Pelgur. Jakob Mändmets

      Algus

      See iselaadi sõdur nimega Peeter Hansing oli juba üle poole aasta viibinud meie väeosas. Selle aja jooksul jõuab ülemus küllalt oma all teenivaid sõjaväelasi tundma õppida. On juhtumeid, kus sõdurite iseloomujooned tulevad hästi nähtavale, kus neile pääsed iseäraliselt ligidale, nende usaldust kas suudad võita ehk hoopis kaotada. Inimesed muutuvad omadeks, ühise perekonna liikmeteks ja iga kord, kui üks juhtub sellest perekonnast lahkuma, tunned tema järele kahju.

      Kuid hoopis teistsugune oli lugu Peeter Hansingiga.

      Ta täitis käske, oli korralik sõdur, aga mitte midagi ka rohkem. Hansing ei võtnud osa sõdurite jämedapoolsetest naljadest, ei leitud teda kaardimängijate hulgast, ühe sõnaga: Hansing oli alati üksipäini.

      Kuid ometi hakkasin ma viimasel ajal märkama, et Hansing läheneb paarile-kolmele isikule. Nad olid tihti koos, aga silmates mind, tegid näo, nagu oleks nende kokkusaamine ainult juhuslik.

      Hansingit peeti seltsimeeste hulgas pelguriks: olgugi et seda ei või ütelda, nagu oleks ta kõrvale hoidnud mingisugusest käsutäitmisest. Ta täitis seda, mis talle ülesandeks tehti, kuid ometi teadsid kaaslased, et ta seda teeb vastumeelselt. See kirjutati muidugi ta argliku iseloomu arvele.

      Kuid see nimetus näis teda jätvat täitsa ükskõikseks.

      Kord tabasin teda juhtumisi. Ta seisis võsastikus, lahtine kiri käes, kuna ta tugevasti surus parema käega rinna vastu. Ma nägin ta näost, et ta valmis on valu pärast kisendama.

      Ma ei andnud talle ennast märgata, teades ja aru saades selle valu põhjustest. Talle oli muidugi kodust kirjutatud ja see oli põlema süüdanud mehe rinnus igatsuseleegi. Mulle oli eneselegi teada, missugust valu tekitab see leek. Kõige parem, kui ta üksi aega ja mahti saab läbipõlemiseks.

      Õhtul lasksin teda kutsuda enese juurde. Ta tuli ja seisis niisama nagu ikka – ligipääsematu.

      “Kuule, Hansing,” tähendasin talle, “tule minuga pühapäeva hommikul kella 8 ajal siinset ümbrust vaatama.”

      Ta tähendas ükskõikselt, et minu käsku kuuleb ja läks.

      Pühapäeva hommik oli haruldaselt ilus. Kui välja läksime, hiilgasid kastetilgad krookslehtedel ja sirtsud põllutee ääres lasksid haruldase agarusega oma ühetoonilist muusikat. Mõni verst väeliinilt eemal oli suur ukraina küla. Selle madalad, valgeks lubjatud majad valendasid uhkelt päikese vaatepiiril. Otse praegu õitsma lööv härjapea mõlemal pool teed täitis õhku magusa lõhnaga. Astusime mööda peenart nagu unenäos viibides, sest nii väga tuletas ümbrus kodumaad meelde ja tekitas valusünnitavaid mõtteid.

      Põld lõppes ja jõudsime võsastikust läbiviivale teele.