tundis, et seda kõike on ühe korra kohta liiga palju. Ta oli väsinud. Ja läbimärg. „Sa ju ütlesid, et ta tuleb nagunii tagasi. Mis seal siis vahet on?”
„Jah. Aga nüüd ei ole me enam läbi üksteise haavatavad. Tal pole sind vaja kui vahendit. Ja nüüd oskad sa seda ette näha. Ja võib-olla oskad sa selleks ajaks ennast juba kaitsta.”
„Aga kui ma ei mäleta pärast seda jutuajamist? Mis sellest siis kasu on?”
„Sul ei ole vaja mäletada. Võib-olla ei lähe sul seda, mida ma rääkisin, kunagi tarvis. Aga ära muretse, see kõik ladestub su alateadvusse ja kui on õige aeg, siis see aktiviseerub.”
„Aga mida ta siis tahab, kui ta sind enam läbi minu kätte ei saa? Mida ta siis veel minust tahab?”
„Ta võib tahta sinu väge. Või siis ikkagi minule kätte maksta.”
„Miks ta sulle kätte maksta tahab?”
„Ma tapsin ta,” ütles Erik nii tavaliselt, nagu räägiks ilmast.
Keit vaatas talle jahmunult otsa, kuid pööras siis pilgu ära.
„Olgu, see on uni,” ütles ta peale pausi. „Ma ei taha rohkem teada. Ma tahan nüüd ärgata.”
„Kuule, ma ei tahtnud sind sellesse segada, pealegi…” Erik otsis sõnu, vaadates paluvalt naisele otsa. „Mine nüüd koju, Keit. Muidu sa külmud surnuks. Mul on aeg minna.” Emotsioonid oleksid olnud liigsed.
„Jah, loomulikult. Ma lähen nüüd koju ja istun kamina ees. Mis siis, et on öö. Magada ei saa ma vist enam niipea.” Keit ei saanud isegi aru, kus lõppes iroonia ja algas puhas hirm tuleviku ees. Miski ütles talle, et see pole uni.
„Ära muretse. Sa saad kohe magada ja kui sa ärkad, siis ei mäleta sa enam midagi.”
„Sind ma mäletan.” Keidi hääles oli pigem etteheide kui kahjutunne.
Erik pani talle käe õlale. „Sa arvad, et mina ei kahetse seda? Sa ei tea, mis tunne on püüda sind unustada ja samas seda hetke, kui see juhtub, paaniliselt karta? Aga muuta ei saa ma kahjuks enam midagi.”
„Aga sa võid ennast haletseda nagu poisike. Mida sa loodad – et ma sulle kaasa tunneksin või? Ütleksin, et tegelikult oled sa ikkagi kangelane? Minu kangelane, mõtleksin ma ja poetaksin pisara? Kui see sulle haiget teeb, siis saa sellest üle ja ära virise.”
„Ja sina oled saanud?” Eriku hääles polnud irooniat. „Kas sa praegu arvad, et sa kunagi saad?”
„Mina ei jätnud sind maha,” ütles Keit, rõhutades iga sõna.
„Mina ei jätnud sind ka. Ma lihtsalt pidin ära minema. Aga ma mõtlen sinu peale iga jumala päev.”
„Lahe. See on tõesti vabandatav – ma pidin ära minema.
Maailm oli minu vastu. Mul polnud muud valikut. Ma tegelikult kaitsesin sind. Tead, tõesti, kui ma seda jama, mida sa oled rääkinud, veel pärast mäletaksin, ma läheksin seda tüüpi otsima. Lihtsalt puhtast uudishimust tema versiooni vastu. Ja puhtast õelusest.”
Keit pööras ringi ja sammus maja poole. Ta ei teadnud, kas armastada või vihata. Aga ta nuttis.
9
Mul on sageli silme ees pilt, kuidas ma suviti maal vanaema ja vanaisa juures hiilin vaikselt köögiukse taha ja kuulatan. Ma olen hiirvaikselt, sest vanaema arvates pean ma juba ammu magama. Kuid see, mida kööki kogunenud külanaised räägivad, on kohati väga põnev. Enamik aega lobisetakse küll niisama – loomadest ja sellest, kes kellega käib, kes on surnud või sündinud, või kuidas küla hääbub, sest nooremad inimesed kolivad linna. Kuid ma tean, et kord tasub mu ootamine ära.
Ja siis ühel hetkel tasandavad naised oma hääle sosinaks nagu kartuses, et keegi võib neid pealt kuulata. Nüüd pean ma kõvasti pingutama, et üldse midagi sõnadest aru saada. Ja mulle tundub, et kogu eelnev klatš oli vaid soojendus selleks, millest nüüd ärevalt sosistatakse.
Mu vanaema ja teised külanaised räägivad, et Anna on hea ja Lisette halb nõid. Tema kohta kasutatakse tagaselja koguni nime Must Maadam. Ta on tõmmu ja kuivetunud, lisaks sellele on tal terav sirge nina, kullipilk ja süsimustad juuksed. Ja mitte miski, mida ta oma kurja silmaga vaatab, ei jäävat enam endiseks. Inimesed kardavad nii teda kui tema needusi. Needusi, mida ta ise tunnistab end inimestele saatvat. Tundub, et kogu küla on tema hirmuvalitsuse all.
Tema mõju all on ka Anna – hea ravitseja, kellelt Lisette võtab energiat, nii et too on jäänud juba päris vanaks ja põduraks ning pidavat oma energia ja ravivõime taastamiseks palju vaeva nägema. Seetõttu ta peaaegu ei jõuagi enam inimesi aidata. Räägitakse, et Lisette olevat sattunud Anna juurde mingite osavate perekondlike intriigide ja mahhinatsioonide tulemusel ning Anna võtnud ta heasüdamlikult endale õpilaseks. Pärast seda, kui Lisette abiellus ühe samast külast pärit mehega – kahtlustatakse, et too langes lihtsalt nõiduse ohvriks –, on ta hakanud Anna käest õpitut kasutama hoopis vastupidistel eesmärkidel.
Naised köögis sosistavad, et inimesed kardavad temaga suhelda ning tema majastki ei käida mööda ilma hirmu tundmata. Isegi naised, kes vanaema köögis on, vaatavad aeg-ajalt üksteist kahtlustava pilguga. Kardetakse, et kui Lisette sellest jutust kuidagi peaks teada saama, võib nendega juhtuda midagi hirmsat. Ja õnnetusi on selles külas juhtunud sellest ajast, kui Lisette sinna sattus, kahtlaselt palju.
Külas liigub jutt, kuidas Lisette suutvat võtta mõne looma, sagedamini musta kassi kuju ja käivat sedasi inimeste järele luuramas ja neile õnnetusi toomas. Kardetakse koguni, et järsku suudab ta ka oma ohvreid hiirteks muundada, et need siis kassina nahka pista. Isegi koerad pidavat teda kartma ja hirmunult kuuti pugema, kui Lisette mööda läheb.
Kui kaks aastat tagasi Mäearu Elviira seenele läks ja kadunuks jäi, kahtlustati kõigepealt Lisettet. Keegi ei tea, mis tegelikult juhtus. Tema lähemad sõbrad väitsid, et ta tundis metsa taha jäävat raba nagu oma viit sõrme. Tema laipa ei leidnud isegi politseikoerad, seega pidi ta kas rabalaukasse kukkuma või oli siin Musta Maadami käsi mängus. Ja isegi lauka puhul polnud viimase needus välistatud.
Nende vahel lahvatanud tülist teadsid kõik. Õigupoolest oligi Elviira ainus, kes julges Lisettele vastu astuda. Tol sügisel, kui Elviira oli kuulnud jutte sellest, kuidas Lisette olevat teinud ümber Kõrgemäe Olavi lauda puupulkadest mingeid kujundeid, mille peale Olavi kümnest lehmast kaheksa olid hinge heitnud, oli ta avalikult poolte külanaiste nähes keeldunud Lisettele mett müümast ja teatanud, et tema Lisettet ei karda. Tema nõidust ei usu ja on ennegi näinud Lisette-taolisi kibestunud vanamoore. Kui järgmisel hommikul lebas Elviira suur kaukaasia lambakoer keset õue siruli ja ei liigutanud kõrvagi, kahtlustas Elviira, et Lisette on koera mürgitanud. Loomaarst aga kehitas õlgu ja ütles, et ta ei leidnud mürgist jälgegi. Ent koera salapärast surma ta ka seletada ei osanud. Keegi ei kahelnud, et see oli nõidus. Ilmselt mitte ka Elviira ise. „Kelle sa järgmisena tapad, vana nõid?” oli ta ühel päeval Lisettelt küsinud. Kaks päeva hiljem ta aga õhtul seenelt tagasi ei tulnudki.
Naisi paelub eriti tõsiasi, et peaaegu mitte keegi ei teadvat Lisette kohta mitte midagi. Ei seda, kus ta varem elanud on, mida õppinud või kus töötanud. Tundub, nagu oleks ta sinna külla sattunud nagu välk selgest taevast. Selleks et külvata oma ilmumisega hirmu ja õudust. Osa inimesi teadis rääkida, et tal olevat kari lapsi, kes on kõik mööda lastekodusid laiali. Osa jälle väitis, et ta ei saavat üldse lapsi ning ta olevat tegelikult hoopis Saatana endaga abielus ja talle oma hinge
