edasi, kuni viimane osaline lausus „черт пoбери” ning seejärel pidid ringisolijad maaslamaja kahe sõrme abil üles tõstma. Mäletan, et kellegi puhul see isegi vist õnnestus. Äkki olidki tõstjate näpud nii tugevad? Kuid tavaliselt ei jõutud esimestest mängijatest kaugemale, sest kõik hakkasid juba esimese lause peale hüsteeriliselt naerma.
Ei, siis ma vaimudesse veel ei uskunud. Ega nõidadesse. Võib-olla ainult muinasjutunõidadesse – sellesse, kes tahtis Hansukest ja Gretekest piparkoogimajas ära süüa, ja sellesse, kes oli tegelikult Lumivalgekese võõrasema. Ja muidugi Baaba Jagaa Vene multifilmidest.
6
Ta nina sügeles ja silmile seotud rätik soonis liiga tugevasti. Sõõrmetesse tungiv lõhn oli segu rõskusest ja hallitusest. Jahedus püüdis läbi T-särgi ihuni tungida. Nad liikusid mööda käänulist koridori või koobastikku. Enam polnud nad üksi. Ta kuulis oma ümber sosistamist ja mitmeid teisigi samme. Ta ei osanud oletada, kui kaua nad olid teel olnud. Ajataju oli tal juba ammu kadunud. Ent nüüd hakkasid nad vist kohale jõudma.
Kõik oli alanud mõni tund tagasi sellega, et keset ööd olid nad tema ühikatuppa tunginud, pool minutit riietumiseks aega andnud ning siis ta silmile seotud rätikuga kaasa viinud. Ta oli just magama jäänud ning polnud seetõttu algul millestki aru saanud. Ainult toakaaslane – majandust õppiv ja korvpallistipendiumiga ülikooli saanud mustanahaline Chris – oli vaimustusest huilanud: „Nad valisid su, mees! Nad valisid su!”
Ta polnud kolm ööd korralikult magada saanud, sest oli õppinud eksperimentaalpsühholoogia eksamiks. Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui tema asemel oleks kaasa võetud hoopis Chris. Ta polnud tundnud sekundikski rõõmu ega isegi seiklusjanu. Ainuke, mida ta soovis, oli tõmmata tekk üle pea ja magada terve igavik. Alles siis, kui ta oli koos oma vangistajatega juba välja öiselt jaheda õhu kätte jõudnud, adus ta, et see kõik toimub ikka päriselt ja just temaga. Ta oli endamisi naeratanud.
Aga võib-olla polnud kõik siiski sellega alanud. Tal oli juba ammu tunne, et teda jälgitakse. Aga ta ei osanud arvata, kes ja mispärast. Olgugi et ta teadis nende olemasolust juba tükk aega – oli kümneid kordi kuulnud, kuidas kaastudengid neist sosistavad. Ent kõik need olid kuulujutud, keegi ei teadnud midagi täpsemalt. Räägiti, et nad valivad oma liikmeid väga hoolikalt, nõudes neilt täielikku pühendumist ja lojaalsust. Väidetavalt tasus see ennast ära, sellistest ühingutest kasvas välja tuleviku juhteliit – kõrged riigitegelased, advokaadid, pankurid, kohtunikud ja suurkorporatsioonide juhid.
Peagi olid nad kohal. Ta tundis seda teistsuguse, puhtama ja soojema õhu järgi. Samuti summutatud jutukõmina ja inimeste liikumise järgi. Lõpuks seoti ka silmad lahti, kuid ta ei suutnud mõnda aega veel valgusega harjuda. Kehas andis tunda magamata öö väsimus.
Nad olid suures maa-aluses ringikujulises koopas. Koopa põrandat, millele seinte ääres põlevad tõrvikud heitsid kiviseintelt tontlikke varje, kattis must marmor. Koopa seinte ääres klaaside taga märkas ta hulganisti esemeid, mida ta silmad nii kaugelt eristada ei suutnud, ent ta oli kindel, et need on legendaarsed reliikviad, mis ühingule kuulusid. Ta oli kuulnud palju jutte, kuidas erinevate ühingute uhkuseks on üks või teine ajalooline ese, mille nende liikmed olid kas legaalselt või illegaalselt hankinud. Ent kusagil polnud neid oletatavasti nii palju ja nii väärtuslikke kui siin.
Ta vaatas inimesi enda ees. Ühingu liikmed olid mustades kapuutsidega ürpides ning seetõttu polnud võimalik nende nägusid eristada. Neid oli umbes neljakümne ringis ning kõnnaku ja kehahoiaku järgi võis oletada, et nad on väga erinevas vanuses. Ta teadis, et sellesse ühingusse kuulutakse terve elu. Kuni surmani.
Temaga koos oli veel neliteist poissi. Ta lasi pilgul ringi käia. Ka teised vaatasid uurivalt enda ümber olevaid nägusid. Silmis ükskõiksusega pikitud uudishimu ja pisuke tunnustus. Nemad olid väljavalitud, järelikult olid nad seda väärt.
Nägupidi ei tundnud ta neist kedagi.
Andre tundis ootusärevat värinat. Tal polnud aimugi, mis kell on, kuid ilmselt oli varsti juba koidik. Tal polnud küll hommikul vara loenguid, kuid siiski oli ta juba mitu tundi tagasi järgmisele koolipäevale kriipsu peale tõmmanud. Ent see polnud enam oluline, sest ta teadis, et midagi suurt on juhtumas. Viimasel ajal oli kõik läinud kuidagi ootamatult hästi. Ta oli lõpetanud gümnaasiumi endalegi üllatuseks täiesti korralike tulemustega ning saanud seejärel stipendiumi Põhja-Ameerika ühte mainekamasse ülikooli. Ta sai kõigist testidest lahedalt läbi ja valiti juba peale esimest õppeaastat kõige ihaldusväärsema, prestiižsema ja salajasema korporatsiooni liikmekandidaadiks. Tal polnud küll ettekujutust, miks, kuid ta oli selle üle pööraselt rõõmus. Ta teadis kõiki neid jutte, mis selle kohta käisid. Ta teadis, et sinna kuuluda oli tegelikult kõigi poiste unistus, kuid ka unistajad ise mõistsid, et see on sama võimatu, kui leida nõela heinakuhjast. Sellel, keda valiti, pidi olema roppu moodi õnne ja veel midagi. Aga mida nimelt, seda ei osanud keegi ära arvata.
Keegi väljastpoolt ei teadnud, kes sinna ühingusse täpselt kuuluvad. Kuulujutud käisid küll nii ühe kui teise populaarsema tüübi kohta, kuid neid ei suudetud ei tõestada ega ka ümber lükata. Lood, mida räägiti initsiatsiooniriituse kohta, olid rohkem kui hirmuäratavad. Kuid oma ülepaisutatud õuduses võis neis ka midagi tõele vastata. Jutte liikus igasuguseid alates sellest, et nad peavad üksteise verd jooma, ja lõpetades seksiorgiatega.
Ka praegu ei näinud nad veel varasemate olijate nägusid. Nii pidi see jääma senikauaks, kuni nad on teinud läbi järgmise testi, mis on jällegi samm edasi teel ühingu liikmeks.
Neil seoti silmad uuesti kinni ja seejärel jagati nad paaridesse. Mille alusel see toimus, seda ei osanud ta ära arvata, kuid mingid kriteeriumid selleks ilmselt olid, sest nad pidid jääma oma paarilisega igavesti seotuks. Nad pidid üksteist jäägitult usaldama ja nende vahel ei tohtinud olla mitte ühtegi saladust. Ja seejärel anti neile uued nimed. Nimed, mille järgi nad üksteist tunnevad. Ta oli kuulnud, et mõned nimed on traditsioonilised, märkides nende omadusi või eksistentsiaalset staatust; teised olid pärandused juba lahkunud liikmetelt. Nimed olid tavaliselt seotud kas religiooni, müütide või ka kirjandusega.
Rafael, kordas Andre endamisi; ta teadis, et see on üks ristiusu jumala peainglitest. Ta oli nimega rahul, kuigi tal polnud aimugi, miks just tema selle sai.
Keegi puudutas Andret õlast ja juhatas ta paarilise juurde. Järgmisel hetkel seisid nad juba seljad vastamisi. Sellest poisist pidi saama talle kõige tähtsam inimene maa peal. Ja ometi näeb ta teda varsti esimest korda. Ta ei teadnud paarilise nimegi. Ta muigas, see oli nagu vanaaja abielu, mis sobitati pruudi ja peigmehe vanemate poolt, ilma peategelaste endi arvamust küsimata.
Ta tundis oma seljaga teise kehasoojust. Nad olid ilmselt ühepikkused. Kohe pidid nad end ringi pöörama. Hetkeks haaras teda hirm. Aga mis siis, kui see tüüp ei meeldigi mulle, käis tal korraga läbi pea? Mis siis saab? Ta ei tohi ju minema jalutada. Aga mis siis, kui ta ei suuda teda ikkagi usaldada? Nagu vanemate sõlmitud abielu. Väidetavalt hakkasid ka siis mees ja naine üksteist lõpuks armastama. Valikut polnud.
Nende silmad seoti lahti ja nad võisid umber pöörata. Ta kõhkles. Nad mõlemad vist kõhklesid hetke. Ja siis pöördusid nad ühekorraga.
Ta naeratas. Tahtmatult. Kivi langes ta südamelt. Poiss tema vastas naeratas samuti. Ta oli Andre pikkune, kuid veidi kõhnema kehaehituse ning heledamate lühikeste juuste ja roheliste silmadega. Poisil olid jalas teksad ja tossud nagu tal endalgi ning seljas veidi kulunud T-särk. Ainult et temal endal oli valge, vastasseisjal aga must.
Nad vaatasid üksteist uurivalt. Midagi poisi näos mõjus usaldusväärsena ja ta ei kartnud enam. Korraga ei tundunud koopad enam sünged ega varjud seintel kurjakuulutavalt
