LUS PUUMAGA. Allen French
Mina ja mu teejuht Alaric olime liikunud põtrade jahil teisele poole Maine’is voolavat Mud Brooki jõge. Seal on jõe ida- ja läänepoolse haru vaheline vesikond liigendatud orgudega ning ühte neist kogunevad tavaliselt talveks põdrad. Kogunemisaeg polnud veel päriselt kätte jõudnud, sest lund oli alles umbes nelja tolli jagu, mis oli aga täpselt paras jahimehele, kes on hingelt ühtlasi ka sportlane.
Meie ülesanne oli aeganõudvate killast, kuna pidime otsima põtrade jälgi igast orust, kõmpides oru ühest küljest üles ja teisest alla, või läksime, nagu meil kombeks oli, oru alguses kumbki oma serva mööda lahku, saime oru lõpus kokku ning pöördusime ebaedu korral kiiremat teed pidi laagrisse tagasi.
Ja ebaedu saatis meid tõesti, sest kolme päeva jooksul ei leidnud me ühtegi jälge. Ent Alaric ei lasknud end sellest põrmugi heidutada.
„Põtrade liikumisteid on võimatu ära aimata,” rääkis ta. „Nad olid siin enne lume tulekut ja nad on praegugi päevatee kaugusel. See on täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin. Meil võib nende leidmiseks kuluda viis päeva.”
See oli teisel päeval, kui saime aru, et sel ajal kui meie jahtisime põtru, jahtis puuma meid. Tema käpajälg oli suur.
„Ma olen suuremat näinud,” ütles Alaric, „aga see sell on ka päris pirakas. Ta ilmselt ootab siin läheduses, et siis meie saagist osa liha endale saada. Eks me peame teda meeles pidama, kui tahame, et ta põdra nahka ja pead ära ei rikuks,” arvas Alaric lumel põlvitades ja minu poole üles vaadates.
Võtsin tema teooria omaks ega mõelnud sellest enam järgmise kahekümne nelja tunni jooksul.
Kolmanda päeva lõpus avastasime, et puuma oli teist korda me kannul käinud – ja mitte ainult meie, vaid minu kannul.
Ta oli terve päeva mulle järgnenud, kui ma mööda oru nõlva kõndisin, vaadates ette ja kõrvale, kuid harva selja taha. Alaric uuris hoolikalt ta jälgi umbes poole miili ulatuses.
„Sa olid tal kogu aeg nägemisulatuses,” lausus ta. „Näed siin seda kohta, kus ta seisis tükk aega paigal, liikudes sind jälgides vaid veidi koha peal?” Ma nägin – ja jäin mõttesse.
Mõne aja pärast jõudsin arusaamisele, et puuma võib meie tapetud saagi ootamisest ära tüdineda ja hakata ise jahti pidama. Polnud kahtlustki, et inimene oleks talle kõige kergem saak, sest hirvi läheduses polnud ja karibuud olid kogunenud kõik Katahdini ja Travelleri ümbrusesse. Möödunud aasta külm talv oli tublisti vähendanud põldpüüde arvu ning põdra tapmisega sai hakkama üksnes suur puuma. Rääkisin oma oletustest Alaricile.
„Hmm, nojah, võib-olla,” vastas ta ning piidles mind kahtlevalt.
Seepeale soovisin, et poleks suud paotanud. Pole hea jätta oma teejuhile muljet, et sa kardad.
Hommikul, kui olime järjekordse oru suudmesse jõudnud, kavatses Alaric minuga kokku jääda ja mitte minna oma teed nagu varem. See oleks aga muutnud me jahipidamise veel aeglasemaks, kuna me oleksime niimoodi läbinud vähem maad, ja ma saatsin ta teist nõlva pidi minema.
„Hästi,” ütles ta. „Aga hoia ümbrusel silm peal.”
Ta kadus seedritega kaetud sohu ja mina hakkasin mööda oru nõlva edasi minema. Vaatasin nüüd tõesti nii ette kui taha ning nägin igas rebase poolt jäetud jäljerajas puuma oma, kuni lõpuks harjusin olukorraga ning hakkasin uskuma, et Indiaani Kurat on otsustanud mind rahule jätta.
Päev oli ilus. Päike paistis eredalt ja selle paistel sulav lumi pani puuokstelt kukkudes metsa elama. Hoidsin head tempot ning kõndisin pilguga enda eest ja ümbert põdrajälgi otsides tubli tunni, nägemata ühtegi elusolendit peale rähnide ja tihaste ning kuulmata midagi peale okste sabina, kui need pärast lumekoormast vabanemist oma tavalisse asendisse hüppasid. Järsku tabas mu jalg lume all midagi ebakindlat ning ma kukkusin täies pikkuses maha. Püss lendas mu käest ja ma kuulsin, kuidas see vastu suhkrupea kujulise kivi lumest väljaulatuvat tippu põrkas. Hüppasin paanikas üles ja uurisin rutakalt püssi. Padrunisalv oli puruks ja mu püss oli sama kasutu kui mistahes roigas.
Nüüd, kui ma seisin, katkine püss käes, ja vaatasin enda ümber päikesest ja lumest säravat metsa, läksid mu mõtted taas puumale. Päris kaitsetu ma polnud, sest revolver ja nuga rippusid mul ikka veel vöö küljes.
Ometi pole kolmekümne kaheksa kaliibriline revolver, olgugi et pikkade padrunite ja pika toruga, tõhusaks kaitseks looma vastu, kes kaalub sama palju kui mina ning kes minuga vastamisi seistes pakub sihtimiseks vaid ümmargust pead ja tugevate musklitega sõlmilist rinda, mis peatab tõenäoliselt mistahes revolvrikuuli. Kahtlesin oma oskustes tabada looma silma.
Väga suure tõenäosusega puuma mind siiski enam ei jälitanud ja pealegi võisin ju kutsuda Alarici. Samas oli Alaric liiga kaugel, et hüüe temani kanduks, ja õhku tulistada ma ei söandanud, sest olin kiire edasijõudmise nimel jätnud laagrisse kõik tagavarapadrunid.
Niisiis seadsin sammud kohe oru põhja suunas, lootes jõuda teisel nõlval Alarici jälgedele ning kavatsedes minna mööda jälgi, kuni jõuan talle järele.
Jätsin püssi sinnapaika, kuna see oli kasutu ja raske. Heitsin sageli pilke selja taha, kui ma pikka nõlva mööda peaaegu sörkides allapoole liikusin.
Sammusin kiirustades, sest Alarici jälgede leidmiseks tuli mul läbida vähemalt miil maad ja oma välejalgse teejuhini jõudmiseks veel palju rohkemgi. Olin rõõmus ja muretu selle hetkeni, kui ma peatudes ja selja taha vaadates märkasin saja jardi kaugusel kollakaspruuni looma kiirelt puu varju lipsamas.
Tõmbasin revolvri ja noa kähku välja, kuid mingit liikumist ma rohkem ei näinud. Selle asemel, et seista ja oodata, jätkasin taganemist. Liikusin nüüd aeglasemalt, ent siiski nii ruttu kui sain, ning kandsin hoolt selle eest, et ma enam ei kukuks ja et keegi mind selja tagant ei ründaks. Uurisin maapinda enda ees ja heitsin iga sekund pilke selja taha. Mõnda aega ei olnud puumast ühtegi märki.
Kuid kui ma teda siis nägin, ehmatas mind tema lähedus. Ta oli vaid viiekümne jardi kaugusel. Sel ajal kui tema kõrvale lipsas, kiirustasin mina edasi, ja kui ma uuesti selja taha vaatasin, nägin teda julgelt minu jälgedes liikumas. Jäin seisma ja tema jäi samuti seisma ning vaatas mind. Tulistamiseks oli ta ikka veel liiga kaugel ja kuna ta ei teinud katset mulle läheneda, jätkasin ettevaatlikult taganemist, jäädes iga paari sammu tagant seisma, et talle silma vaadata.
Ta peatus, kui mina seda tegin, ja ometi tuli ta iga kord, kui ma ära pöörasin, kiiresti lähemale. Mõtlesin teda juba edasi liikumata ära oodata, kui me teed tõkestas jäärak.
Selle põhjas voolas orust väljuv oja ja jääraku järsud kaldad olid peaaegu viisteist jalga kõrged. Kohati need isegi rippusid oja kohal, aga siis ma seda ei teadnud. Ma ei kavatsenudki laskuda sügavikku, kus puuma oleks mind kätte saanud enne, kui ma teist kallast mööda üles saan.
Kõndisin lagedasse kohta ja jäin seisma kalda serval kasvava kase kõrval. Puumal polnud kolmekümne jala raadiuses end kuhugi peita ja nii jäin relvastatult ja otsusekindlalt ootama, mida ta järgmiseks ette võtab.
Loom hiilis mind ümbritsevates põõsastes justkui maad uurides ning hakkas siis minu pettumuseks lähenema mööda jääraku kallast. Tänu sellisele teguviisile oli ta kuni rünnakuhetkeni hästi varjatud, samuti oli tagatud, et rünnakuhoog teda kuristikku ei paiska. Hoidudes kogu aeg niipalju varju, et mul oli võimatu sihtida, roomas puuma mahalangenud puu taha, mille minupoolses otsas kasvas väike põõsas, ning litsus end, ma olin kindel, et mind piieldes, vastu maad ning jäi ootama lootuses, et tabab mind ootamatult.
Ma ei suuda kirjeldada, kui vargsi ja hääletult ta liikus ja kui täiuslikud olid tema manöövrid. Kuigi meie ümber kasvavad puud olid väikesed ja põõsad paljad ja kuigi valge lumine taust ei pakkunud talle mingit maskeeringut,
