rääkima. Lõpuks oli kõik asjata. Veel elus olles põhjustas ta professorile palju tüli…”
Kuna naine teetassi ei puutunud, võttis professor Hasegawa seda tagasihoidlikkusena. Ta tõstis teetassi huulile, sest talle tundus, et otsekohese pealekäimise asemel oleks parem, kui ta ise lonksu teed võtaks. Enne veel aga, kui teetass tema pehmeid vuntse jõudis puudutada, jäid kõrva kriipima naise sõnad. Kas ta peaks teed jooma? Või siiski mitte? Sellised olid mõtted, mis nooruki surmast täiesti eraldiseisvana, tema meelt hetkeks vaevasid. Ta ei saanud aga ju lõpmatuseni teetassi hoidma jääda ja rüüpas seepärast lonksu teed, öeldes kergelt kulme kergitades: „See ei ole…”
„… Ta rääkis ka haiglas olles tihti Teist. Seepärast mõtlesin, kuigi tean, et olete väga hõivatud, Teid juhtunust teavitada ja ühtlasi avaldada oma tänu. …”
„Mis Te nüüd.”
Professor pani tassi käest, võttis selle asemel sinise vahapaberist lehviku ja jätkas rusutult:
„Nii et kõik oli asjata? Ometi oli tal kõik alles ees… Mina ei olnud teda ammu vaatamas käinud, arvates, et tal on juba palju parem. Aga millal ta suri?”
„Eile sai sellest nädal.”
„Ja ikka haiglas?”
„Jah.”
„Ei, see on tõepoolest ootamatu.”
„Igal juhul tegime kõik, mis võimalik, kuid lõpuks ei jäänud siiski muud, kui alla anda. Aga näinud seda, kui kaugele ta jõudis, saan ma vaid kahetsust tunda.”
Vesteldes pani professor Hasegawa tähele üht kummalist asja. Nimelt ei väljendanud naise hoiak ega käitumine mingilgi moel seda, et ta räägib oma poja surmast. Pisaraid tema silmis ei olnud.
Ka hääl oli täiesti tavaline. Veelgi enam, tema suunurka ilmus isegi kerge muie. Kui keegi oleks naist eemalt vaadanud, ilma et ta oleks tema juttu kuulnud, oleks ta kindlasti arvanud, et too räägib täiesti tavalistest igapäevaasjadest. See kõik tundus professorile kuidagi kummaline.
– Aastaid tagasi, kui Hasegawa Berliinis õppis, suri praeguse keisri isa Wilhelm I. Noormees kuulis keisri hinguseleminekust kohvikus, kus ta tihti käis, ning esmalt ei avaldanud see talle erilist muljet. Pärast läks ta, nagu ikka, rõõmsal ilmel ja jalutuskepp kaenla all oma üürimajja tagasi. Kohe kui ta oli ukse avanud, kargasid kaks selle maja last talle kaela ja puhkesid nutma. Üks neist oli pruuni jakki kandev kaheteistaastane tüdruk ja teine tumesiniseid lühikesi pükse kandev üheksa-aastane poiss. Ta ei saanud küll millestki aru, kuid lapsi armastava inimesena üritas ta laste heledaid päid paitades neid lohutada ja küsis siis: „Mis juhtus?” Kuid lapsed ei jätnud nuttu. Lõpuks nuuksusid nad nina luristades: „Meie vanaisa Keiser on surnud.”
Talle tundus hämmastav, et ühe riigipea surm isegi lastes sellise kurbusepuhangu võib esile kutsuda. See ei saanud olla vaid keisrikoja ja rahva vaheline suhe. Läände saabumisest alates olid tulevast professorit, kes oli jaapanlane ja bushidō põhimõtetesse uskuja, pannud imestama eurooplaste impulsiivseid eneseväljendused. Ta oli küll üritanud, kuid ei olnud siiani suutnud unustada teda tol hetkel vallanud kahtlustest ja kaastundest koosnevat tunnet. – Seekord aga näis talle samalaadse üllatusena, vastupidi, asjaolu, et naine ei nutnud.
Kuid ühele üllatusele järgnes teine. Võõrustaja ja külalise vestlus oli vahepeal mälestustelt lahkunud noormehest liikunud igapäevaelu pisiasjadele, ning hetkel, mil nad oli jälle mälestuste juurde tagasi jõudnud, libises Korea lehvik õpetajal kogemata käest ja kukkus mosaiikpõrandale. Loomulikult ei olnud jutuajamises midagi nii olulist, et see poleks hetkelist katkestust lubanud. Nõnda kallutaski professor oma ülakeha pisut allapoole ja sirutas käe põrandale. Lehvik oli kukkunud väikse laua alla naise sussidesse peitunud valgete tabi’de juurde.
Professori pilk jäi juhuslikult peatuma naise põlvedele, millele asetatud käed hoidsid taskurätti. See iseenesest ei olnud muidugi mingi avastus, kuid seejuures täheldas professor, et naise käed värisesid hullumoodi. Ta märkas ka, et needsamad käed – küllap emotsioonide meeleheitliku mahasurumise tõttu – olid taskurätist nii kõvasti kinni haaranud, et oleksid selle peaaegu lõhki rebinud. Lõpuks pani ta veel tähele, kuidas kortsunud siidist taskuräti serv naise paindlike sõrmede vahel liikus, otsekui oleks kerge tuuleiil seda raputanud. Naise nägu oli küll naernud, kuid tegelikult oli kogu tema keha kõik see aeg nutnud.
Kui professor oli lehviku üles võtnud ja pilgu taas üles tõstis, oli tema ilme teistsugune kui enne. Tema nägu väljendas segu väärikast ükskõiksusest, nagu oleks ta näinud midagi, mida poleks pidanud nägema, ning selle tundmuse teadvustamisega kaasnenud rahulolust, mis oli siiski veidi üle dramatiseeritud.
„Selline südamevalu on isegi minusugusele lastetule mõistetav,” sõnas professor madalal, emotsioone varjaval häälel, ise samas pead veidi tahapoole kallutades, otsekui oleks miski teda pimestanud.
„Ma tänan. Aga, ükskõik, mida me ka ei ütleks, ei too see teda enam tagasi…”
Naine langetas pea. Tema rõõmsal näol säras endiselt lai naeratus.
Kaks tundi hiljem. Professor käis vannis, sõi õhtust, pistis mõned kirsid magustoiduks põske ning sättis seejärel end taas mugavalt veranda korvtooli istuma.
Pikk suveõhtu hämardus aegamisi, kuid pärani klaasuksega avaral verandal ei olnud pimeduse saabumisest veel mingit märki. Selles häguses valguses vaatas professor, vasak jalg üle parema, pea tooliseljale toetatud, unistavalt Gifu paberlaterna punaseid tutte. Ta ei olnud kätte võetud Strindbergi raamatust veel lehekülgegi lugenud. Pole ka ime, sest ta pea oli endiselt tulvil mõtteid Nishiyama Atsuko vaprast käitumisest.
Õhtusöögi ajal oli ta kogu loo algusest lõpuni oma naisele ära rääkinud, ülistades sellist käitumist kui Jaapani naise bushidō’d. Jaapanit ja jaapanlasi armastav abikaasa oli kuulanud lugu suure kaastundega. Professor tundis heameelt avastades naises sellise innuka kuulaja ning tajus, kuidas kõiki kolme – tema abikaasat, eelpool mainitud naist ja Gifu laternat – sidus teatav ühine eetiline taust.
Ma ei tea, kui kaua ta selliseid meeldivaid mõtteid mõlgutas. Äkitselt aga meenus talle, et üks ajakiri oli temalt kaastööd soovinud. Too ajakiri palus üle kogu maa mitmetelt autoriteetidelt rubriigis „Kirjad tänapäeva noortele” avaldada arvamust üldise moraalsuse kohta. Võttes aluseks eelneva juhtumi, kavatses ta nüüd oma muljed kiiresti kirja panna ja toimetusse saata. Nii mõeldes, kratsis professor kukalt.
Käsi, millega ta kratsis, oli toosama, mis oli raamatut hoidnud. Professor märkas lõpuks raamatut, mida ta seni eiranud oli ning avas selle kohalt, kuhu ta oli nimekaardi järjeks vahele pannud. Samal hetkel tuli teenijanna ja süütas pea kohal rippuva Gifu laterna – nii sai professor ka väikseid kirjamärke raskusteta lugeda. Ilma erilise huvita langetas ta silmad raamatule. Strindberg kirjutas:
Kui ma noor olin, käis rahva seas ringi arvatavasti Pariisist pärit jutt proua Heibergi taskurätikust. See rääkis naise poolt antud kahepalgelisest etendusest, mil ta, naeratus näol, taskuräti puruks rebis. Meie nimetame seda täna publikuga manipuleerimiseks…
Professor pani taas raamatu põlvedele. Nishiyama Atsuko visiitkaart oli endiselt avatud lehtede vahel, kuid professori meeles ei mõlkunud enam see naine. Ega ka ta oma abikaasa või Jaapani tsivilisatsioon. See oli mingi müstiline miski, mis ähvardas rikkuda kogu nende rahuliku harmoonia. Strindbergi poolt põlatud näitlemisviis loomulikult erines praktilise eetika probleemidest, kuid äsja loetud vihjes oli siiski midagi, mis häiris professori meelerahu, mille ta vannis käies oli saavutanud.
