rahvas ja Roomas valitsev kaos lõid lihtsalt soodsa pinnase ühele opositsioonilisele grupile, kellel õnnestus edukalt keisrivastaseid meeleolusid levitada.
Keiser polnud aga põlengu eest vastutav ning samuti ei saa talle midagi ette heita kiiresti tarvitusele võetud vastuabinõude osas. Nero avas kohe pärast Rooma naasmist oma aiad kodututele ja andis nii raha kui ka ehitusmaterjale, et kannatanuid toetada. Ülesehituste kiirendamiseks lõi ta kahju saanud majaomanikele toetussüsteemi. Tulevaste põlengute ärahoidmiseks ja võimalike tulekahjude kiiremaks kustutamiseks andis Nero välja palju kasulikke eeskirju ehitusviiside ja hoonete kõrguse kohta. Nero korraldas ka ohvritalitusi jumalate austamiseks, mis oli vajalik hirmunud rahvahulga rahustamiseks. Nero tegi seega kõik, mis oli tema võimuses, et tulekahju tagajärgi leevendada ja linn võimalikult kiiresti taas üles ehitada.
Kultusriitused võisid vähendada rahva hirmu jumalate viha ees, aga need ei suutnud lämmatada kuulujutte Nerost kui süütajast. Hävinenud linnas võis selline pingeline õhkkond kiiresti rahva avalikuks meelepahaks areneda. Seetõttu tegi keiser seda, mida teisedki enne ja pärast teda on teinud, kui nad end nurka surutuna tunnevad – ta lõi patuoina, kelle peal rahvas oma pulbitseva viha välja elada sai. Nii sai alguse Rooma kristlaste tagakiusamine, kelle kiirelt kasvav kogukond ja muidugi ka veidrad religioossed kombed rahvale niikuinii kahtlased tundusid. Nero laskis mõned selle uue sekti liikmed kinni võtta ja pressis neilt piinamiste abil tunnistusi välja. Rooma rahvas sai oma oodatud näidisprotsessid ja hukkamised. Üks veel vaevu tuntud, kahtlane sekt kuulutati toimunud kohutava katastroofi eest vastutavaks. Sellega suutis keiser Nero end rahva pahameeletormist välja laveerida.
Hilisemad Rooma kristlikud kroonikud panid aga paganlikule keiser Nerole kristlaste tagakiusamist pahaks. Sama meelt oldi ka keskajal ning ollakse tänaseni, ning kuna süütuid kristlasi taga kiusava, põlastusväärse türanni kuvandi juurde sobib ka linna süütamine, kestsid antiiksed kuulujutud hullust süütajast kaks aastatuhandet. Lisaks sellele kehtis hinnangutes Nerole sama põhimõte, mis Tiberiusegi puhul. Enamgi kui Tiberius, kuulus Nero Rooma allakäigu perioodi, mida põhjendati tema halva iseloomu ja nõrga riigivalitsemisega. Paljude põlvkondade ajaloolased on sellest ajast alates esile tõstnud tema väidetavaid (ja tegelikke) kuritegusid, jättes tähelepanuta kõik selle, mis tegi temast täiesti tavalise valitseja oma tugevate ja nõrkade külgedega.
Constantinuse kingitus
Kristlik keskaeg tunneb kaht omavahel võitlevat, aga ka teineteist vajavat poolust – paavsti vaimulik ja keisri ilmalik võim. Kuna üks kindlustas ilmaliku korra ja teine lõi selle säilimiseks vajaliku metafüüsilise pealisehituse, olid nad teineteisest sõltuvad. Mõlema pooluse omavahelise võitluse põhiteemaks oli küsimus, kes on juht. Ilmaliku ja vaimuliku võimu lahutamine, nagu me seda tänapäeval tunneme, oli tollal mõeldamatu.
Keskne dokument, mida paavstlus on oma eesõiguste tõendamisel keisri ja teiste ees paljude sajandite jooksul kasutanud, on niinimetatud Constantinuse kingitus. Selles on kirjas, et keiser Constantinus Suur annab tänuks ristimise ja nahahaigusest tervenemise eest paavst Silvester I ja tema järeltulijatele paavstiametis äärmiselt suuremeelse ja väärtusliku kingituse: see esimene kristlik Rooma keiser andis paavstidele keiserliku seisuse, tunnistas nad „kogu maailma kirikute peaks” ja andis neile ülemvõimu püha Rooma linna ja „kõigi provintside, piirkondade ja linnade üle Itaalias”. Constantinus viis oma residentsi üle Bütsantsi, mida sestpeale nimetati Konstantinoopoliks (tänane Istanbul), sest poleks olnud sobilik, et ilmalik keiser valitseb selles paigas, kuhu jumal on paigutanud inimkonna pea. Constantinus tõotas mainitud dokumendis pidulikult, et tema järeltulijad peavad tema kehtestatud korrast kinni.
Constantinus on ajalukku läinud Konstantinoopoli rajaja ja ristiusu toetajana. Tema isikuga sai õhtumaades alguse tänaseni nii oluline kristlik taust. Alates aastast 312 soodustati Lääne-Rooma riigis kristlasi ja aasta hiljem võrdsustas Milano edikt kristluse antiikreligiooniga. Uus religioon oli juba pikka aega võidukäigul, kuid veel aastal 303 lasi Diocletian viimast korda kristlasi taga kiusata. Constantinus polnud pehmeloomuline mees ning kui küsimus oli võimu kindlustamises, ei kohkunud ta tagasi ka mõrvade eest kitsamas perekonnaringis. Tänaseni vaieldakse selle üle, kas Constantinus eelistas kristlust veendumuse tõttu või poliitilistel põhjustel – lõplikult seda enam kindlaks teha tõenäoliselt ei õnnestu. Igatahes lasi ta end alles surivoodil ristida. Legend räägib, et teda vaevasid südametunnistusepiinad oma halastamatute poliitiliste otsuste pärast.
Sajandite jooksul kasutas Rooma kuuria Constantinuse dokumenti, et tõendada oma kirikusisese ülemvõimu õigusi – Peetruse ja Pauluse nimel, kes Roomas märtrisurma surid. Viimased olevat end Constantinusele unes ilmunud ning viinud ta selleni, et ta end nahahaigusest vabanemiseks Silvesteril ristida lasi – nii jutustab Silvesteri legend, millele Constantinuse kingitus tugineb. Äärmiselt olulised olid aga ka territoriaalsed nõudmised, mida paavstid dokumendist välja lugesid.
Varasel keskajal oli Euroopa rahutu paik ja paavstidel ei olnud lihtne oma võimu kinnitada. 8. sajandi keskel tungisid langobardid Rooma poole, mis kuulus tollal Bütsantsi riigi alla. Kuna Bütsants Rooma kardetud langobardide eest kaitsmiseks eriti midagi ette ei võtnud, palus paavst Stefan II appi frangikuningas Pippini. Võimalik, et just siis kasutati Constantinuse dokumenti esimest korda – kui lähtuda aastast 750 kui dokumendi valmistamise ajast –, aga ajaloolased pole selles suhtes ühel arvamusel. Kindel on igatahes, et Pippin nõustus 754. aastal Quierzy lepingus paavsti eest langobardide vastu sõtta minema ja lõi „Pippini kingitusega” aluse hilisemale kirikuriigile. See sai teoks, kui Pippinil läks teise sõjakäigu tulemusena korda langobardid Itaaliast lõplikult välja lüüa.
Constantinuse kingitus on kristliku maailma üks tuntumaid dokumente ja varasematel aegadel oli sellel Rooma paavstluse jaoks suur tähendus. Paavstid pidid keskajal oma võimupositsiooni ja kirikuriiki ikka jälle kindlustama ja selleks kasutasid nad sajandite jooksul seda Rooma keisri antud väidetavat privileegi. Vahel pidi see dokument tõestama paavstluse ülemvõimu Püha Rooma Riigi keisri üle, teinekord jälle kasutati seda territoriaalsete nõudmiste õigustuseks. Samas kostus alatasa ka Constantinuse kingituse ilmalikku aspekti kritiseerivaid hääli, kes väitsid, et see viib kiriku tähelepanu kõrvale tema tõelistest, vaimulikest ülesannetest. Siiski tegi õigus territooriumile kõrgemast vaimulikust aukandjast samal ajal ka ilmaliku valitseja. Paavstid aga ei tundnud end seda dokumenti kasutades vist kuigi kindlalt, sest kuidas sai ilmaliku keisri kingitus õigustada vaimulikku autoriteeti, mis ju ometi otse jumalalt tuleb? Võib-olla teadsid nad, et dokument on võltsitud, kuid seda pole täna enam võimalik kindlaks teha.
Juba 15. sajandil õnnestus välja selgitada, et Constantinuse kingituse näol on tegemist võltsinguga. Tänapäeval ollakse arvamusel, et see valmistati ajavahemikus 750 kuni 850. Sellest dokumendist sai alguse terve rida keskajal tehtud võltsinguid, aga nii kohmakas kui see võltsing ka ei olnud – selles on hulk jämedaid vigu – aitas see paavstidel oma eesmärke saavutada.
Kirikuriik, mis koosnes algselt kiriku valdustest Roomas ja Itaalias ning mida hiljem päranduste ja kinkimiste kaudu suurendati, hõlmas oma parimatel aegadel 16. sajandil suure osa Itaaliast. Pärast seda läks tema saatus allamäge, kuna paavstid ei suutnud välispoliitikas läbi lüüa. 1809. aastal langes kirikuriik Itaalia kuningriigi koosseisu. Selle tänane territoorium määrati kindlaks Lateraani lepingutega aastal 1929. Kui nii võtta, siis kindlustas paavstlus endale kogu keskaja jooksul võltsitud Constantinuse kingituse abil territooriumi juurdekasvu. Tänane Vatikani kääbusriik algas aga „Peetruse pärandusest”, paavstliku võimuala südamest, mis oli olemas enne seda kui esimese kristliku keisri nime kasutati julgeks dokumendivõltsinguks.
Ungarlased
Ungarlastel ehk madjaritel on Euroopas eriline roll. Hiljem kui teised Euroopa rahvad, pika rahvasterändamise lõpuperioodil, asusid nad aastal 900 pKr oma maale elama ning nende keel on Euroopa keelte hulgas erandlik.
