Buli.
“Ma tulengi su juurde ja võidan sind,” vastas John Starhurst, pühkis kõigepealt prillid puhtaks, seadis need korralikult ette ja hakkas siis edasi astuma.
Buli tõstis nuia ja ootas.
“Kõigepealt, mu surm ei too sulle mingit kasu,” väitis misjonär.
“Las mu nui vastab sellele,” ütles Buli.
Igale väitele vastas ta samamoodi, samal ajal jälgides, et misjonär ei jookseks tõstetud nuia alt kavalal viisil läbi. Siis, ja mitte esmakordselt, teadis John Starhurst, et ta sureb. Ta ei püüdnud ära joosta. Paljapäi seisis ta päikese käes ja palvetas valjusti – veel üks salapärastest, vältimatutest valgetest meestest, kes hämmeldunud metslastele nende külades piibli, kuulide või rummipudelitega vastu astusid. Ja nii seisis ka John Starhurst Gatoka kivikindluses.
“Andesta neile, sest nad ei tea, mis nad teevad,” palvetas ta. “Oh, Issand! Halasta Fidžile. Ole kaastundlik. Oh, Jehoova, kuula mind oma poja nimel, kelle läbi said kõigist inimestest sinu lapsed. Sinu juurest me tuleme ja sinu juurde läheme tagasi. See maa on pime, oh Issand, see maa on pime. Kuid sinu võim on lõputu. Ulata oma käsi, oh Issand, ja päästa Fidži, vaene kannibalistlik Fidži.”
Buli muutus kannatamatuks.
“Nüüd ma vastan sulle,” pomises ta, samal ajal mõlema käega nuia viibutades.
Narau, kes peitis end naiste ja vaipade keskel, kuulis löögi heli ja judises. Siis kajas surmalaul ja ta teadis, et ta armastatud misjonäri keha tiriti pliidi poole. Ta kuulis laulu sõnu:
“Tirige mind ettevaatlikult. Tirige ettevaatlikult.”
“Sest ma olen isand omal maal.”
“Ma tänan! Ma tänan! Ma tänan!”
Siis kostis ümina hulgast valjem hääl, mis küsis:
“Kus on vapper mees?”
Sada häält möirgas vastuseks:
“Tiritakse pliidile ja küpsetatakse ära.”
“Kus on argpüks?” nõudis see hääl.
“Läks sellest rääkima!” möirgas sada häält vastuseks. “Läks sellest rääkima! Läks sellest rääkima.”
Narau oigas hingepiinas. Vana laul rääkis tõtt. Tema oli argpüks ja tal ei jäänud muud üle, kui minna sellest rääkima.
Mauki
Ta kaalus sada kümme naela. Ta juuksed olid kräsus ja negriidsed, ja ta oli must. Ta polnud ei sinakasmust ega punakasmust, vaid must nagu ploom. Ta nimi oli Mauki ja ta oli pealiku poeg. Tal oli kolm tambo’t. Tambo on melaneesia sõna tabu jaoks, see on lähedane sugulane polüneesia tabule. Mauki kolm tambo’t olid niisugused: esiteks, ta ei tohtinud naist puudutada ega lasta naisel puudutada mingit tema isiklikku asja; teiseks, ta ei tohtinud kunagi süüa karploomi ega mingit toitu tulelt, kus oli küpsetatud karploomi; kolmandaks, ta ei tohtinud kunagi puudutada krokodilli ega reisida kanuus, milles oleks mingi krokodilli kehaosa, isegi kui see on sama suur kui hammas.
Mauki hambad olid teistmoodi mustad, sügavmustad, või õigemini nõgimustad. Niisugusteks olid need muutunud ainsa ööga, kui ta ema oli hõõrunud neile mingit peenekstambitud mineraali, mida kaevati Port Adamsi tagant maalihke kohast. Port Adams on mereäärne küla Malaital ja Malaita on Saalomoni saartest kõige metsikum – nii metsik, et kaupmehed ega istanduseomanikud pole tahtnud veel sinna elama jääda. Sest kõige esimestest trepangipüüdjatest ja sandlipuukaubitsejatest alates kuni praeguste värbajateni, kes varustavad end automaatpüsside ja bensiinimootoritega, on valgeid seiklejaid tabanud kümnete kaupa tomahoogid ja tömbiotsalised Snideri kuulid. Selline on Malaita ka tänapäeval, kahekümnendal sajandil, jäädes värbajate meelispaigaks. Värbajad otsivad selle saare kallastelt töölisi, kes kirjutaks lepinguile alla ja rühmaks ümberkaudsete ja tsiviliseeritumate saarte istandustes kolmekümne dollari eest aastas. Nende naabersaarte pärismaalased on muutunud liiga tsiviliseerituiks, et istandustes töötada.
Mauki kõrvad olid augustatud mitte ühest ega kahest, vaid paarist tosinast kohast. Ühes väiksemas augus kandis ta savipiipu. Suuremad augud olid niisuguseks kasutuseks liiga suured. Piibukaha oleks läbi kukkunud. Kummagi kõrva suuremas augus kandis ta harilikult ümarikke puupolte, kuni neli tolli paksud. Ühesõnaga: mainitud aukude ümbermõõt oli kokku kaksteist ja pool tolli. Maukil oli arenenud maitse. Teistes, väiksemates aukudes kandis ta padrunikesti, hobuseraua naelu, vaskkruvisid, nöörijuppe, rohelisi puulehti ja jahedama ilma korral hibiskuse sarlakpunaseid õisi. Millest järeldub, et taskud polnud talle sugugi vajalikud, pealegi koosnes ta ainuke riietus mõne tolli laiusest kalinguritükist. Taskunuga hoidis ta juustes, kõpsutades selle tera kähara loki külge. Kõige kallim varandus oli tal portselantassi sang, mis oli kinnitatud kilpkonna kilbist rõnga külge ja mis oli omakorda läbi aetud ninakõhrest.
Kuid hoolimata kaunistustest oli Maukil ilus nägu. See oli tõesti kena nägu, iga maitse kohaselt, melaneeslase kohta imeväärselt ilus. Selle ainus viga oli jõulise ilme puudumine. See oli pehme, naiselik, peaaegu plikalik. Näojooned olid peened, korrapärased ja õrnad. Lõug ja suu olid nõrgad. Tema lõualuus, laubas ega ninas polnud ei tugevust ega iseloomu. Ainult ta silmist võis tabada mõnd tundmatut iseloomujoont, mis moodustasid nii tähtsa osa ta isiksusest, mida teised inimesed ei mõistnud. Need tundmatud omadused olid vahvus, kangekaelsus, kujutlusvõime ja kavalus; ja kui need juhtusid väljenduma mõnes järjekindlas ja õnnestunud toimingus, olid teised tema ümber hämmeldunud.
Mauki isa oli pealik kusagil Port Adamsi ümbruse külas, ja sünnilt rannikuinimesena oli Mauki poolenisti nagu kahepaikne. Ta tundis kalade ning austrite eluviise ja rifid olid talle nagu lahtine raamat. Ta oskas ka kanuuga ümber käia. Ta õppis ujuma juba aastavanusena. Seitsmeaastasena suutis ta terve minuti hinge kinni pidada ja läbi kolmekümnejalase vee noolena põhja sukelduda. Ja sama vanalt varastasid ta bušmanid, kes ei mõistnud isegi ujuda ja kartsid soolast vett. Sellest ajast nägi Mauki merd vaid kaugelt eemalt, läbi kitsukese läbikäigu džunglis ja lagendikult kõrge mäe nõlval. Temast sai vana Fanfoa ori. Too oli Malaita mäenõlvadel asuvate laialipaisatud metsakülade pealik. Vaiksetel hommikutel oli nende külade suits valgetele meremeestele ainsaks tõendiks saare sisemuses elavast arvukast rahvast, sest Malaita südamesse valged inimesed ei tungi. Kunagi nad küll katsusid kulda otsides seda teha, kuid jätsid alati maha oma pead, mis irvitasid bušmanite hüttide suitsustel laetaladel.
Kui Mauki oli seitsmeteistkümne aastane noormees, lõppes Fanfoal tubakas. Tal lõppes tubakas viimase raasuni. Kõigis ta külades olid rasked ajad. Fanfoa oli teinud suure väärsammu. Suo oli nii tilluke sadam, et suur kuunar ei saanud seal ankrusse heita. See oli ümbritsetud mangroovipuudega, mis sirutasid oma ladvad üle sügava vee. See oli lõks ja sinna lõksu purjetasid kaks meest oma väikese kaljasega. Nad otsisid töölisi ja neil oli palju tubakat ning vahetuskaupa, rääkimata kolmest püssist ja rikkalikust padrunitagavarast. Suo juures rannikumehi ei elanud ja nii võisid siis bušmanid mere äärde välja tulla. Kaljasel tehti hiilgavat äri. Juba esimesel päeval värvati kakskümmend töölist. Isegi vana Fanfoa laskis end üles märkida. Ja samal päeval lõikasid värsked töölised kahel valgel mehel pead maha, tapsid laevameeskonna ja pistsid kaljase põlema. Pärast seda, kolme kuu jooksul, oli kõigis metsakülades tubakat ja vahetuskaupa enam kui tarvis. Siis tuli sõjalaev ja võttis saare miilide ulatuses mürsutule alla, ehmatades inimesi küladest välja ja sügavasse metsa põgenema. Siis saatis sõjalaev dessantväelased maale. Külad põletati maha ühes tubaka ja vahetuskaubaga.
Kookospähklid ja banaanid
