style="font-size:15px;"> Ma vaatasin talle ehmunud näoga otsa – ta siis tõesti luges mõtteid? Miks küll keegi polnud mind hoiatanud?
Nõid naeratas uuesti. „Mis tähtsust sel on?” küsis ta. Ja ma mõistsin, et see käis mu küsimuse kohta, mida ma polnud väljagi öelnud.
„Kõigel on mõte ja samas ei ole mitte millelgi mõtet.
Kõik inimesed alustavad ja lõpetavad oma elu ühtemoodi. Me tuleme siia ilma ning lahkume siit üksinda ja alasti. Kõik, mis sinna vahele jääb, kaotab enne ja pärast seda oma tähenduse. Aga me peame tegema näo, nagu oleks see oluline. Ja me teemegi. Peamiselt pingutame materiaalsete asjade pärast. Aga isegi teadmiste nimel vaeva nähes ei saa keegi garanteerida, et see meile midagi annab. Kõik on suhteline. Me peame lihtsalt valima mingi tee ja seda mööda minema. Aga see ei ole tegelikult oluline, millise tee me valime. Me peame lihtsalt tegema näo, et see on nii, me peame valitud raja lõpuni käima.”
„Aga kui me otsustame, et ei tee seda?”
„Kui inimene mõtleb, et tema ise otsustab, siis kõik, mida ta teeb, on see, et ta nõustub olukorraga. Me ei saa ise midagi otsustada, saame üksnes valida ainult paari võimaluse vahel. Otsus on juba ammu ära tehtud, seal, kuhu meie mõte ei küüni, meil jääb üle sellega ainult nõustuda või mitte. Aga kui me ei nõustu, siis pole meil ka ühtegi muud võimalust.”
„Kas kõik asjad on siis juba kusagil olemas? Kas siis tõesti ei saa sündida midagi juhuslikku?”
„Saab küll. Seda nimetatakse juhuslikkuse rattaks. Inimene võib pöörata juhuslikkuse ratast, nii enda kui ka mõne teise jaoks. Ja siis tema elu muutub. Ta kasutab erakordseid jõudusid, mis eksisteerivad universumis, et muuta sündmuste kulgu, elu või kellegi teise elu kulgu. Juhuslikkust ei ole olemas – kõik on millegagi seotud. Kõik on tegelikult „seletatav”. Inimene võib muuta kõike, isegi ilma et ta sekkuks protsessi. Sa võid ise muuta, milline on reaalsuse olemus.”
Ma olin teda lummatult kuulanud. Lõpuks ometi olin ma saanud kinnitust sellele, mida ma kusagil sisimas juba ammu teadsin – kõik on võimalik, kui sellesse uskuda. Kõike saab muuta. Mul on ainult vaja need jõud enda tarbeks liikuma panna.
16
Vaatamata hilisele kellaajale olid tänavad nagu ikka autosid täis. Punane Chrysler nende ees ei saanud kohalt minema ja Andre oleks talle peaaegu tagant sisse sõitnud.
„Raisk!” Ta vajutas gaasi rohkem, kui oleks vaja olnud.
Erik ei öelnud midagi. Andre teadis, et enne mingit ülesannet tõmbub Erik ikka endasse ja sel hetkel pole teda reaalsuse jaoks olemas. Mida ta mõtleb või endale sisendab, seda polnud ta julgenud küsida. Või seda, kas ta palvetab.
Pool tundi tagasi oli talle helistanud ühingu asepresident Thomas Reed isiklikult, ja öelnud parooli. See tähendas, et nad pidid viivitamatult peakorterisse minema. Kui ta üliõpilaslinnakusse jõudis, oli Erik teda juba nende tavalises kohas ootamas. Ta oli sõnatult autosse hüpanud ja suitsu põlema pannud.
Järgmise foori ees sai Andre napilt pidama. Ta vandus jälle. Erik ärkas oma tardumusest ja süütas uue sigareti.
„Miks neil sellega nii kiire on?” Andre küsis seda rohkem niisama.
„Vahet pole. Lähme vaatame ära ja siis koju magama. Mis iganes see ka poleks, ei saa neil sellega nii tuli takus olla.”
Andre keeras peakorteri juurde viivale alleele. Must kass jooksis napilt auto eest läbi ja ta pidi järsult pidurdama. Ta vandus vaikselt.
Erik irvitas: „Sitasti läheb.”
„Hall.”
„Oli või?”
„Öösel on.”
„Sa ei usu, et läheb?”
Andret valdas halb eelaimus, kuigi ta teadis, et Erik ütles seda vaid tema õrritamiseks.
„Ja ma nägin ämbritega naist.” Erik vaatas talle kummalise muigega otsa.
„Mida?”
„Ämbritega naist. Kui välja tulin.”
„Mis kuradi ämbritega naine?” Andre parkis esimesele vabale kohale.
„Mu vanaisa rääkis alati, et kui välja lähed ja näed ämbritega naist, siis hästi ei lähe. No ja ma nägin just enne, kui sa mu peale võtsid.”
„Kes see oli?”
„Ja ma läksin küsima – et kes te olete ja kust te need ämbrid saite? Ja õudselt tore oleks, kui need poleks varastatud.”
Andre muigas: „No okei, lähme vaatame siis, mis saab.”
Erik andis kella. Nad ütlesid parooli ja uks avanes. Thomas Reed, ühingu asepresident isiklikult, lasi nad sisse. Nad vahetasid üllatunult pilke. „Teid oodatakse koosolekusaalis,” ütles ta ja hakkas kiirel sammul nende ees mööda koridori astuma. Nad läksid trepist alla, keerasid ümber nurga ja liikusid mööda käänulist koridori edasi. Nõupidamissaalist kostis hilisest ajast hoolimata ootamatult mitmehäälset jutukõminat.
Pilt, mis neile sisse astudes avanes, ei olnud sugugi selline, nagu nad oodanud olid. Toas oli peale nende veel kuus inimest. Ühingu president Roger Davis, asepresident Thomas Reed ning sekretär Andrew Clark. Kolm meest olid võõrad. Tundus, et üks neist, halli ülikonna ja ekstravagantse lipsuga vanem härra, oli teistega tuttav. Kaks ülejäänud võõrast ei tundnud aga end sugugi nii koduselt, omavahel midagi sosistades heitsid nad poistele pilke, milles oli varjamatut uudishimu. Õhkkond tundus ootamatult ärev.
„Istuge.” Thomas oli tõsisem, kui nad teda eales varem näinud olid. Ta näitas käega kahele vabale kohale laua ääres.
Nad istusid. Erik libistas uurivalt pilgu ühelt näolt teisele. Kõik püüdsid ärevust varjata. Kell seinal lõi täpselt südaööd. Ta oli tahtnud vaadata NBA poolfinaali kordust, kuid tunni ajaga nad küll tagasi ei jõua, see oli kindel. Ta tundis, kuidas ümbritsev ärevus ka teda rahutuks muutis. Midagi tõsist oli lahti ja tal polnud aimugi, mis. Kuid tundus olevat iseenesestmõistetav, et nemad Andrega peavad nüüd selle korda ajama. Ükskõik mis asi see ka ei oleks, pidi see olema midagi erakordset, kui neid oli sellisel kellaajal siia kutsutud ja asepresident isiklikult oli neid majja sisse lasknud.
Andre nõjatus vastu toolileeni ega teinud ümbritsevast ärevusest suurt väljagi. Ent Erik suutis suure vaevaga muiet tagasi hoida, kui Andre oli pärast mõningast ringivaatamist küsinud, kas kohvi polegi või.
Thomas Reed hüppas püsti ja läks kohvi tooma. Seda nähes ehmatas Erik ennast korraga täiesti ärkvele. Asi pidi olema äärmiselt tõsine. Andre istus, jalad peaaegu laua peal, ja kamandas ning mitte keegi ei kortsutanud kulmugi. Nad olid parimad, kõik teadsid seda, ja talle tundus, et neil tüüpidel, et kogu ühingul läheb neid täna öösel väga vaja. Ja see tõotas tulla pikk öö.
Vaikus kestis veel, kui Thomas oli kohvi ja suhkru lauale asetanud. Erik mõtles teha uue katse. Võib-olla tõestamaks, et ta eksib. Et ta kujutab seda endale ette. Või siis, et näha, kui kaugele nad võivad oma ülbusega minna. Ta tõstis oma tassi kolm lusikatäit suhkrut ja ütles siis äärmiselt aeglaselt ja selgesti: „Tundub, et tuleb pikk öö. Äkki ma saaksin viskit ka kohvi sisse.” Ta vaatas laisalt järgemööda kõigile otsa.
