meie «platsile». Ilm oli suurepärane, soe. (Kaheksateist kraadi, pilvisus null palli, lõunatuul üks meeter sekundis, minu anemomeetri järgi.) Väravast väljudes nägin Myrtilost, kes õiendas oma mahalaotatud telgi ümber. Küsisin, mida ta enda arust teeb. «Olgu, olgu,» vastas ta väga ärritunult. «Kus tulid ninatargad. Eks istuge, oodake, kuni teid kõiki maha notitakse.» Mina ei usu Myrtilost krossi võrragi, aga sellised jutud tekitavad sellele vaatamata külmavärinaid. «Mis siis juhtunud on?» küsisin. «Marsiaanlased,» vastas ta lühidalt ja hakkas telki põlvedega kokku pressima. Ma ei saanud kohe aru ja ehk just seepärast tekitas see imelik sõna mus tunde, et tulemas on midagi möödapääsmatut ja hirmsat. Jalad muutusid nõrgaks ja ma istusin ta auto põrkerauale. Myrtilos vaikis, ainult turtsus ja nohises. «Mida sa ütlesid?» küsisin üle. Ta pakkis telgi kokku, heitis selle üles veokasti ja pani suitsu ette.
«Marsiaanlased ründasid,» lausus ta sosinal. «Nüüd on meiega lõpp. Marathon on maha põlenud, räägitakse, et maani, kümme miljonit tapetut ühe ööga, kujutad ette? Aga täna ilmusid teised meie linnavalitsusse. Võim on nüüd nende käes, nii et – kõik. Külvamine on juba keelatud, ja nüüd räägitakse, et hakatakse kõigil magusid välja lõikama. Kujutad ette, neile on millegipärast magusid vaja? Mina seda ootama ei jää, magu on mul endalgi tarvis. Nii kui sellest kuulsin, otsustasin kohe: see uus kord ei ole minu jaoks, olgu nad neetud, mina sõidan venna juurde tallu. Saatsin vanaeide koos lastega juba bussiga minema. Istume, ootame ära, vaatame, mis edasi saab.»
«Pea nüüd pea,» ütlesin, selgelt mõistes, et ta valetab, aga jalgadest võttis aina nõrgemaks. «Pea nüüd, Myrtilos, mida sa räägid? Kes ründas? Kes põletas? Mul on väimees praegu Marathonis.»
«Ei ole sul enam väimeest,» ütles Myrtilos kaastundlikult ja viskas koni maha. «Arvesta, et su tütar on nüüd lesk. Nüüd on alles sekretäril vaba voli… Olgu, mina läksin. Jumalaga, Apollon. Meie sinuga saime ikka hästi läbi. Minul ei ole sinu vastu mingit vimma ja ära ka sina mind halvaga sõnaga meenuta.»
«Issand jumal!» karjusin ahastusega ja täiesti nõrkenult. «Kes meid siis ründas?»
«Marsiaanlased, marsiaanlased!» ütles ta, jälle sosinale üle minnes. «Sealt!» näitas ta sõrmega taeva suunas. «Komeedilt kukkusid.»
«Ehk räägid marslastest?» küsisin lootusrikkalt. «Olgu, olgu,» torises ta kabiini ronides.
«Sina oled õpetaja, sina tead paremini. Aga vaat minul on täitsa ükskõik, kes mul soolikad välja laseb…»
«Jumal küll, Myrtilos,» ütlesin, mõistes nüüd lõplikult, et see kõik on vale. «Ei tohi ju niimoodi. Sa oled juba aastates mees, sul on lapselapsed. Mis marslased saavad olla, kui Marss on eluta planeet? Seal ei ole elu, see on teaduslik fakt.»
«Olgu, olgu,» torises Myrtilos, aga oli näha, et ta jäi kõhklema. «Mis pagana fakt.»
«Mitte olgu, vaid nii see tegelikult ongi,» ütlesin. «Küsi ükskõik millise teadlase käest. Või mis teadlase, seda teab ka iga kooliõpilane!» Myrtilos sülitas ja ronis kabiinist välja.
«Olgu nad kõik neetud!» ütles ta kämblaga kukalt kratsides. «Keda mul siis kuulata? Sind kuulata? Või kuulata Pandareust? Midagi ei saa aru.» Ta sülitas veel korra ja läks majja.
Ka mina otsustasin koju minna, et politseisse helistada. Pandareus, nagu selgus, oli väga hõivatud, sest Minotauros oli trellid maha murdnud ja põgenenud ning Pandareusel tuli nüüd tegeleda haarangu organiseerimisega. Poolteist tundi tagasi oli keegi tõesti sõitnud linnavalitsusse, mingid ülemused, võimalik, et isegi marslased, liiguvad tõesti jutud, et marslased, aga magude väljalõikamise kohta ei ole tulnud mingeid korraldusi ja üldse teda marslased ei huvita, sest tema arvates on Minotauros üksi hullem kui kõik marslased kokku.
Kiirustasin «platsile».
Meie omad tunglesid peaaegu kõik juba linnavalitsuse ees ja vaidlesid mingite imelike jälgede üle tolmus. See, et need jäljed jättis marslane, oli neile juba täpselt teada. Morpheus väitis, et selliseid koletisi ei olnud isegi tema, vana juuksur ja massöör, veel kunagi näinud.
«Ämblikud,» kinnitas Morpheus, «hiigelsuured karvased ämblikud. Õigemini isasämblikud on karvased, emased on aga paljad. Kõnnivad tagumistel jalgadel, esimestega haaravad. Jälgi nägite? Kole lugu! Nagu augud. Tema siin kõndiski.»
«Asi ei ole üldse selles, et kõndis,» lausus Silenos arutlevalt. «Meil siin Maal on raskusjõud suurem, Apollon võib seda kinnitada, nii et nad pole lihtsalt võimelised oma jalgadel käima. Selleks on neil spetsiaalsed vedrudel kargud, mis selliseid auke jätavadki.»
«Õige, just kargud,» kinnitas kinniseotud põsega Iapetos ebaselgelt. «Ainult et need ei ole kargud. Neil on selline masin, ma nägin seda kinos. Nende autodel ei ole rattaid, vaid sellised kangid, kargud.»
«Meie laekur pääseb jälle,» lausus sapine Paralos. «Eelmisel korral oli erakordselt tugev rahe, üle-eelmisel rändrohutirtsud, seekord organiseeris ta marslased – ajastule sobivalt, seoses kosmoseruumi hõivamisega.»
«Mina ei suuda neid jälgi rahulikult vaadata,» kordas Morpheus. «Jube lugu. Lähme, mehed, võtame paar pitsi?» Calais, kes oli juba tükk aega vappunud, sisistanud ja tõmmelnud, suutis lõpuks öelda: «T-t-täna on hea ilm, mehed! Kuidas te magasite?» Tema jääb oma kõnedefekti tõttu alati sündmustest maha. Aga ta on siiski veterinaar, oleks võinud öelda jälgede kohta midagi kasulikku.
«Aga Myrtilos tegi juba vehkat,» lausus Dymas totakalt itsitades. «Ütleb: «Jumalaga, Dymas, me saime sinuga ikka hästi läbi. Hoia minu bensiinijaamal silma peal ja kui midagi on, noh, siis põleta ta ise maha, ära jäta vaenlasele.» Siinkohal püüdsin mina ettevaatlikult uurida, mida on kuulda Marathoni kohta.
«Räägitakse, et Marathon on maha põlenud,» vastas Dymas abivalmilt. «Räägitakse, et sealt olla helistatud, soovitatakse säilitada rahu.» Veendusin veelkord, et tegemist on täiesti mõttetute kuulujuttudega, ja valmistusin neid ümber lükkama, kuid siis kostis politseisireen ja me kõik pöördusime hääle suunas.
Üle väljaku jooksis jänesehaake tehes vankuv Minotauros, ise lohakas ja paistes, teda ajas maastikuautol taga Pandareus. Ta seisis tuuleklaasist kinni hoides, vehkis käeraudadega ja karjus midagi. «Kõik, kohe saab kätte,» lausus Morpheus.
«Kuidas võtta,» vaidles Dymas vastu. «Näed, mis teeb?» Minotaurus jooksis telegraafiposti juurde, haaras käte ja jalgadega selle ümbert kinni ja üritas posti otsa ronida. Pandareus jõudis aga autolt maha hüpata ja krabas tal pükstest kinni. Koos noorempolitseinikuga rebisid nad sibi posti küljest lahti, surusid ta maastikuautosse ja panid käed raudu. Pärast seda sõitis noorempolitseinik minema, Pandareus aga tuli käigu pealt taskurätikuga nägu pühkides ja vormikuue nööpe avades meie poole.
«Kätte sai,» teatas Morpheus Dymase poole pöördudes. «Alailma sa vaidled.» Pandareus jõudis meieni ja küsis, mis meil uudist on. Talle räägiti marslase jälgedest. Pandareus kükitas viivitamatult jälgede juurde ja süvenes asjaolude uurimisse. Tahes-tahtmata tekitas see minus austust, sest silma torkas tema tõeliselt professionaalne suhtumine: jälgi vaatas ta kuidagi külje pealt ega puutunud midagi käega. Mul tekkis tunne, et kohe-kohe saab kõik selgeks. Pandareus liikus piki jälgi nagu part, keerutas oma pingul tagumikku ja muudkui kordas: «Ahhaa… Selge pilt… ahah… selge.» Meie ootasime kannatlikult ning ainult Calais sisises ja üritas midagi öelda. Lõpuks tõusis Pandareus ägisedes püsti ja heites pilgu üle väljaku, otsekui lootes seal kedagi näha, lausus: «Neid oli kaks. Raha viidi minema kotiga. Ühel on kepp, mille sees on tera, teine suitsetab «Astrat».»
«Mina
