Ärapõlatud peigmehed. Eduard Vilde

      ÄRAPÕLATUD PEIGMEHED

      Jaanilaupäeva õhtu oli käes. Laanevere härrased sõitsid lähedale Mesiste naabermõisa jaanikule ja pidid alles hilisel õhtutunnil, sealsete härrastega ühes, tagasi tulema, et siis pidulikku ööd Laanevere tulede juures lõpetada. Jaaniõhtut pühitseti siin kui seal vana patriarhaalse kombe järgi teenijatega ühes. Perele jagati viina, õlut ja saia, mõni pillimees mängis, murul tantsiti, kiik õõtsus ja noored mehed paugutasid püsse. Mõisa ümbrus rõkkas aiva hõiskavast lõbust.

      Laanevere härrased olid, kuidas öeldud, juba ära – „mitte saksa seemetki ei jäänud koju,” nagu mõlemad toatüdrukud rõõmuga teineteisele kinnitasid. Aga ära olid ka teised tubased teenijad: peremamsel valitseja-emanda juures kohvil, toapoiss ja kokk all Kivisilla kõrtsis purjutamas, köögitüdruk ja lapsetüdruk külas omaste pool. Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad.

      Seda soodsat seisukorda olid mõlemad ette näinud, kui nad Jaanile ja Kaarlile kutse saatsid. Õnnis ootepõnevus pani nende silmad särama ja põsed punama, nad lõid käed teineteise puusade ümber ning keerutasid ringiratast üle põranda nagu kaks ülemeelikut plikakest.

      „Kas tead, Kadri,” tuli Tiiule äkki meelde, „ega me neid täna ometi endi tillukeses kuumas kambrikeses köögi kõrval hakka võõrustama, see on ju nagu tikutoos ja sumiseb kärbestest.”

      „Kus siis?” küsis Kadri.

      „Mis meil sakste tubades viga pillerkaaritada! Kui pidu on, siis olgu õieti!”

      „Jumala pärast, kui keegi näeb!”

      „Tühja kah! Pole ju tarvis aknast vahtida.”

      „Aga kui keegi tuleb?”

      „Uksed keerame lukku. Kaks-kolm tundi võime üsna mureta olla, teenijatest keegi enne ei tule ja sakste tulekuni on ju ilmatu aeg!”

      „Mõnusam oleks muidugi härraste ruumides,” jäi Kadri mõtlema, väike sõrm huulte vahel.

      „Teadagi! Ja kui me liiga palju müra ei tee, mille eest mina juba muretsen, siis ei tea meid keegi tulla ehmatama.”

      „Igatahes mitte suures saalis,” argles Kadri siiski, „sel on nii palju aknaid ja uksi.”

      „Laua katame paruni kirjutuskambris,” otsustas Tiiu, „see on nii omaette nagu käärkamber kirikus, ja selle suure nahkse diivani peal on nii hea laiutada. Tantsida võime kõrval olevas väikeses saalis.”

      „Õige!” hüüdis Kadri, ja vaimustus vedas nad jälle kokku, nii et nad tantsides ruumist ruumi vehkisid.

      „Kui sa teaksid, kui väga ma oma Jaani armastan!” lõõtsutas Kadri Tiiule näkku.

      „Kui sa aimaksid, kui magus poiss minu Kaarel on!” hingeldas Tiiu Kadrile suhu.

      „Oh, et nad juba siin oleksid!”

      „Pea, kas polnudki kõbinat kuulda?”

      Nad lagunesid koost ja kuulatasid, puhkesid aga ühtaegu naerma, sest midagi ei kõbisenud.

      „Aga nüüd ometi kohvilauda katma, muidu jääme jänni!” jahmatas Tiiu, ning sedamaid muutusid mõlemad hoolitsevateks perenaisteks, kes talitades pidutoa ning köögi ja sahvri vahet hakkasid sagrima.

      Oldigi parajasti valmis, kui külaliste tulekut märgati ning Kadri neile vastu tõttas, et neid piduruumi juhtida. See ruum aga näis mõlemasse peigmehesse üsna hämmendavalt ja kohmetavalt mõjuvat, nii et teretus nende ja õnnelikkude mõrsjate vahel pisut sunnituks ja kahvatuks kujunes. Küll olid mõlemad kavalerid „meistrimehed”, Jaan mõisa puusepp, Kaarel kuulus kingsepp lähedalt kirikualevist, ning üks kui teine pidas ennast seepärast härrasinimeseks, kellel talupoja kest juba seljast kulunud. Kuid Laanevere paruni kirjutustoas, kuhu nad nii kopsti olid sisse sattunud, tikkus neile siiski tundmus peale, kui poleks asjad nende suurusega täiesti korras, ning selle tundmuse surve all kannatas meeleolu kogu kohvijoogi aja, hoolimata armsasti lõhnavast ja erkusid elustavast härraskohvist ning magusast rosinasaiast. Ei saadud kaua õigele jutujoonele.

      ,,Üsna ilus jaanilaupäevane ilmake täna,” ütles Kaarel.

      „Ilus ilmake jah,” ütles Kadri.

      „Tõesti ilus ilm,” ütles Tiiu.

      „Ei ilmal ole süüdi midagi,” ütles Jaan.

      Vaheaeg.

      Kaarel vahtis oma uute saabaste peale, mida ta kodus peene tökatiga hoolsasti oli võidnud ja mille armas lehk kohvilõhnast võidukalt üle tikkus. Jaan köhatas sagedasti, nagu kõditaks teda midagi kurgus, ja hõõrus vahetevahel oma tüsedat lõuga. Tiiu käed siblisid ilma nähtava põhjuseta laua all ja laua peal ringi ning punetav ja higistav Kadri ei teadnud õieti, kuidas oma pisut liig lihavaid mokki hoida.

      „Saksad teil kõik kodunt ära,” lausus viimaks Kaarel.