Kuldlind. Rahvaluule

      Elas kord üks rikas lossihärra – noh, niisugune, kellel on hulk loomi ja palju maad. Temal oli aga üks isesorti õunapuu. Sellel õunapuul kasvasid kuldõunad. Kuid oli veel üks lind, kes käis igal õhtul neid õunu nokkimas. Isand ütles talupojale, kes sealsamas kõrval elas ja kel olid lapsed, kolm poega:

      „Sinu poiss tulgu täna õhtul lindu passima ja lasku ta maha!”

      Eks poiss siis tuligi. Ootas ning passis. Ja lendaski lind puu peale ning hakkas õunu nokkima.

      Pauh! laskis poiss püssi. Lind tõusis lendu, ainult üks sulg langes talt maha. Poiss tõstis sule üles ja vaatas: oh imet, see oli kullast! Ta läks ja näitas seda isandale. Isand vaatas ja ütles: „Tore on; kas tahad minna seda lindu otsima? Ma annan sulle teeraha kaasa.”

      Poiss nõustus. Isand andis talle paraja tengelpunga1 ja poiss asus teele selles suunas, kuhu lind oli kadunud. Ta läks ja läks, kuni jõudis linna. Seal aga ühes suures majas, nagu ikka suurtes majades juhtub, tantsisid ja laulsid üleval noored tüdrukud. Nähes poissi möödumas, hüüdsid nad talle alla tänavale: „Tule siia, noormees, tule meiega tantsima!”

      Et poisil oli raha ja oli ka aega, läkski ta üles ning muudkui tantsis ja tantsis nende tüdrukutega.

      Kuna kodus polnud ei poisist ega kuldlinnust kippu ega kõppu, ütles teine poiss:

      „Minu venda pole tagasi tulnud, ma lähen ise lindu otsima, andke mulle teeraha.”

      Raha ta sai ja asuski omakorda teele. Ta jõudis sinnasamasse linna, läks mööda suurest majast, ja mis ta seal nägi? Sedasama mida vendki. Poisile meeldis lõbus elu ja tantsimise vastu polnud tal midagi. Ka tema läks üles ja nii nad, kaks venda, sinna tüdrukute juurde jäidki. Kodus aga ütles poistest noorim:

      „Mis siis ikka, nüüd lähen mina!”

      Isand andis ka temale tengelpunga ning poiss asus teele. Ka tema sattus suure maja juurde, mille uksel seisid ta vennad.

      „Ohoo, vennas, tule sisse!” hüüdsid nad.

      „Ei, ei,” vastas noorim. „Mina olen kuldlindu otsimas ja ma leian ta!”

      Poiss astus ja astus edasi, kuni korraga sattus talle ette rebane, muidugi mõista kaval rebane.

      „Mis tee sul jalge all, noormees?” küsis reinuvader.

      „Ma olen kuldlindu otsimas.”

      „Ah nii, istu siis mu selga ja ma näitan sulle, kus ta on.”

      Poiss nii tegigi. Rebane jooksis ja jooksis, kuni jõudis väikese trahteri ette. Ta ütles:

      „Sa lähed siia sisse ja kuulad pealt kahe mehe omavahelist juttu. Nad räägivad kuldlinnust, sellest, kus ta on. Täna öösel sa lähed ja tood ta ära. Aga pane tähele: lind on vanas puupuuris, kõrval seisab kuldpuur. Ära pane lindu kuldpuuri, muidu nabitakse sind kinni.”