Viaburi. Eduard Vilde

      VIABURI

      Kolmas hommik pärast unustamata ööd, hommik, mille teraskõridest möirgav vihkamine unest oli raputanud. Hommik nagu kaks eelmist, käima peal januneva ootuse ning nälgiva lootusega, aga juba mahasaamis-aimduse palavik õhetaval palgel – nii kerkib ta merest ja metsa tagant ning roomab kaljudele.

      Ja jälle toob ta lõhna kaasa, mis on katkune verest ja vägivallast. Muudkui kangem on see sünnitamislõhn täna, nii kange, et linnud Kaevu puiestiku okstel uimaselt vaikivad ja inimestel rannas hing kurku kinni jääb ja rebuselt punetav päike saarestiku laugul hallid rätid suu ette on tõmmanud. Meri aga kaljukindluse müüristiku ümber kahvatab mürgise lõhna all valgeks nagu sulav tina ja linna peale rohelise tuka taga langeb pruunikas loor nagu kuivanud vere ja rauarooste tolm.

      Ja oma hääled on sel hommikul. Sa ei tea, kas kuuled neid kõrvaga või veresoontega. Sa ei tea, kas sa imed neid õhust, merest või aimad maa alt. Seal murdus miski! Kus? Seal nuuksatas keegi! Kes? Seal vannuti ja võeti elu – seal neeti ja heideti hinge! Sina aga seisad ja otsid. Sina aga vahid ja kuulad. Oli, ja ei olnud mitte. Ning südames paisub sul midagi, mis on suurem nimelistest tundmustest – kaugem kartusest ja lootusest, kõrgem valust ja rõõmust. Ja nagu kergendavat meelehead tunneb su rind, kui kuuled, mida tõesti on kuulda, kui näed kajakat, kes karjatas, kui silmad varest, kes kraaksus, kui silmaga näed ja kõrvaga kuuled, kuis lained loksuvad ranna vastu ning taganedes sisistavad ussikeeles.

      Ja oma värvid on sel hommikul. Ma näen neid, aga ma ei mõista neile nime anda. Ma seisan nende mõju all, aga ma ei oska neid seletada. Nad võbisevad ja virvendavad mu silma ees eeterpeene lainetusena, ja kui ma neid tahan tabada ja lahutada, siis leian, et nad lahutamatult on ühinenud minu tuksuva südamega, minu heitlevate meeltega. Kõik, mis seal salajalt on must ja valge, punane ja kollane, sinine ja roheline, pole mulle nähtav, vaid üksnes tuntav – värviline virvendus pakitsevat hinge. –

      Siin maal on mammutite karjad maa alla vajunud ja kivinenud. Ainult nende seljad ja turjad paistavad välja muru ja sammaldunud mätta alt – hallilt ja hallikirjult, punaselt ja punasekirjult. Kus neid hiigelmammuteid kobaras koos oli, sinna tekkisid neist kõrged mäed, ja kus nad merde ei uppunud, seal nad lamavad sirutatud koibadega kõrvuti rannal, ja sa arvad veel nägevat, kuis nad ronivad ähvardava uputuse eest üles maa poole, et kaljuneda kuival elutuks, aga surematuks.

      Nende selgadel seisame ja istume, vahime ja ootame. Meid on veel vähe, aga meid saab rohkem, ikka rohkem, mida kõrgemale tõuseb päike ja peseb oma verise põse helkjamaks. Ja palju saab meid, kui ka need pärale jõuavad, kel rahu oli öösel magada ja hommikul kohvi juua, ja lõpuks need, kes tulevad lõbusalt lobisedes, et tunaeile pooleli jäänud näitemängu edasi nautida – kui võimalik, lõpuni. Ma näen silmi, mis on õõnsad ja tuhmid uneta ööst – need on võidulootjad ühest leerist. Ja ma näen silmi, mis keerlevad selgelt ja värskelt ringi – need on võidulootjad teisest leerist. Ja kolmandad, need vahivad silmadega, mis ei tea, mida nad näevad, mis ei mõista, mida nad ootavad. Ja kõik need silmad täis vaimset ja hingelist võitlust või täis meelelist vedelust ja lodevust – ühed kahvatanud kannatajanägudes või õitsvais peremehepõskedes, teised rahulikes kõrbepalgetes – kõik on pöördunud metallises sulavuses siretava vetevälja poole, mille märjast kaisust kerkib hall hukatuseteater.

      Surmarahu, hauavaikus hauduvad tema müürides. Ao-udu on laotanud tema üle valge leinaliniku, mis aegamööda hõreneb ja rebeneb, nii et tema nurgeline ja sopiline kerestik katkestatud joontes meile lähemale ujub. Mustavad müüriavaused tulevad luuravalt nähtavale, kantside vallikaared, patareide hammastikud, kahurite tumedad putkekujud poevad varjavast loorist paistmatult läbi. Kiriku kuplisibulad ida pool, kindluselinna valkjate majade keskel, on juba võidukalt selguses, muudkui nende karv kõigub veel kollakassinise ja roosakasrohelise vahel, ja lääneservas, seal lehvitab julgustav hommikutuul vallil lippu, mille punasesse värvisse ma usun – ainult usun, sest silmale selitatav ei ole see mitte. Mäherduse võluva ilu kallab uduhõbedaga võitlev päikesekuld sellele tragöödiateatrile, mille varjatud näitelaval on juba kaks päeva kuumalt tuksuvat noort elu kustutatud! Nagu ei teaks vägistatud elu armastuses hõõguv ema oma taevalikul aujärjel midagi sellest koledusest, suudleb ta tapalinna müürid kuninglikult särama ja kroonib ta katuseid ning torne välkuvate kiirtepärgadega.