katkestas vaikuse Keit: „Kauaks sa veel jääd?”
„Tahad must juba lahti saada?” Erik püüdis selle küsimusega aega võita.
Naine kehitas õlgu: „Ma ei tea, asjaolusid arvestades on ime, et ma sul siin üldse olla lasen.”
„Ma ei taha õigupoolest ära minna.” Erik tundis, kuidas see paistab viisakuse, mitte tõena. Aga tegelikult polnud seda.
„Hea küll, ärme keeruta. Räägi, miks sa tulid.” Keit vaatas talle tõsiselt otsa.
„Aga kui ma tahtsingi ainult sind näha? Kas see on liiga ebausutav?” Erik ütles seda puhtalt kiusust. Ja ka sellepärast, et see oli tõsi. Miks Keit arvas, et tal on mingi konkreetne asi?
„Oh, palun ära valeta.” Keidi silmad pildusid kurjakuulutavalt sädemeid. „Mind näeksid sa ka lihtsamalt.”
„Jah, ma tean.”
„Aga ütle see siis välja. Ütle see välja ja sa saad endale näilise südamerahu, sest siis oled sa kõik teinud.”
„Mida ma pean ütlema?”
„Miks sa ära läksid?” Naise silmades oli üksainus suur küsimus.
Erik polnud kunagi Keidi hääles kuulnud niipalju kibedust. Ta ei teadnud ikka veel, mida öelda ja mida mitte. „Ma ei läinud omal vabal tahtel. Ma ei tahtnud minna, aga ma olin sunnitud,” lausus ta viimaks. Ta vaatas tumedat merd, millel helkisid tähtede peegeldused. Tema jutt kõlas siin imekaunis kohas uskumatu ja kaugena.
Keit naeris. „Kelle tahtel sa siis läksid? Las ma arvan, mina ajasin su tegelikult ära, jah? Või veel parem – need olid kindlasti mingid kurjad vaimud, kes su peas elasid ja sulle seda sisendasid? Ma ei saa aru, mis mõttega sa tuled siia, kui sul ei ole tegelikult midagi öelda?” Keit oli ühteaegu irooniline ja tige.
„Ma olin nõrk, Keit. Ma pidin minema, muidu sa oleksid mu peaaegu tapnud.” Erik teadis, et see ei kõla usutavalt.
„Kuidas ma oleksin su tapnud?” Keidi silmis oli siiras üllatus segamini pimeda vihaga. „Sa ei pea otsima õigustust, ma ei ole seda palunud. Aga kui sa juba midagi põhjendad, siis tee seda, palun, usutavalt.”
Erik vaatas üksisilmi lõkkesse. Ta nägi, kuidas tulekeeled puid limpsasid, ta nägi, kuidas tulekeeled tekkisid, kadusid, üksteist sõid ja siis uuesti tekkisid. Tal ei olnud enda kaitseks mitte midagi öelda peale tõe, aga see oli liiga uskumatu. Erik tõmbas hinge. Ta ei saanud jätta naist teadmatusse. Keit pidi teadma, mis tegelikult juhtus.
Ta avas suu, et kogu tõde välja paisata, ent just sel hetkel läbistas Keidi selja taga taevast välgunool. Mõni sekund hiljem käis kõva kärgatus. Eikusagilt tõusnud tuul kattis taeva kiiresti süsimustade pilvedega. Järgmisel hetkel olid kohal ka esimesed rasked vihmapiisad, mis jahutasid Eriku kuumavat nägu. Ta vaatas Keidi poole.
Naine jälgis teda samasuguse pingsa huviga, oodates vastust, silmis põlemas varjamatu põlgus.
„Ma olen nõid, Keit.” Erik pani kogu oma hingejõu sellesse ühte lausesse.
Keit hakkas naerma. „Oo jaa, vabandust. No tõesti, kuidas ma sellest kohe aru ei saanud.”
„Ei, Keit, see pole nali. Ma olen nõid, kuid sel hetkel oli mu energiatase nii nõrk, et ma oleksin peaaegu surnud.” Erik püüdis läbi suitsu näha naise nägu. Järsku metsikult sadama hakanud vihm oli lõkke kustutanud ja voolas ojadena üle ta näo. „Äkki me läheks sisse?”
„Ei,” karjus Keit üle vihma. „Räägi kogu see muinasjutt nüüd ära ja kao minema. Ja kui sa nõid oled, siis lase käia ja lõpeta see äike ära. Aga, las ma arvan, see käib sul üle jõu!”
„Käib küll, jah, sul on õigus!” karjus Erik vastu, kuid tema sõnad kadusid järgmisse kõuekärgatusse. „Ja sina oled selles süüdi. Sina hakkasid Rafaeliga flirtima.”
Mööda Keidi nägu jooksid vihmapiisad võidu pisaratega. „Mis flirtima? Kellega?” karjus ta. „Sa oled hulluks läinud! Ma isegi ei tunne sellist inimest. Ära tule mulle rääkima sellist juttu, et ma olen sind petnud ja sa lahkusid, sest sa ei oleks sellest elu sees üle saanud. Või noh, räägi, kui tahad, me mõlemad teame, et see pole tõsi, ja sellisel juhul teame mõlemad ka seda, et sa oled haletsusväärne idioot.”
„Ei, Keit!” Erik püüdis olla rahulik, kuid äikese tõttu pidi ta ikkagi karjuma. „Sa tead, kellest ma räägin. Ma tean, et sa pole mind petnud. Ja et sa poleks seda kunagi teinud. Aga sa olid tema mõju all ja läbi sinu võttis ta minu energiat, et saada veel võimsamaks, kui ta juba oli.”
„Ma ei võtnud sult energiat! Ja kui võtsingi, siis olid sa selles ise süüdi. Keegi ei käskinud sul olla nii loll ja seda ära anda. Ja ma ei tunne ühtegi sellenimelist.” Vihmast märg Keit karjus seda kõike Erikule näkku. „Ja üldse, kui sul midagi targemat öelda pole, siis lase jalga. Ma poleks iial uskunud, et peale kõike seda tuled sa mingi sellise jamaga lagedale.”
Erik nihutas end Keidile lähemale ja vaatas talle tungivalt silma. „Palun, saa aru. Ma olen nõid. Ja sina oled ka, aga sa ise ei ole sellest teadlik. Ütle, kuidas me muidu sinuga praegu suhelda saaksime? Ja ma pidin su maha jätma, sest ta püüdis läbi sinu minule lähemale jõuda.”
„Ma ei tea,” ütles Keit väsinult. „Ma ei tea, miks ma sind kuulan. Võib-olla harjumusest. Võib-olla kaastundest. Aga sa oled peast segi.”
„Ma räägin tõtt, Keit. See, et sa mind usuksid, on ainuke asi, mida ma praegu soovin. Kui ma olen peast segi, siis ütle, kuidas me muidu siin oleksime?”
„See on uni.” Keit vaatas merele, mida ei olnud paksu vihmakardina tõttu võimalik näha. Oli kuulda vaid selle kõrvulukustavat kohinat. „Ma nägin sind alguses iga öö unes.”
„See ei ole tavaline uni. Siin on sul mängus oma tahe.”
„Minu tahe on, et sa praegu kaoksid. Aga ei, sa oled siin ja püüad tuua mõttetuid vabandusi.” Keit vaatas Erikule otsa. „Mis kuradi nõid sa oled, kui sa ei suuda midagi teha? Kui sa tuled mind süüdistama?”
„Ma ei süüdista sind. Ma lihtsalt räägin, kuidas asjad olid.”
„Kuidas nad olid siis? Kuule, minu jaoks olid nad teistsugused kui sinu jaoks.”
„Ei. Lihtsalt minu elul on juures teine dimensioon.” Erik ütles seda sama lihtsalt, nagu räägiks ta külmetushaigusest.
Keit vaatas talle sõnatult otsa. Tal ei olnud enam mõtteid ega tundeid. Tal oli ükskõik. Talle paistis, et praegu on see hetk, kus võib ükskõik mis juhtuda.
Äike oli järele jäänud. Õhk oli sama soe kui varemgi. Ehkki nad olid läbimärjad, ei tundnud kumbki külma. Erik hoidis Keidil ümbert kinni ja vaatas vaikides merele. Ta tahtis sellesse hetke jäädagi, kuid seda enam teadvustas ta eesmärki, milleks ta oli tulnud. Tundis ta ju inimest, kes oli selle eest vastutav.
„Rafael oli mu parim sõber,” ütles ta lõpuks. „Me olime nõiaõpilased. Mehhikos. Iidsete tolteegi nägijate õpetuse järgijate juures. Sattusime sinna pealtnäha juhuslikult. Olime põgenikud ja meil ei olnud kuhugi minna. Ent nõiad võtsid meid vastu, nagu oleksid nad meie tulekut oodanud. Nad õpetasid meid tundma ja kasutama seda iidset tarkust, mida nad ise olid säilinud õpetuste järgi ja mitmete vaimolendite kaasabil
