pani selle meelega selga. Minu jaoks. On ju aru saada, et punane paistab valgest läbi. Pealegi olid need stringid!”
„Ta võiks vanuse poolest su ema olla,” ütles Janar.
Marek ei öelnud sõnagi, ainult puhises pahaselt. Janar teadis teise nõrka kohta ja ka seda, et mida ta iganes ei ütleks, jääb Marek endale kindlaks.Võimas iseloom, kuid paraku polnud karakterist kasu, kui manguja pool sattusid olema. Janar teadis, mida tähendas, kui naisterahvas vihast punase näoga sinu juurest eemale jooksis ning igal võimalusel kohtumist vältis: see ei olnud kindlasti mitte armastus.
„Mis su koibadega lahti on?” uuris Janar, et vaibunud jutt üles võtta. Romani suunas keeramiseni oli veel aega ning vaakumis ei tahtnud ta olla. Liiga palju vastikuid mõtteid ja tundeid ootasid oma hetke, et läbi murda.
„Ei midagi erilist,” vastas Marek, vilksamisi Janari suunas vaadates.
Oli aru saada, et Marek tahtis oma mured enese teada jätta. Janar kehitas õlgu. Polnud ju paslik rohkem küsida, kuigi keel sügeles.Võib-olla oli tema enda värske puue see, mis teda õpetama asus.Vähim, mida ta hetkel tahtis, oli kellelegi seletamine, mis õnnetus temaga juhtus ja kui suur oli tema kõndima hakkamise tõenäosusprotsent. Mingi aimdus ütles Janarile ette, et varsti pidi ta seda hakkama seletama vasakule ja paremale. Küsijad ei halasta, nad tahavad teada, pidades seda oma loomulikuks õiguseks.
Janar viskas üle selja salto ja lõikas sültja tindimehikese osavalt pooleks. Mõlemad tükid hakkasid otsemaid enda elu elama.
Kasvatasid neli kätt ja kõrvuni naeratavad näod ning üritasid Janarit kallistada. Õõvastava armuavalduse eest taganedes lõikas Janar ära vähemalt seitse plötsakat sõrme, kuid midagi ei aidanud. Kummimehed kargasid talle niutsudes otsa. Raskus surus rinda ning tegi hingamise võimatuks, mõõk pudenes käest ja just enne lõplikku alistumist Janar ärkas.
Alguses arvas Janar, et virgumine toimus unes: ebameeldivad mehikesed olid kadunud, kuid nende tekitatud helid jätkusid.
Ringi piiludes mõistis ta, et käimas oli tavaline palatiöö ja häälitses kõrvalvoodi Marek. Ennastunustavalt onaneerides oli ta minetanud tavapärase ettevaatuse.
Aga kas mina saan seda veel kunagi teha, mõtles Janar kadedusega.Viimasest korrast oli möödas kohutavalt kaua aega.
Küsimused, mida ta ei olnud taibanud küsida ja mida arsti käest avalikult ei julgekski pärida. Kas tal hakkab kunagi seisma? Kas ta saab seksida? Aga lapsi? Janari peast vilksasid varjudena läbi kaks naist, kellega ta pikemalt läbi käis: Anneli ja Birgit.
Anneliga käisid nad mitu kuud. Keppisid lahtikäival diivanil, põrandavaibal, laua najal, vannis ning igas võimalikus ja võimatus kohas. Mõlemad vajasid tühjaks laadimist. Mõlemad häbenesid teineteist: Anneli Janarit ja Janar Annelit. Sellepärast suhe lõppes, sest peale õhtuse koosviibimise ei olnud kummalgi isu midagi muud ette võtta. Koos välja minna oli võimatu.
Mõlemad pabistasid, mis nende sõbrad sellise kaaslase kohta öelda võiksid. Nii jäidki salajased külastused aina harvemaks ja harvemaks, kuni vaibusid.
Paus piinas, kuid interneti pornouputuses leidus lahendus. Muidugi proovis Janar kõikvõimalikel viisidel uusi tutvusi sobitada, aga see ei olnud lihtne.Tema sõber Tarmo lahkus peaaegu igalt peolt tüdrukuga, kuid Janari jaoks jäi selline luksus kättesaamatuks. Küll proovis ta sõpra jäljendada, aga sellest ei tulnud midagi.Takistuseks sai liiga tavaline olemine: ei midagi originaalset ja erilist, lihtsalt Janar omas mahlas. Loomulikult oleks ta tahtnud olla jutuosav ja seista tähelepanu keskpunktis, kuid see ei õnnestunud kunagi.
Birgitiga kohtus Janar klassivenna sünnipäeval. Polnud ka tema otseselt Janari maitse, kuid ta oli vanem ja igati keskmine.
Mitte paks. Mitte ilus. Hall. Aga iga võimalust pidi kasutama, selline oli reegel. Birgitil oli, mida Janar ihaldas, ja nad ei häbenenud üksteist.Võinuks isegi öelda, et võrdsed paarilised olid teineteist leidnud. Peagi selgus, miks ta Janarile tähelepanu pööras: naises peitus ablas deemon, kes ei teinud mingit saladust, et peale Janari seksis ta veel ka Tarmoga ja Andrusega ja… Janar taandus kompromissitult, kuid hiljem kahetses tõtlikku sammu kibedalt.
Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsakast Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? Türa ei tööta.Viga küljes? Ahastus vajus peale ja uputas kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi, ainult hirm ja kadedus. Kas elul oligi mõtet, kui ei saa sugu jätkata? Või oli see kõik ületähtsustatud mula?
Kui võtta mehelt soojätkamise või seksimise võimalus, kas siis talle üldse jäi midagi alles? Kas elus võis olla midagi suuremat? Ei, seda Janar ei uskunud. Kuid töötavaid käsi omades sai enda elu ja saatusega midagi peale hakata.Tekkis valikuvõimalus. Kas ta pidi oma haledat eksistentsi üleüldse pikemaks venitama? Mõtted julgustasid Janarit ja andsid suuna, mille poole püüelda.
Marek sirutas käterätiku poole. Sellepärast kasutavadki õed alati kummikindaid, kui seda eset puhta vastu vahetavad. Janar tundis järsku naabri vastu ülimat tülgastust. Kuradi pihkur, mõtles ta vihaselt, ajas mind keset kõige magusamat und üles. Võimaluse korral andnuks Janar talle korraliku keretäie. Kas või ainult sellepärast, et teine võis teha seda, mida tema ei saanud.
Roman
Kui välja jätta mõned silmapilgutamised ja põrnitsemine eile või sada aastat tagasi, siis polnud Janaril õnnestunud naabriga rääkida, kuigi oli seda kindlalt plaaninud. Anesteesiajärgsetest veidrustest ja keha vastureaktsioonist operatsioonile ning üleüldisest meeltesegadusest oli möödas pikk ajaühik – päevajupike ja öö.
„Kuidas läheb?” küsis Janar ja naeratas.Vastust ta ei oodanud. Tegelikult ta ei teadnud, kas Roman teda kuulebki.Vähemalt pidi ta nägema, et Janari suu sõnu vormis. Seegi asi. Janar polnud mitte kellelegi nii sügavalt ja nii kaua silma vaadanud.
Alguses see talle ei meeldinud.Tekkis äratõukerefleks, ta oleks tahtnud silmad sulgeda ja Romani olematuks mõelda, kuid siis mõistis, et teise patsiendi eksisteerimine lohutas teda. Keegi, kellel läheb viletsamini kui temal. Igal inimesel oli julgustuseks vaja enda kõrvale saatusekaaslast, teada, et mingil skaalal läheb tal ikka hästi. Põrusin küll eksamil läbi, aga see 11b Markus jäi hoopistükkis istuma või siis mina sain küll kinga, aga naabri Ants oli juba kaks aastat töötu. Nii edasi, kuni lõpmatuseni.
Roman liigutas silmi vasakult paremale, imiteerides ilmselt pearaputust või õlgade kehitamist. See võis tähendada, et näed ju ise, kuidagi ei lähe.
Enam ei tihanud Janar midagi küsida.Vaatamisest piisas. Rääkides ta justkui rõhutanuks oma üleolekut. Kaks tundi veel, siis saab süüa ja nad keeratakse selili.
Sõnatu vaatamise taga oli suur maailm. Kui keskenduda laugudele, näoilmetele, vaadata peegeldavaid täpilisi struktuure, silmavalgeid, siis avalduvad teadvuse uued horisondid. Aegade algusest söötis seisnud tühjad väljad.Võis lausa ette kujutada, kuidas info sähvib mööda närvivõrku kuklasse ja tagasi. Kõige taga oli midagi peaaegu tajumatut, õhkõrn niidike, mis näis juhatavat teda järgiva mõtte saladuslikele radadele, aga iga kord, kui Janar silmi pilgutas, kadus teejuht käest ja ta pidi jälle otsast alustama.
Pingsast vaatamisest pisaratesse kippuvaid silmi sai puhata, kiigates üle Romani, tühja voodit ning akent selle taga.Aknalauda kaunistas jalgpallisuurune kaktus – kingitus mõnelt tänulikult patsiendilt.
Kui silmad kõvasti kinni suruda, oli kuulda ühtlaselt sahisevat ventilatsiooni.
