O-Kimi ja O-Matsu omavahel läbi ei saanud. O-Kimi põlgas sisimas O-Matsu halba maitset. Ta oli üsna veendunud, et O-Matsu polnud algkooli lõpetamisest saadik muud teinud, kui naniwabushi’t20 kuulanud, mitsu-mame’t21 söönud ja poisse taga ajanud. Kuid milline on O-Kimi enda maitse? Selle välja selgitamiseks on parem lahkuda korraks lärmakast kohvikust ja piiluda üle tee asuva juuksurisalongi teisele korrusele. Miks? Sest seal üüris O-Kimi tuba ja veetis enamiku sellest ajast, mil ta parajasti kohvikus tööl ei olnud.
See oli madal, kuuetatamine ruum, mille läänepoolsest aknast välja vaadates ei paistnud muud kui naabermajade katusekivid. Akna all seina vastas oli kirju sitsiriidega kaetud kirjutuslaud. Nimetan seda kirjutuslauaks vaid mugavuse mõttes; tegelikult ei olnud see muud kui üks vana teelaud. Sellel tee… kirjutuslaual olid reas lääne köites raamatud, mis polnud samuti teab mis uued. „Kägu”, „Tōsoni luulekogu”, „Matsui Sumako elu”, „Uus Asagao päevik”, „Carmen”, „Kõrgelt mäetipust alla orgu vaadates”22 ning lisaks veel seitse-kaheksa naisteajakirja. Paraku aga ei ühtegi minu romaani. Kirjutuslaua kõrval oleval väikesel mahakoorunud lakiga kapil seisis kitsa kaelaga klaasist lillevaas, kuhu oli oskuslikult paigutatud ühe puuduva kroonlehega kunstliilia. Miski ütles mulle, et kui liilial poleks kroonleht ära kukkunud, oleks see endiselt kohvikulauda kaunistanud. Kapi kohal seinale oli nööpnõeltega kinnitatud paar pilti – arvatavasti mõnelt ajakirja esikaanelt. Keskmine neist oli Kaburagi Kiyokata „Genroku naine”23; selle all väike pilt – vist Raffaeli Madonna. Genroku iluduse kohal heitis Kitamura Shikai24 naiseskulptuur himura pilgu oma naabrile Beethovenile. Kuid too Beethoven oli kõigest keegi, keda O-Kimi arvas Beethoveni olevat. Tegelikult oli pildil Ameerika president Woodrow Wilson, mis oli Kitamura Shikai jaoks kahtlemata äärmiselt kahetsusväärne.
See kõik peaks ütlema O-Kimi kunstiliselt värvikirevate hobide kohta rohkem kui teada tahate. Fakt on aga see, et igal õhtul hilja kohvikust koju jõudes luges O-Kimi ilmtingimata just Beethoveni alias Wilsoni pildi all „Kägu” ning kunstliiliat vaadates vajus ta märksa sügavamale sentimentaalsesse kunstilisse ekstaasi kui shinpa tragöödia filmiversioon kuuvaatamisstseenist lubada võiks25.
Ühel kevadõhtul, kui kirsid õitsesid, istus O-Kimi üksi oma laua ääres peaaegu esimese kukelauluni ja lasi sulel virsikuvärvilist kirjapaberit mööda joosta. Hommikul tööle minnes aga O-Kimi vist ei märganud, et üks lehekülg kirjast oli laua alla libisenud. Aknast sisse hiilinud kevadtuul tõstis selle lehe üles ja kandis trepist alla juuksurisalongi safranikollase puuvillase riidega kaetud peeglite juurde. Allkorruse juuksur teadis, et O-Kimi sai sageli armastuskirju ning oletas, et küllap on ka virsikuvärvi paberile kirjutatu üks sellistest. Seda uudishimust lugema hakates leidis ta oma üllatuseks, et kirjutajaks oli hoopis O-Kimi ise, mis võis siiski olla ju O-Kimi vastus kellegi armastuskirjale. Paberil seisis: „Mu süda pidi lõhkema, kui mõtlesin ajale, mil sa Takeost lahku läksid…” O-Kimi oli olnud terve öö üleval ja kirjutanud lohutuskirja Namikole! – Pean tunnistama, et neid ridu kirjutades ei suutnud ma tagasi hoida naeratust, mille O-Kimi sentimentalism minus esile kustus, kuid selles muiges ei olnud midagi pahatahtlikku.
Peale kunstliilia, „Tōsoni luulekogu” ja Raffaeli Madonna pildi oli O-Kimi teise korruse toas veel hulk kodus söögitegemiseks hädavajalikke köögiriistu. Kui palju rõhus O-Kimit Tōkyō karm elu, mida need köögiriistad sümboliseerisid, pole teada. Ent ka muserdatud elus võib avalduda imeline maailm, kui seda läbi pisarateudu vaadata. O-Kimi peitus tihti kunstilise ekstaasi pisarate varju, et pääseda igapäevaelu tagakiusamise eest. Pisaraid valades polnud olemas ei kuuejeenist üüri ega ka muret, et ühe shō riisi eest tuleb maksta seitsekümmend sen’i26. Ka Carmen ei valutanud südant elektriarvete pärast, vaid klõbistas rõõmsalt kastanjetti. Namiko piinles küll surmava haiguse käes, kuid rohtude jaoks tal raha jätkus. Ühesõnaga, sellised pisarad süütasid inimlike kannatuste hämarikus vaevumärgatava inimliku armastuse lambi. Ah, kujutan elavalt ette O-Kimit, kes keset ööd, kui Tōkyō helid on täielikult kadunud, tõstab oma pisaraist märja pilgu ning unistab hämara lambitule valgel Zushi meretuulest ja Cordoba oleandrist. – Neetud, kas ma ei peaks siinkohal õel olema? Kui hooletuks muutun, võin ka mina sentimentaalsusesse langeda. Ja see olen mina, kes räägib! Mina, keda kriitikud süüdistavad väheses emotsionaalsuses ja liigses intellektuaalsuses!
Ühel hilisel talveõhtusel tunnil kohvikust koju jõudes istus O-Kimi nagu ikka esmalt oma kirjutuslaua taha ja hakkas vist „Matsui Imako elu” lugema, kuid siis, jõudmata lehekülgegi lõpetada, virutas ta raamatu ei tea miks armutult tatamile, otsekui jälestaks seda. Ta keeras jalad külje peale konksu, toetus käsipõsakil lauale ja jäi jäise ükskõiksusega Wils… Beethoveni kuju vaatama. Ilmselgelt oli midagi valesti. Oli ta äkki kohvikust lahti lastud? Või oli O-Matsu oma õelutsemistega veelgi kaugemale läinud? Või oli hoopis hambaauk valu tegema hakanud? Ei, ei. Nii labased asjad O-Kimi südant ei vaevanud. O-Kimi, nii nagu ka Namiko või Matsui Imako, piinles armastuse küüsis. Kellesse ta siis armunud oli? – Õnneks silmitses O-Kimi endiselt seinal rippuvat Beethovenit ning kuna näib, et ta mõnda aega paigast ei liigu, siis tutvustan kiirelt seda õnnelikku noormeest.
O-Kimi kallimaks oli Tanaka – tundmatu… ütleme siis … kunstnik. Ta kirjutas luulet, mängis viiulit, maalis õlivärvidega, astus üles näitlejana, oli osav luulekaardimängus, samas oli ta ka andekas Satsuma biwa mängija. Nii mitmekülgse inimese puhul ei suuda keegi öelda, milline on tema põhitöö või milline on lihtsalt hobi. Ta nägu oli sile nagu näitlejal, juuksed läikisid nagu õlivärvid, hääl oli pehme nagu viiuliheli, tema sõnad olid säravad nagu luule; naise suutis ta ära võluda niisama nobedalt kui luulekaardimängus kaarti tõmmata, ning raha suutis välja meelitada samasuguse südikusega, mida ta Satsuma biwa’tki mängides üles näitas. Kui lisada veel, et ta kandis musta laiaservalist kaabut, odavaid jahirõivaid ja viinamarjavärvi kaelarätti, siis peaks pilt temast enam-vähem selge olema. Tanaka-sugused oli üks teatav tüüp noori, kes Kanda Hogō piirkonna baarides ja kohvikutes, noortekogudel, muusikaakadeemia kontsertidel (seda küll kõige odavamate piletite eest) või Kabutoya ja Sankaidō galeriides näitustel käisid, tehes seda ilmtingimata kahe- või kolmekesi, et seal siis ülbelt tavainimesi põrnitseda. Seega, kui tahate veel selgemat pilti Tanakast, siis minge ja vaadake ise need kohad üle, sest mina temast rohkem ei kirjuta. Ja üldse oli sel ajal, kui ma Tanakat tutvustasin, O-Kimi jõudnud püsti tõusta ja lükandukse avada ning vaatas nüüd välja külma kuuvalgesse öhe.
Katuseharja kohal särav kuu heitis valgust kitsa kaelaga klaasvaasi asetatud kunstliiliale, aga ka seinale kleebitud Rffaeli Madonnale ja O-Kimi veidi ülespoole suunatud ninale, kuid O-Kimi jahedates silmades kuuvalgus ei peegeldunud. Isegi katuseharja katnud halla ei olnud tema jaoks olemas. Tanaka oli täna õhtul O-Kimi kohvikust koju saatnud ning lubanud, et homse õhtupooliku veedavad nad meeldivalt koos. Kuna homme pidi olema O-Kimi üks selle kuu vabadest päevadest, siis leppisid nad kokku, et kohtuvad õhtul kell kuus Ogawamachi trammipeatuses ja lähevad Shibaurasse Itaalia tsirkust vaatama. O-Kimile ei meenunud, et ta oleks kunagi varem poisiga kahekesi kuhugi välja lõbutsema läinud, mistõttu pani mõte sellest, kuidas ta homme õhtul koos Tanakaga, otsekui mõni armastajapaar, tsirkusesse läheb, neiu südame kõvasti põksuma. O-Kimi jaoks oli Tanaka otsekui Ali Baba, kes on aardekambri ukse avamiseks salajase loitsu pähe õppinud. Ning missugune tundmatute rõõmude maailm O-Kimi ees siis küll avaneb, kui too selle loitsu lausub? – O-Kimi oli juba mõnda aega vaadanud kuud, seda tegelikult nägemata. See, mida ta oma tuule poolt värelema löönud mere või kihutava bussi mootorina tukslevas rinnus ette kujutas, oli nägemus tulevasest müstilisest maailmast. Selles oli roosidega ääristatud teerada, millele oli ohtralt puistatud meres kasvatatud pärlitega ehitud sõrmuseid ja nefriidilaadseid obi-vöö kinnitusi. Ööbiku mahe hääl kostis nagu tilkuv mesi Mitsukoshi
Tokutomi Roka (1868–1927) „Kägu” (
Kaburagi Kiyokata (1878–1927) – üks peamisi naivistlikus laadis modernse
Kitamura Shikai (1871–1927) – skulptor, kes esimesena Jaapanis hakkas kasutama marmorit.
„Kägu” on melodramaatiline romaan noortest armunutest, Takeost ja Namikost, kes noormehe ema sunnil peavad lahku minema, kui tüdrukul avastatakse tuberkuloos. Nagu romaan, olid ülimenukad ka samanimelised
