kas võtate mu ettepaneku vastu? Suurepärane. Ootan teid homme hommikul kell üheksa. Aga pidage meeles: vaikida, vaikida ja vaikida.»
KEELATUD KRAANI SALADUS
Marie Laurenti elu polnud kerge olnud. Ta oli seitseteist, kui isa suri. Marie õlgadele jäi hoolitsemine haige ema eest. Isalt päritud nappe vahendeid ei jätkunud kuigi kauaks, tuli õppida ja samal ajal peret ülal pidada. Mõne aasta töötas neiu öise korrektorina ajalehe juures. Arstiks saanud, üritas ta asjatult töökohta leida. Talle tehti ettepanek sõita Uus-Guinea metsikutesse piirkondadesse, kus möllas kollane palavik. Ent sõita sinna koos haige emaga ega ka emast lahkuda Marie ei tahtnud. Professor Kerni pakkumine oli väljapääs olukorrast.
Ta nõustus peaaegu kõhklematult, hoolimata sellest, et töö oli väga imelik.
Laurent ei teadnud, et enne ta vastuvõtmist oli professor Kern tema tausta hoolikalt uurinud.
Ta töötas Kerni juures nüüd juba kaks nädalat. Ülesanded olid lihtsad. Ta pidi päeva jooksul jälgima aparaate, mis pead elus hoidsid. Ööseks vahetas John ta välja.
Professor Kern seletas neiule, kuidas käsitseda balloonidel olevaid kraane. Osutades suurele silindrile, millest jäme toru pea kõri juurde tuli, keeras Kern silindri kraani avamise karmilt ära.
«Kui seda kraani keerata, sureb pea otsekohe. Selgitan teile kunagi hiljem pea toitmise süsteemi ja selle silindri otstarvet. Praegu piisab teile teadmisest, kuidas aparaate käsitseda.»
Lubatud seletustega Kern siiski ei kiirustanud.
Pea ühte ninasõõrmesse oli sügavale lükatud väike termomeeter. Kindlatel kellaaegadel tuli see välja võtta ja näit üles kirjutada. Termomeetrite ja manomeetritega olid varustatud ka balloonid. Laurent jälgis vedelike temperatuuri ja rõhku balloonides. Hoolikalt reguleeritud aparaatidega polnud muret, need töötasid nagu kellavärk. Eriline tundlik seade pea oimukohas märkis mehhaanilist kõverat joonistades üles pulssi. Paberilinti vahetati kord ööpäevas. Balloonide sisu täiendati Laurenti äraolekul, enne ta saabumist.
Marie harjus pikapeale peaga ja sai sellega isegi sõbraks.
Kui Laurent hommikuti laborisse astus, põsed kiirest käigust ja värskest õhust õhetamas, naeratas pea talle nõrgalt ja võbistas tervituseks laugusid.
Pea ei saanud rääkida. Aga tema ja Laurenti vahel tekkis peagi märkide keel, kuigi väga piiratud. Laugude langetamine tähendas «jah», tõstmine – «ei». Natuke aitasid ka hääletult liikuvad huuled.
«Kuidas te ennast täna tunnete?» küsis Laurent.
Pea vastas «naeratuse varjuga» ja langetas laud: «Tänan, hästi».
«Kuidas öö möödus?»
Sama miimika.
Küsimusi esitades tegi Laurent nobedalt hommikusi toimetusi. Kontrollis aparaate, temperatuuri, pulssi. Tegi päevikusse märkmeid. Siis pesi ülima ettevaatusega pea nägu pehme svammi ja veega, millesse oli lisatud piiritust, puhastas hügroskoopilise vatiga kõrvu. Eemaldas ripsmete külge jäänud vatiebeme. Loputas silmi, kõrvu, nina ja suud – suhu ja ninna pandi selleks erilised torukesed. Korrastas juukseid.
Ta käed puudutasid pead nobedalt ja vilunult. Pea näol oli rahulolev ilme.
«Täna on imeilus päev,» rääkis Laurent. «Taevas on sini-sinine. Õhk puhas ja pakasene. Nii tahaks täiel rinnal hingata. Vaadake, kui eredalt paistab päike, täitsa kevadiselt.»
Professor Dowelli suunurgad vajusid kurvalt alla. Silmad vaatasid igatsevalt akna poole ja peatusid Laurentil.
Tütarlaps punastas, enda peale pisut pahane. Tundliku naise instinktiga hoidus Laurent rääkimast kõigest, mis jäi peale kättesaamatuks ja võis ilmaaegu meelde tuletada ta füüsilise eksistentsi viletsust.
Marie tundis pea suhtes mingit emalikku haletsust, nagu oleks see abitu laps, kellele loodus on ülekohut teinud.
«Nojah, hakkame nüüd tööle!» ütles Laurent ruttu, et tehtud viga parandada.
Hommikuti, enne professor Kerni tulekut, tegeles pea lugemisega. Laurent tassis kohale lasu viimati ilmunud meditsiiniajakirju ja – raamatuid ning näitas neid peale. Pea vaatas kõik läbi. Vajaliku artikli juures liigutas kulme. Laurent asetas ajakirja puldile ja pea süvenes lugemisse. Laurent harjus pea silmade liikumist jälgides ära arvama, millist rida ta loeb, ja õigel ajal lehte keerama.
Kui oli tarvis äärele märkus teha, andis pea märku ning Laurent vedas sõrmega mööda ridu, pea silmi jälgides, ja tõmbas pliiatsiga lehekülje servale kriipsu.
Miks pea märkimist nõudis, sellest ei saanud Laurent aru, kuid ei lootnudki nende kesise miimilise keele vahendusel vastust saada ja sellepärast ei küsinudki.
Ent kui neiu ükskord professor Kerni äraolekul tema kabinetist läbi läks, nägi ta kirjutuslaual ajakirju, millesse oli pea juhtnööride kohaselt märkeid teinud. Aga märgitud kohad olid professor Kerni käega paberile ümber kirjutatud. See pani Laurenti järele mõtlema.
Kui see nüüd meelde tuli, ei suutnud Marie küsimata jätta. Ehk õnnestub peal kuidagiviisi vastata.
«Öelge, miks me artiklites mõned kohad ära märgime?»
Professor Dowelli näole ilmus rahulolematu ja kannatamatu ilme. Pea vaatas Laurentile väljendusrikkalt otsa, seejärel kraani, mille juurest pea juurde toru tuli, ning kergitas kaks korda kulme. See tähendas palvet. Laurent mõistis, et pea tahab keelatud kraani avamist. See polnud esimene kord, kui pea selle palvega neiu poole pöördus. Ent Laurent tõlgendas pea palvet omamoodi: nähtavasti tahab pea oma rõõmutu eksistentsi lõpetada. Ja Laurent ei julgenud kraani avada. Ta ei tahtnud pea surmas süüdlaseks jääda, kartis vastutust, kartis töökohta kaotada.
«Ei, ei,» vastas Laurent pea palvele hirmuga. «Kui ma selle kraani lahti keeran, te surete. Ma ei taha, ei saa, ei tohi teid tappa.»
Kannatamatusest ja oma jõuetuse tunnetamisest tõmbus pea nägu korraks krimpsu.
Ta tõstis kulmud ja silmad kolm korda energiliselt lae poole…
«Ei, ei, ei. Ma ei sure!» Nii mõistis seda Laurent. Ta kõhkles.
Pea hakkas hääletult huuli liigutama ja neiule näis, et huuled püüavad öelda: «Avage. Avage. Palun teid!..»
Laurenti uudishimu oli kasvanud viimase piirini. Ta tundis, et siin peitub mingi saladus.
Pea silmist paistis ääretu igatsus. Silmad palusid, anusid, nõudsid. Paistis, nagu oleks sellesse pilku koondatud inimmõtte kogu jõud, kogu tahtepingutus.
Laurent otsustas.
Ta süda peksis kõvasti ja käsi värises, kui ta ettevaatlikult pisut kraani keeras.
Kohe kostis pea kõrist sisinat. Laurent kuulis nõrka tuhmi kähisevat häält, mis värises ja ragises nagu rikkis grammofon:
«Ma vä-äga… tä-äna-an… teid…»
Keelatud kraan laskis voolama silindrisse pressitud õhu. Pea kõri läbides pani õhk tööle häälepaelad ja pea sai võimaluse rääkida. Kõrilihased ja häälepaelad ei töötanud enam korralikult:
