tähed, kuid mehe kohta siiski üllatavalt suur ja loetav kiri. Lõpuks oli ta siis ikkagi üles leitud.
Kirjas seisis üksainus lause – „Ootan sind neljapäeva, 20. aprilli õhtul enda poole. R.” Aadress oli kritseldatud ümbrikule.
Ta ei osanud endale teadvustada, mida ta tundis. Jah, otse loomulikult oli see kergendus. Aga samas vajus koorem jälle ta õlgadele. Jälle tõstis pead tema minevik. Ta oli proovinud seda unustada. Unustada nii palju, kui võimalik. Ja samas oli ta seda ise püüdnud mitmeid kordi elustada. Ja siis tundis ta veel midagi. Oli see rõõm? Rõõm, et teine ei vandunud alla. Või hirm selle ees, et teine on ta üles otsinud. Nii nagu tema otsis kunagi. Ja veel uudishimu. Ta tahtis teda näha. Mingi osa temast tahtis teda näha ja temaga rääkida. Nii nagu vanadel aegadel. Vist mitte vanadel ja headel, aga midagi sinnapoole. Nüüd tundusid need juba peaaegu vanad ja head.
Erik süütas uue sigareti. Hetkeks tundus talle, et ta käed värisevad. Ta oli selle kõigega alles hiljaaegu lõplikult leppinud ja nüüd löödi ta elu jälle segi. Kogu tema maailm. See, mida ta oluliseks pidas. Ikka ja jälle pidi ta endale tunnistama, et temast ei sõltu midagi. Ja et ta peab vaid mänguga kaasa minema. Tal polnud aimugi, mida kaotatuga jälle peale hakata.
Ent siis meenus talle esimene asi, mida Enrique oli õpetanud – reaalsust ei olegi, kõik on vaid illusioon.
3
Ma olin endale kõik väga konkreetselt ja üksikasjalikult selgeks teinud. Ma läksin sinna oma teooriat kontrollima, teades, et lahendust ei ole. Ei tulegi. Ma pole kindel, võibolla ma kusagil sisimas ikkagi lootsin. Aga üldiselt oli minu eesmärk siiski talle näidata, et on ka lahenduseta probleeme. Ei, ma ei olnud sugugi ülbe ega käitunud ninatargalt. Ma lihtsalt ütlesin, et minu meelest on asi nii.
Psühholoog, minust umbes paar aastat vanem, noor intelligentne, hästi riietatud naine, muigas heatahtlikult. Aga mida kauem ma rääkisin, seda suurema huviga ta hakkas mind kuulama. Ning seda tõsisemaks ta muutus. Ma ei tahtnud teda kuidagi solvata ega mõista anda, et ma pean ennast temast paremaks. Ma lihtsalt olin sellest nii palju mõelnud, et ma teadsin, kuidas on, oli ja olema saab. Ja sisimas ootasin ma temalt oma sõnadele kinnitust. Aga kõige sisimas ma vist ikka lootsin.
Ma olin sellele tõesti palju mõelnud. Ma ütlesin psühholoogile välja oma seisukoha: ma ei arva, et ma enam kedagi ei leia. Selles ei ole küsimus. Ja et ärgu ta jumala eest soovitagu mul minna mingitele kursustele, raamatukokku, näitustele või reisile.
Tegelikult ma ei tea, mida ta oleks soovitanud. See oli mul mingi loll stereotüüp, pärit Ameerika filmidest, kus kangelane leiab endale kaaslase kusagil kunstigaleriis mõne impressionisti maali ees.
Ma vaatasin psühholoogile sügavalt silma ja ütlesin võimalikult tõsiselt, püüdes kramplikult emotsioonidest vaba olla, püüdes mitte üldistada – ma ütlesin, et ma tean, sest olen ju proovinud. Ma poleks tohtinud seda öelda! Kindlasti jättis see mulje, et ma pole siiski endas päris kindel.
Kuid psühholoog noogutas. Ma uskusin, et see on murdepunkt. Ma olin ta enda poole võitnud.
Seega annan ma endale aru, et jään elu lõpuni teda taga igatsema ja vihkama – selle lausega paiskasin ma välja kogu tõe. Okei, mitte elu lõpuni, see oli ilmne liialdus. Ma tunnistasin seda kohe.
Jah, viha – just sellest ma tahtsingi rääkida. Ma ei saa sellest lahti. Ma olen temaga endiselt nii tugevasti emotsionaalsel tasandil seotud, et ma ei vabane vihast. Vihkamisest. Ma tundsin, et läksin hoogu. Mul oli tõsine oht muutuda subjektiivseks. Jah, ma vihkan. Ja tunnen viha. Viha on ju igati õigustatud emotsioon, püüdsin ma endale sisendada. Aga kui see kestab pikemat aega, siis saab sellest tunne. Teadlik tunne. Ma vihkan, sest ma tahan. Viha masendab, teeb mind jõuetuks ja kergesti haavatavaks. See sööb mind sisemiselt ja varsti olen ma täiesti tühi. Nagu kana, kui rebane on ta sisikonna välja imenud.
Siinkohal ma takerdusin. Vihkamine ei ole ju asi, mida eksponeeritakse. Aga ma ei saa ju andestada. Ma ei saa andestada, kui ma tean, et ta tegi seda meelega. Ma olen paremat kohtlemist ära teeninud. Tegelikult ma ei tea sedagi, kas ma ikka tahan andestada.
Ma otsisin sõnu. Ma ei teadnud ühtäkki enam, mida öelda. Ma olin juba liiga kaua õigeid lauseid otsinud. Pidin ma nüüd lõpuks tunnistama, et ei saa iseendaga hakkama? Ja ma ei taha muutuda. Läbida mingeid teraapiaid, hakata teisiti mõtlema, otsida üles probleemi juured? Ma ei pea neid otsima, nad on mul kogu aeg teada. Mina ise olengi probleem. Minu mõtlemine. Ja kui ma selle välja juurin, siis ei jäägi midagi järele.
Ma teadsin, et ei saa talle tegelikult sellist juttu rääkida – see tähendaks, et ma eitan probleemi. Või siis ma ju tegelikult tunnistan seda, kuid ei näe sellest mingit väljapääsu.
Mul oli korraga piinlik. Mul oli piinlik kõige selle jama pärast, mis ma olin rääkinud. Mul oli piinlik, et olin teise inimese aega raisanud. See ei lugenud, et ta sai selle eest palka, ei lugenud, et tegelikult ma maksin, et ta mind üldse kuulaks. Mul oli tõsiselt piinlik, et ma olin nii halb ja hoolimatu ja kitsarinnaline inimene ning et ma ei suutnud andestada.
Kui ma andestaksin, siis reedaksin ma iseenda. Vihkamine ei ole kerge, see on tegelikult raskem kui armastamine. Vihkamine toob esile vaid negatiivseid mõtteid ja mälestusi. Vihkamine on neetult raske, aga ma tean, et ükskõiksust ei saavuta ma iial. Pole ju vahet, kas see on vihkamine või armastus, kui mul hakkavad tema nime kuuldes ja fotosid vaadates alati käed värisema ja süda peksma.
Jah, ma armastasin teda ikka veel. Psühholoog muutus üle hulga aja erksamaks. Ma ütlesin jälle vale asja. Mul oli juba tunne, et ma ei tee seda katsumust puhtalt läbi.
Issand jumal, ma ju muretsesin tema pärast isegi peale kõike seda. Ma mõtlesin, kas ta on õnnelik. Ja tegelikult siin ilmneski minu armastuse nõrkus. Ma ei tahtnud, et ta oleks õnnelik. Või tegelikult ikka tahtsin. Kuid mitte nii õnnelik, kui ta oli minuga. Ma tahtsin, et ta mäletaks seda alati. Jah, ma tahtsin ka omada.
Psühholoog üritas vist midagi öelda, kuid ma ei lasknud end segada. Ma maksin talle ja seega ta oleks võinud kuulata. Kui ma jätkasin, siis mu hääl natuke värises. Lootsin, et ta ei pane seda tähele.
Ma ei saaks ju elu lõpuni endaga rääkida või tähendab oma peas temaga rääkida. Mul oli tunne, et mu alateadvus on loonud uue kuju, uue inimese, kes käib alati minuga kaasas. Kes kuust kuusse ja aastast aastasse muutub ja teiseneb ning viimaks üldse ei meenuta seda, kelle põhjal ta on loodud. Siis läheksin ma vist lõplikult hulluks.
Hullust poleks vist pidanud mainima. Vaatasin vilksti psühholoogi poole. Ta ilme polnud muutunud. Ehk oli ta tüdinenud ja ootas juba selle tunni lõppu. Tunni, mille ma ostsin endale ja mille ajal ta oli enamasti aknast välja vaadanud.
Ma püüdsin lõdvestuda. See tuli peaaegu välja. Ma olin hästi treenitud, ma teadsin, et sellest on lõpuks kasu. Psühholoogi auras domineeris kollakasrohekas värv, mis oli segatud nurmenukukollasega. Mõistsin, et tegu on erksa intellektiga, võimeka ja kohanemisvõimelise isiksusega. Kollane kiirgas päris kaugele. Mulle meenus aprikoosivälu, kus me kunagi Erikuga jalutasime, kui seiklesime Korsikal ja olime just lennukist maha jäänud, sest käisime talle uusi sandaale otsimas nende asemele, mis ta mägedes katki oli teinud. Lõhnavate valgete õite meri võttis meid hingetuks. Pole siis ka ime, et aprikoosipuu sümboliseerib Vahemere maades neitsilikkust ja abielu.
Ma püüdsin sellele rohkem mitte mõelda. Ma keskendusin käesolevale olukorrale. Ma proovisin tunda rõõmu sellest, et olen tasemel. Ma teadsin, et suudan seda teha igas olukorras.
Viimaks ma tõusin, naeratasin, pomisesin tänusõnad ja vabanduse. Ma tahtsin tegelikult maa alla vajuda. Ja siis sai mulle äkki selgeks,
