse läikima; surilinad, mis eelmise aasta peo järel hoolikalt tallele pandi, otsitakse välja, klopitakse puhtaks, parandatakse ning tuulutatakse.
Oi, küll on erutav Kummitustemaal see 24-nda detsembri õhtu!
Võib-olla olete tähele pannud, et jõuluõhtul endal kummitused välja ei tule. Me kahtlustame, et jõululaupäev on neile liiga kurnav ja nad pole erutusega harjunud. Umbes nädala jooksul pärast jõululaupäeva tunnevad härraskummitused kahtlemata tugevat peavalu ning käivad ringi, andes endale pühalikke lubadusi järgmine jõululaupäev mitte juua; samal ajal kui daamidest tondid on vaidlushimulised ning nipsakad, kaldudes kõnetamisel igasuguse arusaadava põhjuseta nutma puhkema ja kiirustades toast lahkuma.
Ma usun, et tühised keskklassi kummitused, kel pole vaja seisust säilitada, kummitavad vahel natuke ka kõrvalistel õhtutel, Halloweenil ja jaanipäeval, mõned ilmuvad välja isegi viletsatel kohalikel üritustel – tähistama näiteks kellegi vanaisa poomise aastapäeva või ette kuulutama mõnd õnnetust.
Keskmine briti kummitus armastab õnnetuste ettekuulutamist väga. Saada ta kellelegi häda ennustama ning ta on õnnelik. Lase tal tungida rahulikku majja, pöörata see pea peale, ennustades matuseid või pankrotti, vihjates saabuvale häbile või mõnele muule hirmsale õnnetusele, mida ükski arukas inimene ei taha ette teada ning mille ette teadmisest ei saa mingit kasu olla, ja ta tunneb, et ta töö on lihtsalt rõõm. Ta ei annaks endale iial andeks, kui keegi tema perest satuks hätta ning ta ei olekski olnud paar kuud varem kohal, et seda ette ennustada, tehes murul tobedaid trikke või kellegi voodipäitsis tasakaaluharjutusi.
Lisaks on veel olemas väga noored või väga kohusetundlikud kummitused, kelle mõtteid rõhub kadunud testament või avastamata luuleteos, ja kes kummitavad järjepidevalt kogu aasta vältel; ning ka pirtsakad kummitused, kes on nördinud, et neid maeti prügikasti või külatiiki, ega jäta kogudusele ühtki rahulikku ööd, kuni keegi on korraldanud neile esmaklassilised matused.
Aga need on erandid. Nagu ma juba ütlesin, teeb keskmine kombekas kummitus oma ühe etteaste jõululaupäeval ja on sellega rahul.
Miks just jõululaupäeval kõigist aasta õhtutest, ei ole mina isiklikult kunagi mõistnud. See on alati üks kõige masendavamaid õhtuid väljas käimiseks: külm, mudane ja märg. Pealegi olen ma kindel, et jõuluajal on kõigil niigi palju kannatusi majatäie elavate sugulaste näol, nii et pole vaja veel mõne surnu kummitust ringi luusima.
Küllap on jõuluajal õhus midagi viirastusliku – midagi selles umbses, lämbes õhkkonnas, mis tõmbab ligi kummitusi, nagu suviste vihmade niiskus toob välja konnad ja teod.
Ja mitte ainult kummitused ise ei käi jõululaupäeval jalutamas, vaid ka nende elavad sugulased istuvad ja räägivad neist alati jõululaupäeval. Kus iganes kohtub jõululaupäeval tule ümber viis või kuus inglise keelt rääkivat inimest, hakkavad nad kohe üksteisele tondijutte rääkima. Miski ei paku meile sel päeval suuremat rahuldust, kui kuulata üksteist rääkimas usutavaid anekdoote kummitustest. See on sõbralik, pidulik hooaeg ning me armastame mõtiskleda haudadest, surnukehadest, mõrvadest ja verest.
Meie kummituslikel kogemustel on palju ühiseid jooni, aga see pole muidugi mitte meie, vaid kummituste süü, kes ei katseta kunagi mõnda uut etteastet, vaid jäävad alati vana turvalise numbri juurde. Selle tulemuseks on, et kui sa oled käinud ühel jõululaupäeva peol ja kuulnud kuut inimest jutustamas oma seiklustest kummitustega, saab sinu tondijuttude kuulamise vajadus rahuldatud. Järgmiste tondijuttu kuulamine oleks nagu kahe jantliku komöödia vaatamine või kahe koomiksi lugemine, muutudes tüütavaks.
Alati räägitakse noormehest, kes veedab jõule maamajas ja kes pannakse jõululaupäeval maja läänetiiba magama. Siis avaneb keset ööd vaikselt toauks ja keegi – tavaliselt daam öösärgis – jalutab aeglaselt sisse ja istub voodile. Ehkki noormees ei mäleta, et ta oleks naist enne näinud, peab ta teda üheks külalistest või mõneks pere sugulaseks, kes ei suutnud uinuda ja tuli tema tuppa juttu ajama. Mehel pole aimugi, et tegu on kummitusega, ta ei kahtlusta seda üldse. Aga naine ei räägi midagi ja kui mees uuesti tema poole vaatab, on ta kadunud.
Hommikusöögilauas pajatab noormees oma vahejuhtumist ja küsib kõigilt kohalolevatelt daamidelt, kas ehk nemad olid tema külalisteks. Aga kõik nad kinnitavad, et ei olnud, ning võõrustaja, kes on muutunud surnukahvatuks, palub tal asjast rohkem mitte rääkida, mis tundub noormehele haruldaselt kummalise palvena.
Pärast hommikusööki viib võõrustaja noormehe eemale ja seletab talle, et see, mida ta nägi, oli samas voodis mõrvatud daami kummitus, või daami, kes mõrvas kellegi teise sealsamas – pole oluline kumb; sinust võib saada kummitus kui sa tapad kellegi või kui sind ennast tapetakse, kumba iganes sa eelistad. Mõrvatu kummitus on vahest populaarsem, mõrvatuna on ka kergem inimesi hirmutada, sest siis saad sa näidata oma haavu ja oiata.
Kindlasti esineb juttudes skeptikust külaline, kes selle asjaga sisse kukub, muide. Oma peret ei pea kummitus kunagi eriti tähelepanu vääriliseks, talle meeldib kummitada just „külalist”, kes jõululaupäeval pärast võõrustaja tondijutu ärakuulamist selle üle naerab ning teatab, et tema ei usu, et sellised asjad nagu kummitused üldse olemas on, ning et ta läheb ja magab veel samal ööl kummitustekambris, kui nad vaid lubavad.
Kõik paluvad tal mitte uisapäisa talitada, kuid ta on oma hulljulguses järeleandmatu ning läheb üles Kollasesse Tuppa (või mis iganes värvi see kummituste tuba parajasti on) kerge südame ja küünlaga, soovib neile kõigile head ööd ning sulgeb ukse.
Järgmiseks hommikuks on ta juuksed lumivalged.
Ta ei räägi kellelegi, mida ta nägi, see on liiga kohutav.
Kummitusejuttudes esineb sageli ka vapper külaline, kes näeb kummitust ja teab, et see on kummitus, ning jälgib, kuidas see tuppa tuleb ja kaob läbi seinapaneeli, ja seejärel, kuna kummitus ei paista tagasi tulevat ja järelikult pole ärkvel püsimisest mingit kasu, jääb ta magama.
Ta ei maini kellelegi, et nägi kummitust, kartes inimesi hirmutada – mõned inimesed lähevad kummituste peale närviliseks – , vaid otsustab oodata järgmise õhtuni, et näha, kas ta ilmub veel kord.
See ilmubki uuesti ning seekord tuleb külaline voodist välja, riietub, kammib juuksed ja järgneb sellele, avastades salajase käigu, mis viib magamistoast alla õllekeldrisse, mida vanadel halbadel ennemuistsetel aegadel just harva ei kasutatud.
Sageduselt
