lõhnasid higi järele, koridoris oli kosta samme ja summutatud jutukatkeid.
Maailm oli kahanenud nii pisikeseks, et mahtus pöidla ja nimetissõrme vahele nagu tatikuul. Jäi ainult pallikeseks veeretada ja kuhugi kaugemale silma alt ära nipsutada. See oli ka ainuke füüsiline tegevus, milleni Janar küündis.Ta oli hommikust peale kahte sõrme üksteise vastu nühkinud, nii kõvasti, et nahk hakkas kuluma. Näpud olid tulised ning tegid haiget.
Mida tungivamalt Roman teda seiras, seda vähem Janar silmi lahti hoida suutis. Roman oli vahtimiskunstis palju osavam.
Võib-olla oli ta eelmise voodinaabri surnuks jõllitanud. Janar turtsatas hüsteeriliselt naerma. Marek tahtis naljast osa saada, aga kui Janar temast välja ei teinud, solvus kiiresti.
Veel mõnikümmend minutit ning ta keeratakse selili, siis veel mõned tunnid ja tuleb öö, mõned päevad, nädalad, kuud. Nii kaugele ei olnud Janaril julgust vaadata, ta püüdis pigem hetkes püsida. Niisiis, tuli ära kannatada need mõnikümmend minutit.
Argipäev
Janar puhus läbi kõrre, kuidas jaksas, ja Mareki ema Inga hoidis veeklaasi. Mullid tõusid järjekindlalt veepinnale. „Veel-veel,” julgustas Inga. „Tead, ma toon sulle järgmine kord rannapalli, sellest on rohkem kasu. Sul tuleb veeklaasis mullitamine juba päris hästi välja. Rannapalli puhudes saad paremini kopse treenida.”
Marek vahtis neid tükk aega vaikides, lõpuks ei pidanud enam vastu.
„Kurat küll, ema,” kiunatas ta, „ma olen sulle sada korda öelnud, et ma ei taha, et sa mulle viinamarju tood. Kas sulle ei jää midagi meelde?”
„Viinamarjades on palju vitamiine. Sa pead neid sööma, siis saad kiiremini terveks.”
„Osta siis vähemalt ilma seemneteta. Miks sa alati ostad neid hapusid rohelisi ja suurte seemnetega, ma ei viitsi neid välja nokkida.”
Inga patsutas pojale rahustavalt põsele. Näiliselt süütule liigutusele järgnes raevukas purse: „Kuidas sa võid nii teha, teiste nähes!” Mareki põsed värvusid tulipunaseks. „Ma ei ole enam kümneaastane!”
Inga ehmus ja püüdis ebamugavast olukorrast ohutult välja libiseda: „Vabandust, ma unustasin ära, et sulle ei meeldi.”
„Käi minema! Iga kord, kui sa siin oled, teed sa midagi sellist, et ma ei saa pärast inimestele silma vaadata.” Marek plaanis situatsioonist kogu draama välja imeda.Ta ei oleks kuidagi suutnud mõista, et tegelikult oli tal vedanud: õena töötav ema pääses teda kord nädalas külastama.Teistel patsientidel seda luksust ei olnud.
Janar püüdis olukorda päästa ja pöördus Mareki ema poole: „Ulata mulle palun õuna.”
Inga pöördus tänulikult, kuid Marek nägi katse läbi ja sõnas jonnaka tooniga: „Jaa, muidugi, tegele ikka mingi võõra tüübiga, mitte oma pojaga.”
„Ma ju andsin talle lihtsalt õuna.”
„Lihtsalt kogemata sattus su kotti õun, mille sa talle öökapile poetasid, aga mulle tood alati neid sitaseid viinamarju!” karjus kontrolli kaotanud Marek.„Tasa, tasa, sa äratad kõik üles,” ütles Inga. ”Ma hakkan parem minema.”Ta tõusis ja astus töntsi sammuga ukseni. Pööras veel kahtlevalt ringi, vaatas oma kurja näoga poega, kes käed rinnal kõrgilt ümbrust seiras, lehvitas Janarile ning väljus. Hoolimata tülist teadsid kõik osapooled, et ta tuleb järgmine kord jälle. Janari rõõmuks ja Mareki meelepahaks.
„Ta teeb alati kõik valesti. Meelega!”
„Mulle tundub, et ta võttis sinu pärast töölt vaba päeva.”
„Ära hakka peale, raisk,” sisistas Marek. „Sa ei tea meie elust midagi.”
Pärast mõneminutilist vaikust hakkas Marek nihelema: südametunnistuse piin näris hinge. Ema peale karjumine oli küll tavapärane, ent koorem oli liiga raske üksi kandmiseks.
„Peab ta siis alati niimoodi käituma. Kus neid, kurat, õpetatakse närvidele käima?”
Janar püüdis mitte välja teha, kuigi teadis, et õige pea osutub see võimatuks.Tal oli õigus.
„Janar, kuule, kas sa mõne medõega oled keppinud?” lajatas Marek otsustavalt ammu hingel olnud küsimuse.
„Jajah, hoia muidugi endale,” ütles Marek, kui Janar kohe midagi ei vastanud.
„Päris elus ei räägi inimesed sellistest asjadest.”
„See siin ei olegi päris elu. Me ainult istume ja teeskleme, et on. Samuti kõik õed ja arstid, isegi minu ema. Et kõik on korras. Aga pole ju!”
„Ei, ma ei ole kunagi ühtegi medõde keppinud,” loobus Janar mõttetust vastupanust.
„Varsti tekib meil mõlemal võimalus. Koos töötades on paremad šansid.” Marek noogutas nii agaralt pead, et tume lokk hüples laubal.
Janar ei hakanud üle kordama, et ta ei saa liigutada. Noormehe entusiasm oli nakkav. Jälle kord tundus talle, et õigupoolest polegi midagi eriti lahti.Varsti, varsti ja võimalik, et kõigest kuu-kahe pärast saab ta siit omal jalal välja.
Ei tea kuidas Marek seda ette nägi, aga peagi piilus palatisse Liina.
„Tere, on teil midagi vaja?” oli ta esialgu leplik.
„Kuidas oleks…” püüdis Marek alustada, kuid Liina oli nobedam: „Sina ei saa midagi. Ma küsisin Janari käest.”
Liina astus palatisse ja kohendas Janari patja. Marek matsutas rahulolevalt ja tegi Janarile silma, kuigi too seda märgata ei saanud. Pealtnäha arusaamatus meeltesegaduses istus Liina Janari voodiservale, jättes Mareki ennast suurte silmadega jõllitama.
Janar, kes ei osanud veel inimeste haletsushooge ära tunda ega vihata, vaatas imetledes Liinat ja mõtles, et ehk on Marekil õiguski, et ta niiviisi Liinat ihales. Liina juuksed olid nii rõhuvalt sütevärvi mustad, et Janaril tekkis tahtmine käsi sirutada ja katsuda, et nende ehtsuses veenduda.
Impulss, mille aju välja saatis, jõudis kätesse ning enne, kui Janar käsu tühistada jõudis, müksas ta Liinat õrnalt ribidesse ja läks ise üle näo punaseks, kartes, et Liina arvab ta Marekiga ühte klubisse.
Naine ütleski: „Nonoh, ma näen, et su käed ei taha kuidagi paigal seista.“
Janar oleks väga tahtnud, et Liina poleks midagi märganud või vähemalt, et ta oleks suu kinni hoidnud. Nüüd kuulis teda terve palat ja kindlasti ka Roman.
Marek upitas ennast vaatama. „Näed siis, polegi midagi hullu.” Ülesajamisel olid ka teised põhjused. Marek ei saanud sinna midagi parata, et loodus ta hormoonid nii lootusetult tormama oli pannud.Ta pidi pettuma: Liina kittel lasi küll paista naiselikel vormidel, kuid need olid laia rinnahoidjarihmaga selja peal kokku pigistatud. Haare oli nii tugev, et külgedelt pressisid paelad sügavale ihusse. Marek oli kade. Janar oli saavutanud Liina täieliku tähelepanu, rohkem, kui tema iganes suutnuks. Jonnakas puberteet nõudis kohest sekkumist, kuid fakt, et Liina istus temast poole meetri kaugusel ja tal oli võimalik naise aroomi sisse ahmida, hoidis teda tagasi.
„Kuule, ole hea, too mulle siiber, mul on sitahäda,” jätkas Marek rõõmsalt, kui Liina teda lõpuks märkas.
Liina
