näo poolest vägagi vendi Vapsikuid, olid eemaldanud laevaninast purjetamist takistava hundinuialehe. Sõit võis alata.
“Hoi! Täiskäik edasi!” hüüdis kapten Morten Viks meeskonnale. Kõik pöörasid üllatunult pead. Alles nüüd sai Morten aru, et oli Kukaracha võlujoogiga pisut liialdanud. Putukate kõrval oli ta kääbus.
Päkapiku kasvu kaptenil on väga raske, kui mitte võimatu panna oma sõna maksma hiiglaste laeval. Läheb vaja erilist vaimujõudu, et teenida ära endast mitu korda suuremate lugupidamine. Peab mõtlema end suureks ja mitte mingil juhul ei tohi kartma lüüa.
Enesekindlus tuleb säilitada ka kõige keerulisemates, lausa võimatuna näivates olukordades. Esialgu Mortenil enesekindlust jagus.
“Hoi! Täiskäik edasi!” kordas ta käsklust.
Laevatekk jäi hetkeks vaikseks. Järgnes tormiline naerupahvak. “Mis tsirkuseelukas sina oled? Kas sul üldse laevapilet on?” küsis üks kaksikutest.
Ta üleolev muie paljastas hõreda, kullaga paigatud hammasterea. Mõlemad musta-kollasetriibulistes meremehesärkides herilastüürimehed ronisid Salamandri roolirattale ja kõõlusid sellel nagu kiigel. Paremale. Vasakule. Kiiks! Kääks!
Laev triivis ühest ojakaldast teise justkui taaruv joodik öisel tänaval. Ime, et see mõne terava kivinuki vastu ei põrganud.
“Vali oma sõnu! Ma pole mingi elukas. Ma olen kaljas Salamandri kapten Morten Viks ja kapten ei vaja oma laevas piletit! Hoidke tüüri otse, enne kui õnnetus juhtub!” teatas punapäine härjapõlvlane ülbitsevatele herilastele, kellele ta vaevalt põlvini ulatus.
Morteni ümber kogunenud meeskond, alates kahest tüürimehest ja lõpetades madrustega, purskas selle peale kõige koledamal kombel irvitama.
“Kuule, kas see siin on jälle mõni sinu hookuspookus?” küsis naerust luksuv tüürimees mustkunstnik Kukarachalt, kes oli äsja oma kohvrid kajutisse pakkinud ja kära peale tekile tulnud.
“Pole au tunda, monsieur Zig, pole au… Parem on, kui me ta kohe üle parda viskame. Karmauh! Kutupiilu! Enne kui sellest suurem jama tuleb…” kogeles ta vastuseks ja heitis argliku pilgu kajuti suunas.
Laevameeskond vakatas. Kõigile meenus midagi ja nad kiikasid silmanurgast kaptenikajuti poole, justkui varitseks neid sealt mingi oht.
“Õigust räägid, maestro,” katkestas Zig vaikuse. Ta sikutas oma presentpükste taskust tumerohelise, kirju sildiga pudeli ning lonksas sellest tubli sõõmu. Seejärel ulatas pudeli vennale, kes sellele ahnelt põhja peale tegi ja kaarega üle parda heitis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
