style="font-size:15px;"> „Nii peaks sobima küll,” ütles kahekümnendates hiinlane ning hõõrus rahulolevalt naeratades oma pikkade küüntega käsi. Hanzaburō vaatas hajameelselt oma jalgu. Valgete püksisäärte otsast paistis paar korralikult rautatud kastanivärvi hobujalgu. -
–See oli ka kõik, mida Hanzaburō mäletas. Või vähemalt sellest hetkest edasine ei olnud tema mällu enam nii selgelt pidama jäänud. Ta mäletas, nagu oleks kaks hiinlast millegi üle vaielnud. Ta mäletas, nagu oleks ta järsust trepist alla rullunud. Kuid kummaski ei olnud ta kindel. Igal juhul, pärast seda, kui ta oma kummalises nägemuses uitamisest ärkas, leidis ta end oma XX-allee korteris kirstus lebamas. Ringi vaadates nägi ta, kuidas kirstu ees üks noor Honganji templi misjonär lahkunule viimseid sõnu luges.
Loomulikult tekitas Hanzaburō elluärkamine omajagu jutuainet. Shùntiān Shíbàos36 ilmus sel puhul suur pilt koos kolmeveerulise artikliga. Artikli kohaselt olevat leinariietes Tsuneko naeratanud rohkem kui tavaliselt, ning et mitte lasta matusteks kogutud summat raisku minna, otsustanud ülemus ja kolleegid Hanzaburō elluärkamist tähistada. Ainus, kelle usaldusväärsus kõikuma lõi, oli doktor Yamai, kuid temagi suutis oma maine rahumeeli suitsurõngaid puhudes osavasti taastada. Hanzaburō elluärkamine, rõhutas ta, oli arstiteaduse ülene looduse ime. Teisisõnu, doktor taganes eneseusu asemel usust meditsiini.
Ent „elluärkamispeol” oli toosama Hanzaburō ainus, kelle näos polnud rõõmukübekestki. Iseenesestki mõista. Olid ju tema jalad elluärkamise käigus hobuse omade vastu vahetatud. Kastanivärvi hobujalgade vastu, millel varvaste asemel kabjad. Iga kord, kui ta neid jalgu vaatas, hakkas tal endast äraütlemata hale. Tal polnud mingit kahtlust, et kui need jalad avastatakse, lastakse ta kindlasti firmast lahti. Ka tema kolleegidele annaks see põhjuse sõprusest lahti öelda. Ja Tsuneko – „Oo nõrkus, su nimi on naine!” – , temagi ei ole erand, sest vaevalt tahaks ta oma isandaks meest, kellele on hobuse jalad alla tekkinud… Iga kord, kui talle sellised mõtted pähe tulid, kinnitas Hanzaburō endale sisimas tehtud otsust iga hinna eest oma hobujalgu varjata. Seetõttu loobus ta ka jaapani stiilis riiete kandmisest. Ta hakkas kandma pika säärega saapaid ning lukustas pesemise ajaks alati vannitoa ukse ja akna. Sellegipoolest tundis ta end jätkuvalt rahutult. Põhjust tal selleks oli, sest…
Hanzaburō oli valvel, et hoida ära kolleegide võimalikke kahtlusi. See oli tema pingutuste seas vast kõige lihtsam, kuna, nagu tema päevikustki lugeda võib, võitles ta pidevalt mingisuguste ohtudega.
Seitsmenda kuu x päev. Too noor hiinlane toppis mulle need neetud jalad alla. Võiks öelda, et mu jalad on nagu täipesa. Ka täna tööl olles sügelesid need nii, et pidin hulluks minema. Igal juhul pean nüüd mingi aeg kogu oma jõu suunama täidest lahtisaamisele.
Kaheksanda kuu x päev. Läksin täna juhataja kabinetti müügist rääkima. Jutu käigus vedas juhataja pidevalt ninaga. Küllap immitses mu säärikuis jalgadest mingit haisu.
Üheksanda kuu x päev. Hobujalgade valitsemine on kahtlemata keerukam kui ratsutamine. Pidin täna enne lõunapausi kiirete asjatoimetuste tõttu trepist alla traavima. Nii nagu igaüks, mõtlesin tol hetkel vaid tööst ning unustasin oma hobujalad. Enne kui ma silmi pilgutadagi jõudsin, vajusid mu kabjad seitsmendast astmest läbi.
Kümnenda kuu x päev. Olen lõpuks välja mõelnud, kuidas oma hobujalgade üle kontrolli saavutada. Lõppude lõpuks sõltub kõik puusadest. Kuid täna läks asi luhta. Samas ei olnud tänane luhtaminek ainult minu süü. Võtsin hommikul kella üheksa paiku rikša, et tööle minna. Kohale jõudes nõudis juht kaheteist sen’i37 asemel tervelt kahtekümmet. Ja mis veel halvem – ta haaras minust kinni ega lasknud mul firma väravast sisse minna. Sain pööraselt vihaseks ja äigasin teda kabjaga. Mees lendas läbi õhu otsekui jalgpall. Loomulikult ma kahetsesin oma tegu, kuid sellegipoolest pahvatasin tahtmatult naerma. Igal juhul pean oma jalgade liigutamisel äärmiselt hoolikas olema…
Kolleegide petmisest märksa keerukam oli aga see, kuidas Tsunekos mitte kahtlust äratada. Hanzaburō kurdab päevikus oma raskustest korduvalt:
Seitsmenda kuu x päev. Minu suurim vaenlane on Tsuneko. Tuues põhjenduseks „ajaga kaasas käimise” vajaduse, vahetasin viimaks oma väikese jaapani stiilis toa lääne stiilis eluruumi vastu. Nii sain Tsuneko silme all ringi liikuda saapaid jalast võtmata. Tsuneko näis ilma tatamita põranda tõttu suures segaduses olevat, kuid minul oli olnud võimatu sellisel põrandal kõndida, isegi kui mul sokid jalas olid.
Üheksanda kuu x päev. Müüsin täna meie kaheinimese voodi vanakraamikaupmehele. Olin selle kunagi ostnud ühe ameeriklase oksjonilt. Tookord oksjonilt koju minnes jalutasin välismaalaste linnaosa läbival alleel. Keepuud olid üleni õites. Kanali vesi helendas imeliselt. Kuid… Ei, praegu ei ole aega nostalgitseda. Õhtul oleksin ma äärepealt Tsunekole äianud.
Üheteistkümnenda kuu x päev. Viisin täna ise pesu pesumajja. Mitte sellesse pesumajja, mida tavaliselt kasutasime, vaid ühte Dōng’āni turu juures asuvasse pesumajja. Nüüdsest pean selle töö enda peale võtma, sest minu aluspesu, pükste ja sokkide küljes on alati hobusekarvu.
Kaheteistkümnenda kuu x päev. Augud sokkides on tavalised asjad. Pole just lihtne sokkide jaoks summat kõrvale panna, ilma et Tsuneko seda ei märkaks.
Teise kuu x päev. Ma ei võta enam sokke ja aluspükse ära, isegi mitte magamise ajaks. Lisaks oli riskantne ettevõtmine hoida oma jalgu pidevalt Tsuneko pilgu eest teki all peidus. Eile ütles Tsuneko: „Sa oled ikka üks paras külmavares. Mässid kogu alakeha teki sisse.” Võimalik, et on aeg paljastada oma hobujalad…
Oli ka teisi ohte, millega Hanzaburō pidi silmitsi seisma. Nende ükshaaval üleslugemine oleks rohkem kui ma suudaksin, kuid toon siinkohal välja ühe sissekande Hanzaburō päevikust, mis mind kõige enam šokeeris:
Kaheteistkümnenda kuu x päev. Tahtsin täna lõunaajal Lóngfú templi vanaraamatupoodi minna. Poe ees päikese käes seisis üks hobuvanker. See ei olnud lääne, vaid indigovärvi kattega hiina stiilis vanker. Küllap puhkas juht parajasti ja minagi ei pööranud sellele eriti tähelepanu ning hakkasin juba poodi sisse astuma, kui juht ootamatult piitsa vibutas ja hüüdis: „Suo! Suo!”. „Suo! Suo!” hüüavad hiinlased hobust kannustades. Enne veel, kui hõikamise kaja hääbus, hakkas vanker kriuksudes tagurpidi allapoole veerema. Aga mis siis juhtus! Hakkasin ka ise, pilk endiselt raamatupoeesisel, sammhaaval tagurpidi astuma. Ma ei suuda kirjeldada, mida ma tol hetkel tundsin. Oli see hirm? Hämming? Tegin suuri pingutusi, et kas või üks samm edasi astuda, kuid mingi hirmutav vältimatu jõud sundis mind tagurpidi liikuma. Siis aga, minu õnneks, hüüdis kutsar „Suoo!” Peatumise hõike peale lõppes viimaks ka minu tagurpidi minek. See ei olnud siiski ainus, mis mind rabas. Kergendatult hinge tõmmates pöörasin tahtmatult pilgu vankri poole. Seepeale tõi vankrit vedav hallilaiguline hobune kuuldavale kirjeldamatu hirnatuse. Kirjeldamatu? Ei. See ei olnud siiski kirjeldamatu. Selle kimeda hääle taga ei saanud olla muu kui hobuse irvitus. Siis tundsin, et mitte ainult hobuse, vaid ka minu kurgust hakkas üles kerkima midagi hirnatuse sarnast. Sellise hääle tegemine oleks olnud kohutav. Katsin oma kõrvad ning põgenesin nii kiiresti kui võimalik…
Ent saatusel oli Hanzaburō jaoks veel üks hoop varuks. Midagi muud on selle kohta raske öelda. Kolmanda kuu lõpus, ühel pärastlõunal, avastas Hanzaburō, et tema jalad hakkasid ootamatult hüppama ja tantsima. Miks pidid ta hobujalad äkitselt nõnda trikitama? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks peaks uurima Hanzaburō päevikut, kuid kahjuks lõppevad sissekanded päevikusse just viimase saatusehoobi eelsel päeval. Nii ei jäägi muud üle kui teha sellele eelnenud ja järgnenud sündmuste põhjal kõigest üldistavaid oletusi. Olles uurinud „Hobuvalitsuse aastaraamatut”, „Märkmeid
1
