iirlane ja küünitas talle plaskut.
Bishop viipas tõrjuvalt. „Aitäh, Matt. Kell on alles liiga vähe.”
„Kas tead, mida ütles Frank Sinatra?” vastas iirlane.
Silmates äkki hajameelselt klubi sekretäri, käbedat endist sõjaväeohvitseri, kes seisis koos kahe mehega klubihoone õuel ja nende poole osutas, pomises Bishop: „Ei. Mida?”
„Ta ütles: „Mul on kahju inimestest, kes ei joo, sest hommikul ärgates ei saa nende päev enam paremaks minna.””
„Ma pole kunagi Sinatra fänn olnud,” tunnistas Bishop, piiludes silmanurgast kolme meest, kes lähenesid hoogsal sammul. „Kerglane ja läila.”
„Selleks ei pea Sinatra fänn olema, et joomisest mõnu tunda.”
Tegemata välja plaskust, mida iirlane talle teist korda pakkus, keskendus ta tähtsale otsusele, milline golfikepp valida. Elegantne oleks olnud kasutada pitching wedge’i ja edasi loodetavasti lühikest puttamist. Aga aastatepikkune põhjalik mängukogemus oli talle õpetanud, et eduseisus tasub arvestada tõenäosust. Ning augustikuu põuasel maapinnal oli hoopis mõistlikum panustada täpsele puttamisele, kuigi ta polnud veel griinil. Puhas roheline griin nägi välja, nagu oleks seda niitmise asemel trimminud vaheda noaga habemeajaja. See meenutas piljardilaua katet. Ja täna hommikul oli libisemine kõigil griinidel tappev.
Ta jälgis, kuidas sinises tuulepluusis ja hallides flanellpükstes klubisekretär seisatas griini vastasservas ja temale osutas. Sekretäri saatvad kaks meest – üks stiilses pruunis ülikonnas pikka kasvu kiilas mustanahaline ja teine halvastiistuvas sinises ülikonnas niisama pikk, kuid väga kõhn valge – noogutasid. Nad seisid liikumatult ja vaatasid. Ta imestas, kes nad sellised on.
Iirlane lõi valjusti vandudes punkrisse. Ian Steel lõi järgmisena, tabades ideaalselt valitud number üheksaga, pall veeremas sihtmärgist paar tolli kaugusele. Bishopi paarimees Glenn Mishon põrutas palli liiga kõrgele ja see langes maha griinist tubli kakskümmend jalga eemal.
Bishop näperdas putterit, otsustas siis sekretärile uhkemalt esineda, libistas selle tagasi kotti ja tõi lagedale pitching wedge’i.
Ta seadis end joonele, pikk kõhetu vari pallile langemas, viibutas keppi soojenduseks, astus ette ja sooritas löögi. Kepi löögipea tabas maapinda liiga vara, paisates üles murumätta, ning ta jälgis heitunult palli, mis põikas tema asukohast lausa täisnurga all punkrisse.
Kuramus.
Liiv tuiskamas, õnnestus tal pall punkrist päästa, aga see maandus sihtmärgist umbes kolmekümmend jalga eemal. Õnnestunud puttamisega veeretas ta palli august vähem kui kolme jala kaugusele ja oli seda auku saades ühe löögiga miinuses.
Nad märkisid üksteise punktid tabelisse; esimese üheksa augu järel oli ta ikkagi väärikalt kahe löögiga plussis. Ent sisimas ta kirus. Oleks ta valinud turvalisema lähenemise, võinuks lõpetada rabavalt, neljaga plussis.
Kui ta parajasti golfikäru ümber griiniserva vedas, tõkestas pikka kasvu kiilas mustanahaline tema tee.
„Kas härra Bishop?” Hääl oli jõuline, kume ja kõhklematu.
Ta peatus ärritunult. „Jah?”
Järgmiseks näidati talle politsei ametitõendit.
„Mina olen seersant Branson Sussexi kriminaalpolitseist. See on minu kolleeg nooremuurija Nicholl. Kas meil oleks võimalik teiega natuke vestelda?”
Nagu oleks taevalaotusest langenud hiiglaslik vari, küsis ta: „Millest?”
„Palun vabandust, söör,” kostis politseinik nähtavasti siiralt kahetseval ilmel. „Ma parem ei räägiks siin väljas.”
Bishop kõõritas kolme kaasmängijat. Astudes seersant Bransonile ligemale ja tasandades häält lootuses, et teda pealt ei kuulda, ütles ta: „Praegu pole sobiv hetk. Mul on golfiturniir pooleli. Kas sellega ei saa oodata, kuni olen lõpetanud?”
„Palun vabandust, söör,” oli Branson kõigutamatu. „See on väga tähtis.”
Klubisekretär heitis talle lühikese läbitungimatu pilgu ja paistis siis leidvat jalge ees võrdlemisi karuses rohus midagi äärmiselt huvitavat.
„Milles asi?” küsis Bishop.
„Meil on tarvis teiega kõnelda teie naisest, söör. Kardan, et meil on teile üsna halbu uudiseid. Ma oleksin tänulik, kui tuleksite meiega veidikeseks klubihoonesse.”
„Minu naisest?”
Seersant osutas klubihoonele. „Meil on tõesti tarvis teiega omaette rääkida, söör.”
8
Sophie Harrington loendas mõttes kiiresti laipu. Sellel leheküljel oli neid seitse. Ta lappas lehti. Üksteist tükki neli lehekülge tagasi. Lisaks neli tükki autopommiplahvatuses esimesel leheküljel, kolm, kes tapeti üheksandal leheküljel Uzi-tulega, kuus tükki eralennukis leheküljel üheksateist ja viiskümmend kaks süütepommiga hävitatud Willesdeni kräkiurkas leheküljel kakskümmend kaheksa. Ja nüüd need seitse, uimastivedajad Kariibi merel kaaperdatud jahtlaeva pardal. Seni kaheksakümmend kolm, ja ta oli alles 136-leheküljelise stsenaariumi neljakümne esimesel leheküljel.
No on saast!
Siiski olid selle talle kahe päeva eest meiliga saatnud produtsendi sõnul Anthony Hopkins, Matt Damon ja Laura Linney nõusoleku andnud, Keira Knightley luges seda parajasti, režissöör Simon West aga, kelle „Lara Croft” oli Sophie arust talutav ja „Vanglaekspress” täitsa hea, kibeles nähtavasti kangesti seda filmima.
Jah, eks ta ole.
Metroorong sõitis jaama. Pilvedes hõljuv rastafari tema vastas kloppis muudkui oma narmendavaid püksipõlvi kokku, kõrvaklapid peas, lõug rütmi nookamas. Rastafari kõrval istus eakas juuksekahluga mees, kes magas suu ammuli. Eaka mehe kõrval luges noor ilus Aasia päritolu tütarlaps pingsa keskendumisega mingit ajakirja.
Vaguni kaugemas otsas õõtsuva tugiaasa ja tööbüroo reklaamkuulutuse all istuv nõmeda välimusega tossike, pikkade juuste ja habemega, kapuutsiga kiledress seljas, tumedad prillid ees, ninapidi ühes tasuta ajalehes, mida metroojaamade sissekäikude juures tipptunnil jagatakse, ja lutsis vahetevahel oma paremat käeselga.
Sophiel oli juba mõnda aega harjumuseks silmitseda kõiki reisijaid, ega need ei sarnane tema ettekujutusega enesetaputerroristist. Sellest oli talle saanud järjekordne ellujäämistarkus, nagu tänavat ületades mõlemale poole vaatamine, mis kuulus elu masinlikku rutiini. Ja praegusel hetkel oli tema rutiin veidi segi löödud.
Ta oli hiljaks jäänud, sest linnatuleku eel oli tal olnud üks asjatoimetus. Kell oli kümme kolmkümmend, harilikult olnuks ta tund aega tagasi kontoris. Ta nägi mööda libisemas silti Green Park; udused reklaamplakatid seintel tardusid piltideks ja selgeks trükikirjaks. Uksed avanesid sisinal. Ta pööras tähelepanu uuesti stsenaariumile, teisele kahest, mille oli kavatsenud eile õhtul läbi lugeda, enne kui teda katkestati – aga vau, katkestus oli seda väärt! Jumaluke, sellele mõtleminegi ajas ta ohtlikult kiima.
Ta keeras lehte ja katsus süveneda nende väheste minutite jooksul, mis kuluvad palavas umbses vagunis järgmise peatuseni, Piccadillyni, kuhu ta sõitis. Kontorisse jõudes peab ta stsenaariumi kohta kirjaliku aruande esitama.
