soojemate ilmadega võttis Herlend südameasjaks vesi tuppa saada. Hakati vana kaevu puhastama. Lihtsamate vahenditega ei tulnud sellest midagi välja, nii toodi kohale korralik kompressor ja muud võimsamad vahendid. Ainuke, mis ei muutunud, oli kaev – väidetavalt töötavast kaevust tuli ainult mudasegust sodi! Puhastamise protseduur iseenesest oli päris naljakas, kui aegaajalt kaevust nagu vulkaanist muda välja purskas.
Pika tööpäeva lõpuks olime Herlendiga üks pettunum kui teine.
Selle variandiga polnud me arvestanud.
Maakler ja endine omanik väitsid ju kindlalt, et kaev on meil olemas, tuleb vesi lihtsalt tuppa tuua. Samuti seisis see kirjas meile atesteeritud maakleri poolt tehtud maja hindamisaktis, mille järgi tehingul maja hindki paika pandi.
Päeva lõpuks oli selge, et see vee lihtne sissetoomine tähendab oma raha eest uue puurkaevu tegemist. Teadsin, et kui Mathiase eest saadav vanemahüvitis lõppeb, siis endine personalijuhi ametikoht mind enam ei oota. Esiteks juba seetõttu, et neil päevil teatasime Mathiasele hea uudise – ta saab endale varsti väikese õe või venna. See aga tähendas mitmekuulist rahaauku. Ühe inimese palgast uut puurkaevu ei tee.
„Küll me midagi välja mõtleme!“ otsustasime ja liikusime järgmise teema juurde. Sissekolimise mõte muutus hägusemaks, kuid mõte peagi juba kahe väikese lapsega veeta majas elamisest tundus ikkagi veel päris reaalne.
Kevadel hakkasime ka tube kütma. Tõime Herlendi vanavanemate juurest Märjamaalt puid, sest talvel majaomanikeks saanutena puudus meil igasugune talvepuude varu. Algul ajasid mõlemad ahjud sisse. Kutsusime korstnapühkija.
„Kui siia järgmisel korral tuld teete, kutsuge tuletõrje enne õuele!“ oli karm otsus ühe ahju kohta. Seesama vildakas ahi, mille juba maja esimest korda üle vaadates olime otsustanud maha lõhkuda. Kivid olid sisse kukkunud ka teisel ahjul. Herlendi vanaisa võttis selle mõne aja pärast lahti, asendas katkised kivid ning seejärel võisime oma hoolivat-hoogsat kütmist jätkata.
Varsti tõime järgmise autokärutäie puid juurde. Köögis olev pliit toimis.
Hoolimata kõigest ettearvamatust olin ikkagi kogu aeg kindel, et saame esimesel sügisel kohe sisse kolida. Maikuu lõpus saigi otsa minu vanemahüvitis Mathiase eest ning sain pidulikult kätte ka koondamisotsuse eelmisest töökohast. Samal ajal ootasin Joosepit, tegin magistritööd ning magistriõppe viimaseid eksameid.
Võtsin ennast kohe töötuna arvele ning suve lõpupoole hakkasin töötu abiraha saama. Töölepingu lõpetamisel sain töökohast ühe kuupalga suuruse hüvitise, seega suurt rahalist auku ei tulnudki. Arved ja laenud olid makstud ning toit laual.
Uue puurkaevu tegemiseks aga oli vaja summat, mis on minu ja Herlendi kahe kuu sissetulekud kokku. Talu enda eest läks igal kuul kodulaenu katteks niigi juba 1/4 Herlendi kuupalgast. Minu omast autoliising. Auto kütus, toit, korteri kommunaalid… ja oligi raha jagatud. Talus toimiva tuulutusega (ehk tuult läbi laskvate) akende vahetamiseks oli vaja veel üks minu kuupalk.
Terve suve käisime hoolega maja ümbert muru niitmas. Üks oma maja omamise põhjus on see, et võid segamatult ja piiramatult muru niita. Mõnus!
Suure ehitamiseni aga me tookord ei jõudnudki. Raha ei olnud. Peale selle oli 2010. aasta suvi tohutult palav ning raseduse esimeses pooles oli mul piisavalt paha, et mitte väga palju jahedast korterist välja ronida. Mina ei lõpetanud küll unistamist, kuid tuli leppida, et väikese lapsega ning talvel sündiva beebiga ilma veeta, vaid osaliselt köetavasse majja kolida pole mõtet. Ees ootas järjekordne masendav talv korteris.
Septembrikuus olin jälle töövõimelisem. Vedasime õuele veidi mulda, mis sai laiali riisutud ning kohati veidi muruseemet sisse pandud. Tulevikus tuleb terve muru korda teha, kuid sellel pole mõtet, enne kui majaehitus on lõppenud, otsustasime. Muidu tallatakse kogu uus muru jälle ära.
Herlend alustas koos venna ja isaga töid endises laudaosas – põrand valati alla ning seina karkass pandi püsti. Sinna tuleb saun! Maja otsa jääb puukuur.
Kevadel talgute käigus maha võetud lumemarjahekk oli suve jooksul tagasi kasvanud, õitsenud ja mürgised marjad külge kasvatanud. Peaaegu kahese Mathiase jaoks olid valged marjad ahvatlus, seega veetsin tükk aega oma elust, et põõsa küljest marju ära korjata ning minema visata.
Sügisel hakkas Mathias aegajalt Pärnu-Jaagupis lasteaias käima ning kõhubeebi ka muudkui kasvas. Korterielu ei olnud tore, kuid muud valikut ei olnud.
Kutsikas Rotsu oli kõige rohkem hädas – me võtsime ta kevadel teadmisega, et kolime varsti oma majja, aga nüüd tuli temalgi terve talv korteris elada. Pidevalt võitlesime kutsika haukumisega, sest Rotsul oli vaja häält tõsta ikka siis, kui laps magas. Väike küll, aga koer ju! Iga kord talu juures käies jooksis ta autost välja pääsedes pidurdamatult mitu ringi, enne kui veidi rahunes.
Vastupidiselt oletustele saabus uus jõud kõige tegemiseks koos Joosepi sünniga. Ta jõudis meie juurde 4. veebruaril 2011. aastal. Kui raseduse lõpu ajal kulus meil perekondliku aeg lihtsalt elamisele-olemisele, siis peale Joosepi sündi hakkasime uuesti majas tegutsema. Peale selle sai paar päeva pärast Joosepi sündi positiivse vastuse minu töötutele mõeldud ettevõtluse alustamise toetuse taotlus ning samal ajal ilmus lõpuks mu noorteromaan „Lõpupidu“.
Herlend remontis korraga talus elutuba ning ehitas küülikupuure. Viimased said valmis esimesena. Nii kolisidki ettevõtlustoetuse eest ostetud küülikud Kuuse talusse esimesena ning 15.mail 2011 kolisime meie neile järele. Mathias oli selleks ajaks peaaegu 3,5-aastane ning Joosep 3-kuune. Elasime maja otsas olevas kahes toas. Ühest sai magamistuba, teisest elutuba-köök-kontor-garderoob. Üksteist küülikut elas maja teises otsas, tulevases puukuuris.
Iga küülikukasvataja on vähemalt korra elus seletanud, mis on küüliku ja jänese vahe. Lihtsaim seletus on, et jänesed elavad metsas, küülikud kodus. Nii on tegemist kahe erineva loomaliigiga. Kui naha alla pugeda, siis küülikul on 22 ja jänesel 24 kromosoomipaari. Neil on erinev kehaehitus. Küülik on uruloom ning tema pojad sünnivad paljalt, pesast ronivad välja umbes 2-nädalaselt. Jänesepojad on aga varsti peale sündi võimelised ringi silkama.
Ja asjad hakkasid liikuma. Meid ei oodanud ees mingi täiusliku remondiga kodu. Vesi puudus. Elekter kõikus. Aknad lasid tuult läbi. Me kolisime sisse selleks, et remont ja oma elu hakkaksid käsikäes liikuma. Ei tahtnud enam oodata seda õndsat päeva, „millal ükskord oma koju kolime…“
Ootaks vist siiani!
Esmaspäev 29. oktoober 2012
Esmaspäev on meil kõige kiirem nädalapäev – poistel on pärast lasteaeda muusikakoolis eelkooliealiste tunnid, minul laulukoor. Sel aastal on detsembrikuus plaanis mitu jõulukontserti, seega harjutame hoolega.
Praegu aga pesumasin töötab. Mõne tunni pärast on järjekordne mõnusalt lõhnav laar puhast pesu nööridel kuivamas.
Kõlab tavalisena?
Esimest korda saime oma kodus pesu pesta aasta ja paar kuud pärast sissekolimist. Meil ei olnud selleks elektrit. Tänapäevases Eestis! Asi, mille peale tõesti maja ostes ei tule: peaks elektrivoolu tugevust mõõtma.
Esimesel suvel läks meil voolukõikumise tõttu läbi teleka digiboks. Mikrolaineahi, telekas ja külmakapp hakkasid jukerdama. Külmiku sügavkülma osa lõpetas töötamise ning kõik sinna kogutu hävines. Ega me algul ei mõelnudki välja, millest see kõik on. Siis aga tõime kasutatud pesumasina. Lülitasime sisse. Plõks! Ja vaikus.
No ju siis on rikkis,
