DIA KOIDULAOsalised:
Mäeotsa Peeter Pint, vana talunik.
Anne, tema naine.
Maie, tema tütar.
Jüts, tema poeg.
Erastu E n n,
Männiku Märt, noor mulk
Kure Aadu, vallavalitsuse kasak.
Vallakirjutaja.
Ees paremat kätt pars, mille kõrval kartsas. Veel enam ettepoole paar uusi pastlaid varna otsas. Pahemal pool põrandal laud-pingid või toolid toas. Muidu talutoa riistad ja ruum.
ESIMENE VAATUS
1. etendus
Maie. Enn (õuest tulles).
Maie. Jäta mind rahule, Enn, mul pole aega! Kui eit kuuleb, näeb, et töö on tegemata? Ma olen sulle kümme korda ütelnud: meist mõlemast ometi sõpru ei saa!
Enn. Maiekene, marjukene miks sa jälle nii ohakane oled täna? Miks meist sõpru ei peaks saama? (Uut rätikut taskust tõmmates.) Vaat' siia! kas ei ole ilus? Ähäh! Eile alles kirikupoest ostetud! Maksab puhast 50 kopikat!
Maie. (õlgu kehitades). Kahju!
Enn. Teise pere Liisu pakkus täna 5 kopikat rohkem – ei anna ära!
„Salasõber, siidisukka,
See'p see õige ilukandja!”
(Kaela ümber hakates.) Tule nüüd, paneme nõnda -
Maie (keeldes). Vii sina rätik rahuga Liisu kätte ja lunasta oma raha tagasi, kui sa paremat „siidisukka” ei tunne kui mind! Minu pärast oled oma poole rubla ilma aegu kulutanud.
Enn. Uih, uih! kui karune! Pole vist veel hea küllalt? Ei tea, mis loori sina igatsed, et mokad kärssus on?
Maie. Loori? Mina ei himusta loori ega muud asja sinu käest, seda sa tead ammugi. (Istub töö juurde maha.)
Enn (poolkibedalt). Kuule, kullerkupu-õis, ilusad lapsed lähevad 10 aastat vanemaks igal puhul, kui süda täis tuleb! Kas tead ka?
Maie. Siis oleks sinu hinge peal, Enn, kui ma välja näeksin nagu vana 60-aastane Põhja-nõid. Ütle mulle, Enn, miks sa mind rahule ei jäta? Mis sa pühid ühtepuhku minu jälgi. Kas ma sulle heaga küllalt ei ole ütelnud, et sinu libedad laulud minusse ei mõju? Miks sa mind vägisi sunnid kurjaga ütlema?
Enn. Soo? Mis see siis õieti on, mis sinusse mõjub? Mis kirikisandat-köstrit Mäeotsa maasikas siis ometi ootab? Kas ma ei ole peremehe poeg? Kas mu isa ei olnud vallavolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui sinu (neelab alla) kui mõnel muul? Mis sa veel tahad?
Maie. Selle pärast ei ole sa mitte küüneväärt ausam minu meelest kui muidu.
Enn. Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha, kust see aus tuleb, kes su taevariiki tõstab! Ohohoh! Küllap vist langeb pilvist maha! Katsu minu uhket neitsit!
Maie. Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada kui siidsärgis. Ära mind sunni sinu enese kahjuks pikemalt aru andma!
Enn. Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole sõge, Maie! Kust sa teise niisuguse enam saad? Ma olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav -
Maie (vahele). See ei ole minu süü!
Enn (uhkelt). Pealegi saaksin kümme teist, kui tahaksin, sest et liisu alt lahti olen. Kas sina üksi mind tahad ära põlata? Ei usu!
Maie (püsti tõustes). Nüüd saab küllalt. Sa ei anna enne rahu, siis ma pean selge sõnaga seletama. Kõik on tõsi, Enn: sa oled jõukas mees, sinu isa oli valla-ametis, mõni teine, kehvem, seisaks hea meelega sinu paigal. Aga sa ütled, et sa kümme teist saaksid minu asemele? Ütle, miks sa siis nüüd 25-aastaselt veel üksi elad oma talus? Miks sa Saare Tiiult viinad tagasi tõid? Miks Aluste Ann sind vastu ei võtnud? Miks Veske Aadu sinu kosilase kõva sõnaga koju saatis? Ma tahan sulle tunnistada, kust see tuleb (viib Ennu kättpidi ettepoole): Siit sest puuduvast pöidlast see tuleb, Enn, mitte kuskilt mujalt. Selle peale vaatavad kõik, ükski ei suuda aru saada, kuidas just ülemineval liisuvõtmise ajal sulle see õnnetus puid raiudes kaela pidi langema? Olid number ühe tõmmanud paar päeva enne seda, ja terve olid sa ikka olnud, Enn, õige terve poiss! No kes õnnetuse vastu võib parata? (Tähtsalt) Aga – see on omal ajal ometi hea, Enn, kui mehel kõik sõrmed käe otsas on, seda sa näed nüüd! Kui minu kosija peaks olema liisu alla langenud, siis tahaksin ma teda kas või 30 aastat oodata, kui ma ka sealjuures vanaks ja nüriks läheksin, aga – sõrmed peaksid temal kõik otsas olema! – Vaata, Enn, sellepärast meist mõlemast sõpru ei saa, – ära pane pahaks! (Uksest õue.)
2. etendus
Enn (üksi).
(Juukseid sasides.) Pagana päralt! Kas tohtis ta mulle seda kõike suu sisse ütelda? Ja mina seisan nagu rumal karjapoiss tema ees, ei lausu musta ega valget, kuulan nagu kirikus! (Hambaid kiristades.) Kas ma ei ole ammugi nende kärssus ninasid näinud? Kas ma ei tea, miks nad minuga ei taha tegemist teha? Ja ometi on mul raha küllalt nendega juua ja priisata! See pagana pöial! Kes neile ütles, et ma tema – ? (Ähvardades) Kes mulle võib ütelda, et ma tema maha raiusin? Tulgu, küll ma tahan temale näidata! – Pagana väärt – julges ta mulle kõik mu kosjakäigud kätte lugeda, nagu sõrme otsast? Sina – ! seda ma temale ei kingil Oot', oot'! Küll ma sulle kätte tasun, mis ma täna sinu suust pidin kuulma, oota, kassipoeg! Kuidas ma võrku vean, aga? Kui ta mitte nii sõimuväärt ilus ei oleks, küll ma temaga nõu leiaksin? Aga ma ei täi teda mõnele teisele jätta. Sa ei taha mind, paikene? No siis võtan ma sinu vastu tahtmist! Aga ma võtan sinu nõnda või nõnda. (Akna äärest) Vait – kas see ei ole Männiku Märt, kes sealt Maiega tuleb? No muidugi! Ahah, sellepärast! See tohib kaelast kinni võtta küllalt – sellepärast! Siia tulevad? Oot'! oot'!! (Ümber vaadates) Kuhu ma nüüd – ? Sinna! (Ronib parsile üles.)
3. etendus
Maie. Märt (õue-uksest tulles). Enn (parsil).
Maie (õue poole rääkides). Ära on läinud! Tule peale, Märt! Arvasin küll, ega ta selle peale enam kauemaks võinud jääda!
Märt (ust kinni pannes). Tema õnn! Head meie mõlemad teineteisele ei oleks ütelnud. Inimene küll ei pea teise nägu laitma, Jumal on kõiki loonud; aga vanasõna ütleb: punased juuksed ja vindunud lepad ei kasva hüva maa peal. Ja siin on sõna tõeks läinud. Kas ta ammu juba sinu järele jookseb?
Maie. Mitu aega! Ja – isa -
Märt. No – isa? Viimati – ?
Maie (pead nikutades). Isa näeks heameelega, et ma tema vastu võtaksin! Tema libe keel on taadi silmad pimedaks teinud, et ta tema vigu ei näe. (Märdi kortsus kulmu nähes) Aga ära sa usu, Märt, ega ma teda ei võta elades!
Märt. Minu kanapojukene! Aga räägi nüüd, mis ema siis ütles, et mulk kosja tulla tahab?
Maie. Ema – ei nüüd – emal oli heameel küll, ütles aga, et oleksime ka ennegi võinud temale nimetada, ja et nüüd vahest ei saa värsket õlut enam – ja (mõttes) kanad on ka kottu kaugele läinud
