aga mitte Marki autos. Äkki mulle ei kõlbagi midagi, arutles ta järgmiseks. Võib-olla oli Markil õigus? Keit muigas – Markil oli enamikul kordadel õigus. Teda võis oraaklina pidada.
Paar minutit hiljem istus Mark tagasi autosse. „Näe, ära tõin!” Ta keeras pudelilt korgi maha ja võttis lonksu.
„No, mis maitse on?”
„Maasika maitsega, ausalt. Proovi!” Mark ulatas pudeli Keidile.
„Maasika maitsega? Kuidas see võimalik on? See on ju tavaline Saaremaa viin?”
Mark irvitas: „Ei olegi võimalik. Ma ainult püüan sinu kulul nalja teha. Mingi rõõm võiks mul ka olla. Sina said ju kotitäie heina ja oled nüüd hirmus rõõmus. Kuule, ma hakkan sind nüüd Kunksmooriks hüüdma.”
Keit naeris. „Kunksmooriks? Mis see nüüd on, kompliment või? Aga eks sa ise tea, kui sul talvel mingi tõbi kallal on, siis tuled sa ju ikka minu ukse taha kraapima.”
„Unista edasi! Oota, mis sa ei joogi või?” Mark vaatas Keiti imestunult. „Kellele ma selle viina nüüd siis tõin?”
„Ma ju jõin! Kas ma pean pool pudelit korraga ära jooma või? Pealegi on nõme seda paljalt juua.”
„Anna siis siia. Aga arvesta, et sa loobud meie viimsest õhtusöömaajast.” Mark keeras muusika vaiksemaks. „Me saaks diskot ka teha, kui tahaksime,” märkis ta.
Keit tabas endalt Marki uuriva pilgu. Ta teadis, et tavaliselt ei tähenda see midagi head. „Mis on?” küsis ta veidi häiritult.
Mark ei lausunud sõnagi.
„Mis lahti on? Sa tahad midagi rääkida või?” uuris Keit edasi. Ebamugavuse leevendamiseks tegi ta juba ka nalja: „No ära karda. Puista julgelt oma südant. Ma olen nagu üks suur kõrv. See jutt ei lähe siit autost kaugemale.”
Mark vaatas teda jälle oma tavalisel pilgul ja naeris: „Võib juhtuda, et isegi meie ei lähe siit autost enam kaugemale. Aga mul tuleb nimelt järgmine nädalavahetus üks vana klassivend külla, tahad, ma kutsun sinu ka?”
„Ma võin ju iga kell sulle külla tulla, miks sa mind just siis kutsuma pead?”
„Ta läks hiljuti oma elukaaslasest lahku.”
„No ja siis? Mis mina teha saan? Kuulan ta muret või? Ma pole ju psühholoog.”
„Sa saad aru, mida ma mõtlen.” Mark vaatas Keiti jälle sellesama tõsist vestlust eeldava näoga.
„Ei saa. Kas sa mõtled, et ma tulen su klassivennaga õhtust sööma ja kuna see on armastus esimesest silmapilgust, siis me kutsume su peagi pulma või?”
„Kuule, see on küll hea mõte. Ma pole nii ammu juba üheski pulmas käinud.”
„Tõesti. Mul on kahju, sa oled nii hea sõber, ent ma ei saa sind kahjuks aidata.”
„Sa peaksid väljas käima.”
„Ma käin ju väljas. Ma olen praegu ka väljas. Ja kusjuures keegi ei tea, kui pikaks see olek kujuneb.”
„Me ei ole väljas. Me oleme autos.”
„Tahad, ma keeran akna alla ja pistan pea välja?”
„Sa peaksid oma eluga edasi minema.” Marki hääles ei olnud enam nalja ega irooniat. „Sa ei saa seda tüüpi elu lõpuni taga nutta.”
Keit kehitas õlgu. „Miks sa arvad, et ma teda taga nutan? Või miks sa arvad, et ei saa? Ja pealegi, võib-olla mind ei huvitagi enam mehed?”
„Oota, misasja? Nalja teed või?” Marki pilgus oli hetkeks segadus.
„Ei tee nalja. Ma räägin täiesti tõsiselt. Ei huvita jah. Kuule, kui sul oleks kunagi Jaguar olnud, kas sa siis pärast oleksid rahul Moskvitšiga?”
Mark irvitas: „Sa oskad ikka näiteid tuua. Ta ei ole ju nüüd ka maailma naba.”
„Ma ei tea… Ütle sina mulle. Ta on ju sinu sõber.”
„Minu sõber.” Mark lonksas suure suutäie viina. „Ma pole teie kahe pärast saanud kolm aastat sünnipäevagi pidada.”
5
Lapsena panin ma soola uksemati alla. Siis ma veel ei teadnud, et see on esimene samm sellel teel. Ma olin siis umbes kümnene. Üks mu sõbranna oli kuulnud, et kui panna soola mati alla ja kui siis tuleb külla inimene, kes soovib sulle halba või kellele sa lihtsalt ei meeldi, siis hakkad sa üle keha sügelema.
Ja ma proovisin järele. See tundus küll natuke jabur, ent ei nõudnud suurt vaeva. Midagi ei juhtunud. Ma ei tea, kas ma siis meeldisin kõigile oma sõpradele või ei käinud mul sel ajal eriti palju külalisi. Aga hiljem sain ma ema käest riielda. Ema ütles, et naabrid nüüd kindlasti arvavad, et me tahame kontrollida, kui hoolikalt nad trepikoja põrandat pühivad. Et kui sool on pühitud, siis on järelikult ka mati alt koristatud.
Mul tuli see lugu meelde, kui ma esimest korda nõia juurde läksin. Olin täpselt pool teed ära sõitnud, kui auto seisma jätsin. Ja siis ma istusin mere ääres kivi peal, vaatasin lainete laksumist, kajakate pikeerimist taevas ja mõtlesin, kas minna edasi või mitte. Ma kahtlesin, kas ma usun ikka sellesse. Kuni ma sain aru, et mul pole valikut. Inimesed proovivad viimases hädas kõike võimalikku, sest neil pole enam midagi kaotada. Mul polnud enam mitte midagi kaotada, kuid ma ei teadnud, kas on ka midagi võita.
Sel hetkel tundus maailm kuidagi teistsugune – ebareaalne ja muinasjutuline. Vahel ma mõtlen tagantjärele, kas see kõik üldse juhtuski? Võib-olla oli see nii seetõttu, et sel hetkel pidin ma otsustama. Ning aeg seisis, sest ta ei teadnud veel, kuidas edasi minna.
Ma polnud kindel, kas ma ikka usun nõidusesse. Kuid ma sisendasin endale, et mul pole midagi kaotada. Või siiski. Ma võisin kaotada mingi sisemise veendumuse, mõne oma põhimõtte. Ma ainult ei teadnud, kas mul mõni selline on. Ma ei tahtnud reeta iseennast, sest siis poleks mulle enam midagi jäänud.
Ma olin väiksena sõbrannadega ka taldrikut keerutanud. Siis, kui kellegi vanemaid kodus ei olnud. Me tegime kõik toad pimedaks, pugesime korteri kõige pimedamasse ja üksikumasse nurka ning proovisime vaime välja kutsuda. Põrandale tuli panna valge paberileht, millele pidi kirjutama alla serva tähestiku ning külgedele „ei” ja „jaa”. Seejärel oli vaja süüdata küünal ja hoida käsi taldriku kohal, lootes, et selle tahmaga märgistatud osa hakkab esitatud küsimuse peale mööda tähti liikuma, et oleks võimalik vastus kokku veerida, või liigub eituse või jaatuse suunas. Kogu aeg tuli olla surmtõsine ja naerma ei tohtinud hakata, kuid ma mäletan, et alati hakkas keegi naerma. Või kiljatas hirmunult, sest tontlikud varjud, mida tekitas värelev küünlaleek, olid teinekord piisavalt hirmuäratavad.
Ma ei mäleta, kas selline katse tõde teada saada oli ka kunagi õnnestunud või mitte, kuid selle harrastamine oli iseenesest küllaltki põnev ja lõbus. Pealegi polnud vist keegi meist väga kindel, kas me ikka tahame tulevikku teada saada. Või kas selline tegevus ei tõmba kaela mingeid hilisemaid tagajärgi. Sest sel ajal liikus ringi ka jutt, et keegi olla kunagi välja kutsunud ühe tuntud näitleja vaimu, kes polnud tahtnud enam väljakutsuja seest ära minna. Keegi ei osanud küll ühegi asjaosalise nime nimetada, aga sellegipoolest räägiti seda lugu piisava aukartusega edasi.
Mulle
