kuulis, kuidas Andre vaikselt vandus.
Kui kõik soovijad olid viski ja kohvi kätte saanud, tõusis Roger Davis püsti. Erik märkas, et ta on näost kuidagi hall ja tema kõne ei olnud nii ladus, nagu nad olid harjunud seda kuulma.
„See koosolek on ülisalajane. Ma loodan, et te kõik saate sellest aru,” alustas Davis pilku ühelt mehelt teisele libistades. Eriti pikalt vaatas ta Erikule ja Andrele otsa. Andre trummeldas sõrmedega demonstratiivselt laual.
President ei teinud seda märkamagi. Üks võõrastest vaatas Andret pigem uudishimu kui halvakspanuga.
„Nüüd tutvustan ma teile neid härrasid siin,” jätkas Roger Davis. Nagu Andre aimas, oli erksavärvilise lipsuga mees linnapea William Jordan isiklikult. Teised nimetatud noogutasid. Vanem hallipäine härra oli linnapea nõunik ja noorem turske kehaehitusega mees turvakontrolli ülem.
Nagu hetkeks kõheldes tõusis linnapea viimaks püsti. „Mulle öeldi, et te olete parimad ja usaldusväärsed. Te ju mõistate, et see on peamine.” Ta vaatas ikka veel nagu kahtlustava pilguga poisse, kuid hakkas siis rääkima, järk-järgult enesekindlamaks muutudes.
Thomas Reed tabas ära kahtlusevarju linnapea näos. „Nad on, ma kinnitan seda, mister Jordan,” ütles ta.
„Mida me tegema peame?” katkestas Erik linnapea kõne poolelt sõnalt. Kõik peale ta enda võpatasid.
Linnapea, kes polnud midagi sellist oodanud, ahmis õhku ja vaatas nagu abiotsivalt ringi.
Erik teadis, et see oli ühingu eeskirjade jäme rikkumine. See oli kõigi viisakusreeglite rikkumine. Kuradile need eeskirjad, mõtles ta. Ta oli hakanud aimama, miks nad siin on. See pole võimalik, püüdis ta ennast lohutada. Aga kui ta lasi ikka ja jälle pilgu ringi käia, siis ta mõistis: on küll.
Ta ei lasknud linnapeal end koguda. „Mida me tegema peame?” kordas ta. „Ma saan aru, et me oleme teie viimane võimalus. Ärge siis laske meil kannatamatuks muutuda.”
Ta oli selle üle, mida ta rääkis, ka ise natuke üllatunud. Ta polnud just palju viskit kohvi sisse valanud. „Öelge, mis tarvis, ja aitab. Ilmselt ei ole meil kellelgi keset ööd aega niisama raisata.”
Ruumi tekkis vaikus. Linnapea kogus end siiski üllatavalt kiiresti. Ta vaatas veel hetke kõheldes poisse, enne kui lausus: „Te peate tapma praeguse aselinnapea John Robertsi, kõige tõenäolisema kandidaadi järgmistel valimistel linnapea kohale.”
Salaühingu president Roger Davis juhatas nad isiklikult oma kabinetti. Ta vaatas neid hetke natuke murelikult. „Ma ilmselt ei pea teile meelde tuletama, kui oluline see ülesanne on. Ja et me kõik usaldame teid.”
Ta võttis laualt kaardid ja andis need poistele. „Siin on nii maja sise- kui välisplaan. Rohelise noolega on märgitud kõige kergemini läbipääsetav ala. Punaste ristidega on märgitud videokaamerad ja kolmnurkadega liikumisandurid.”
Erik ja Andre vaatasid tuimade nägudega kaarti.
„Kui teil küsimusi pole, siis jääb üle veel viimane asi.” Davis avas sahtlilaeka ja võttis sealt välja riidesse mähitud eseme. Ta vaatas poisse uuesti ja ulatas siis otsekui kõheldes selle Erikule.
„Teil on aega kuus tundi. See pole pikk aeg, kuid te peate sellega toime tulema. Ja kui see on tehtud, siis tulge sealt viivitamatult tulema. Teil on aega vaevalt kolmkümmend sekundit. Siin on võtmed,” lisas ta hetke pärast. „Selle autoga te sõidate siit minema. See on hõbedane Ford Taurus, mis on pargitud selle maja ette, mille juurde te salakäiku pidi jõuate.” Ta ulatas võtmed Andrele, kes need masinlikult tasku pistis.
„Aga nüüd pole teil kahjuks rohkem aega.”
Erik tundis, kuidas miski kurku soonis, nii et tal oli raske hingata. Nad pidid minema. Kohe. Praegu. Ta müksas Andret, kes ikka veel polnud sõnakestki öelnud.
„Õnn kaasa.” Davise hääl ei kõlanud eriti julgustavalt. Ta vaatas neid pisut murelikult. „Ja te ju mõistate, et peate nüüd paar päeva igaks juhuks siit eemale hoidma.”
Nad noogutasid.
„Ja veel…” President lausus neid sõnu erilise rõhuga. „Te ju mõistate, mis järgneb, kui te ei saa asjaga hakkama?”
Nad noogutasid jälle.
Siis vajutas president laual olevat nuppu ja hetke pärast astus sisse Thomas Reed. „Thomas juhatab teid välja,” ütles Davis. Ta patsutas poistele õlale ja lükkas nad oma kabinetist välja.
Nad teadsid, et hoones oli veel hulgaliselt salauksi ja väljapääse, kuid et kogu maa-alune süsteem nii keeruline on, poleks nad osanud arvata. Nad läbisid koridoride labürindi vaikides. Viimaks hakkas maapind tõusma ja nad jõudsid trepini, mis kulges käänakuid tehes ülespoole. Trepp lõppes massiivse tammepuust uksega, mis oli suletud tugeva tabalukuga. Thomas ragistas lukusüdamikus võtit. Tundus, nagu poleks seda terve igaviku kasutatud. Viimaks see avanes, kuid nende ees oli veel rauduks. Selles keeras võti paremini ning hetke pärast avanes see peaaegu käratult. Korraga tundsid nad rõsket hallitusesegust keldrilõhna. Kusagil ei paistnud ühtki valguskiirt.
Thomas lükkas nad pimedusse. „Siit te peate ise edasi minema,” lausus ta. Ta ulatas neile taskulambi. „Maja number nelikümmend kaheksa taha on pargitud auto, mille võtmed teil on.”
Nad seisid hetkeks vastakuti ja siis surus Thomas salajase käepigistusega nende käsi ja pöördus sõnagi lausumata ümber.
Poisid seisid hetke nõutult pimeduses, kui Thomas ukse sulges ja oli kuulda vaid võtme keeramise heli.
Andre ärkas esimesena tardumusest. „Lamp,” ütles ta ja müksas Eriku kätt.
Erik andis selle automaatselt Andrele. Mitte ei süüdanud.
Andre pani lambi põlema. Kui silmad harjuma hakkasid, leidsid nad end keset maa-alust võlvitud ruumi. Kuspool on väljapääs, sellest polnud neil aimugi. Valgust ei paistnud kuskilt.
Nad läksid vaikides käigu poole, mis avanes paremat kätt seinaorvas.
Kui nad olid umbes kümme minutit käinud, kustutas Andre tule. Nad kohanesid hetke pimedusega ja siis märkasid, et käigu käänaku tagant paistab nõrka valgust. Poisid kiirendasid sammu, järk-järgult hakkas ka õhk nende ümber värskemaks minema. Käik lõppes järsku püstloodis oleva trepiga. Nad kiirustasid üles ja leidsid end suurest ruumist, mille aknad olid laudadega kinni löödud, kuid pragude vahelt immitses sisse valgust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через
