style="font-size:15px;"> «Toitmine?» küsis pea.
«Seni veel kunstlik. Suu kaudu annan ainult desinfitseerivat lahust joodiga. Kuid varsti lähen üle normaalsele toitmisele.»
Mõne päeva pärast teatas Kern:
«Koerad söövad ise, kõik on korras. Sidemed on ära võetud ja ma arvan, et päeva või paari pärast võivad nad juba joosta.»
«Oodake nädalake,» soovitas pea. «Noored koerad teevad peaga järske liigutusi, õmblused võivad lahti minna. Ärge forsseerige.» – «Küll jõuate oma loorberitel puhata,» oleks pea tahtnud lisada, kuid suutis vait olla. «Ja veel midagi: hoidke loomad eri ruumides. Koos teevad nad mürglit ja võivad ennast vigastada.»
Viimaks saabus päev, mil võiduka näoga professor Kern tõi Dowelli pea tuppa koera, kellel oli must pea ja valge keha. Koer tundis ennast nähtavasti hästi. Ta silmad olid erksad ja ta liputas rõõmsalt saba. Professor Dowelli pead nähes ajas koer äkki karvad turri, hakkas urisema ja rämedalt haukuma. Ebatavaline vaatepilt ilmselt jahmatas ja hirmutas teda.
«Talutage koera toas ringi,» ütles pea.
Kern kõndis üle toa, koer tema järel. Dowelli terase vilunud silma eest ei jäänud miski varjule.
«Mis see siis on?» küsis Dowell. «Koer vajub natuke raskelt vasakule tagajalale. Ja hääl pole tal korras.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
