milles võisin Tema Majesteeti süüdistada. Miks pidi ta abielluma võõra naisega ja veel meie põliste vaenlaste seast?“
„Ma pakun, et ta armus temasse.“
„Päh! Ta on praegu sama õnnelik ühega meie hulgast.“
„Kas ta suri väga kiiresti? Nad ei narritanud teda surnuks, ega ju?“
„Oh, jumal, ei! Kuningas jumaldas isegi tema jalajälgi.”
„Miks ta siis suri? Kas talle ei sobinud see õhk?“
„Ta suri, kui väike prints sündis.“
„Kui rumal temast! Meie küll kunagi nii ei tee. See pidi tulema sellest, et ta kingi kandis.“
„Seda ma ei tea.“
„Miks nad seal üleval kingi kannavad?“
„Ah, vaat see on mõistlik küsimus ja ma vastan sellele. Kuid et seda teha, pean ma sulle kõigepealt saladuse rääkima. Ma nägin ükskord kuninganna jalgu.“
„Ilma kingadeta?“
„Jah, ilma kingadeta.“
„Ei! Kas tõesti? Kuidas see juhtus?“
„Ära päri, kuidas see juhtus. Ta ei teadnud, et ma neid nägin. Aga, mis sa arvad, mis ma nägin! – Neil on varbad!“
„Varbad! Mis need on?“
„Võid julgelt küsida! Ma poleks ise kunagi teadnud, kui ma poleks kuninganna varbaid näinud. Kujuta ette! Tema jalalabade otsad olid hargnenud viieks või kuueks peenikeseks jupiks!“
„Oh õudust! Kuidas sai kuningas temasse armuda?“
„Sa unustad, et ta kandis kingi. Just seepärast ta neid kandiski. Sellepärast kannavadki kõik mehed ja naised ülakorrusel kingi. Nad ei suuda taluda vaatepilti oma jalgadest.“
„Ah! Nüüd ma saan aru. Helfer, kui sa kunagi veel kingi soovid, löön ma vastu su jalgu – seda ma teen!“
„Ei, ei, ema, palun ära löö.“
„Siis ära räägi enam kingadest.“
„Kuid sellise raske kastiga mu peas…”
Sellele järgnes hirmus karjatus, mida Curdie tõlgendas kui vastust ema löögile oma vanema mäekolli jalgade pihta.
„Noh, seda ma ei teadnudki!“ märkis neljas hääl.
„Sinu teadmised pole veel päris täiuslikud,“ ütles isa. „Sa said alles viiskümmend eelmisel kuul. Vaata, et sa võtad oma voodi ja voodiriided. Kohe, kui oleme lõpetanud oma õhtusöögi, oleme siit läinud! Ha-ha-haa!“
„Mis sa naerad, mees?“
„Ma naeran, mõeldes sellele, missuguses jamas kaevurid end leiavad – kuskil kümne päeva jooksul.“
„Miks, mida sa silmas pead?“
„Oh, ei midagi.“
„Oo jaa, sa mõtled midagi. Sa mõtled alati midagi.“
„Igal juhul midagi rohkemat kui sina, naisuke.“
„Võib-olla, kuid ma saan ikkagi kõigest teada, eks?“
„Ha-haa! Sa oled terane. Milline ema sul küll on, Helfer!“
„Jah, isa.“
„Noh, ma arvan, et ma pean sulle rääkima. Nad arutavad seda palees täna õhtul; ja kohe, kui me oleme sellest ebameeldivast kohast minema saanud, lähen ma sinna ja saan teada, mis õhtu nad kokku lepivad. Ma tahaksin näha seda noort huligaani vaevlemas piinades, mis…”
Ta langetas oma hääle nii vaikseks, et Curdie kuulis vaid mõminat.
See mõmin jätkus mõni aeg madalal bassihäälel nii mõistmatuna, nagu oleks mäekollil keele asemel vorstike olnud; ja alles siis, kui tema naine jälle rääkima hakkas, muutus see jälle endiseks.
„Kuid mida meie teeme nii kaua, kui sa oled palees?“ küsis ta.
„Ma viin teid turvaliselt uude majja, mida ma olen teile paar viimast kuud kaevanud. Podge, sina muretse laua ja toolide eest. Ma usaldan need sinu hoolde. Laual on seitse jalga, igal toolil kolm. Ma jätan need kõik sinu hoolde.”
Pärast seda tõusis segane vestlus erinevatest majapidamistarvetest ja nende transpordist; Curdie ei kuulnud enam midagi, mis oleks tähtis olnud.
Nüüd teadis ta vähemalt ühte põhjust, miks mäekollide kirkad öösiti pidevalt toksisid. Nad tegid endale uusi majasid, kuhu nad võiksid taganeda, kui kaevurid peaksid ähvardama tungida nende elamistesse. Kuid ta oli saanud teada kaks veelgi tähtsamat asja. Esiteks seda, et mingi kohutav õnnetus oli ees ootamas ja kaevureid ähvardamas, teiseks seda, et mäekolli kehal oli üks nõrk koht; ta ei teadnud varem, et nende jalalabad olid nii tundlikud, nagu tal oli nüüd põhjust kahtlustada. Ta kuulis ka, et neil pole varbaid: pimeduses, mil nad tavaliselt ilmusid, ei saanud tavaliselt neid lähedalt uurida, et ta saaks selles kindel olla. Tegelikult ei olnud tal olnud isegi võimalust kindlaks teha, kas neil on sõrmed, kuigi üldiselt räägiti, et ei ole. Üks kaevuritest, kes oli rohkem kooliharidust saanud kui teised, tavatses väita, et see oli ürgsete inimeste omadus. Ja et haridus ja käsitöö olid arendanud nii varbad kui sõrmed – selle väitega oli Curdie kuulnud ka oma isa pilkavalt nõustuvat, kes väitis selle toetuseks, et labakindad on põline jäänuk sellest vanast ajast; samal ajal kui kõik sokid, kus varbad polnud eraldi välja kootud, näitasid sedasama asja.
Kuid tähtis oli asjaolu mäekollide õrnadest jalgadest, millest ta nägi kasu kõikidele kaevuritele. Tema aga pidi vahepeal välja uurima, mis kurjad plaanid mäekollide peas küpsesid.
Kuigi ta teadis kõiki käike ja looduslikke galeriisid, kus nad kaevandatavas osas käinud olid, ei olnud tal aimugi, kus oli kollide kuninga palee, muidu ta oleks kohe teele asunud, avastama mainitud plaani. Ta arvas, ja õigesti, et see pidi asuma mäe kaugemas küljes, millega kaevandusel veel mingit sidet polnud. Kuid praegu pidi tema ja mäekollide vahel olema vaid väga õhuke sein. Kui ta ainult aegsasti läbi saaks, et järgneda lahkuvaile mäekollidele! Paarist löögist kahtlemata piisaks – täpselt sinna, kus ta kõrv praegu oli; kuid kui ta üritaks oma kirkat kasutada, kiirendaks ta vaid perekonna lahkumist, muudaks nad valvsaks ja kaotaks teejuhid. Seepärast hakkas ta seina kätega kobama ja avastas peagi, et mõned kivid olid küllalt lahtised, et neid hääletult lahti tõmmata.
Saades mõlema käega kinni ühest suurest, tõmbas ta selle õrnalt ära ja pani vaikselt maha.
„Mis hääl see on?“ ütles mäekolli isa.
Curdie kustutas lambi juhuks, kui valgus peaks läbi paistma.
„See peab olema see kaevur, kes teistest maha jäi,“ ütles ema.
„Ei, ta on tükk aega kadunud olnud. Ma pole tund aega mütsugi kuulnud. Pealegi polnud see kirkalöök.“
„Siis pidi see olema mööda ojasängi veerev kivi.“
„Võib-olla. Peagi on sellel rohkem ruumi.“
