Minu tohtrid. Eduard Vilde

      MINU TOHTRID

      Jäin haigeks. Äge palavik ja iga liige valu täis. Haiguse nime ma ei tundnud. On ju ükskõik, missugust haigust inimene kannatab või millisesse sureb. Arsti järele jätsin saatmata. Ma ei armasta arste. Nad kõnelevad ikka kohe lõikamisest. Kui nad haigust ei tunne – ja millal nad seda tunnevad! – kohe lõikamine lahti! Tahavad näha saada, mis haige sees on. Lapselik uudishimu. Lapsed tahavad ka ikka näha saada, mis nuku sees on, ning lõhuvad ta ära. Ja kui tohtrid näevad, et haige ei taha end lõigata lasta, on nende süda täis. Istuvad siis, haiget lähemalt läbi vaatamata, laua taha ja kirjutavad mürgisedeleid. Täna see, homme teine mürk. Sureb haige – ja millal ta ei sure! – siis olevat see ta enda süü: miks ta ei lasknud ennast lõigata! Laseb ta ennast aga lõigata, siis sureb ta ka. See on niisama kindel. Vähemalt ei tunne ma naljalt ühtegi lõigatut, kes oleks elama jäänud.

      Jätsin siis tohtri kutsumata. Sured ilma mürgi ja lõikamiseta, siis tead ometi, et surema pidid.

      Jätab aga haige tohtri kutsumata, siis ei tee see kellelegi suuremat rõõmu kui neile tohtreile, kes tulevad kutsumata. Pipart keele peale neile, kes kaebavad, et ligimesearmastus olevat meie päevil kustumas. Ma võin väita, et ta leegitseb võimsamini kui kunagi enne. Muidugi ei saa see osaks igaühele. Aga kirjutagu keegi aastakümneid jutte, mis kõigile meeldivad, välja arvatud arvustajad ja muud targemad inimesed, ja teie näete, et teil puudust ei ole hädas aitajaist.

      Nagu minul.

      Vaevalt oli majas tuttavaks saanud, et olen haigestunud, kui ligimesearmastus hakkas imet tegema. Kolm heldet naabriemandat ilmusid korraga. Kahel oli rohi juba kaasas, kolmas tahtis enne teada saada, mis haigus mul on. Mida ma ise veel ei teadnud, seda teadsid nemad – piisas ühestainsast vaatest mu otsa. Üks neist oli kindel, et saan sinivilli, teine ennustas seatõbe ehk „mumpsi“, kolmas vandus, mul olevat kurjast silmast saadud kaetustõbi kallal. Haiguse üle läksid nad isekeskis tülli. Et aga üks ühe ega teine teise arvamusi ei suutnud kummutada, siis uskusin kõiki kolme. Järelikult aga pidin ka kõigi kolme soovitatud rohud vastu võtma. Need olid maaviharohutee, saksasaanirohutee ja ristrabanduserohutee. Kolme tõugu teed! Kaks portsjonit sain kohe, kolmanda veerandtunni pärast. Jõin kõik maha. Jõin, tänasin ja sülitasin. Süda oli mul aga rahul: mürki nad mulle ju ei andnud ja lõigata ei tahtnud mind ka mitte.

      Meie maja alumisel korral elas aga veel kaastundlikke emandaid ja teine suur kolmekordne maja hoovis oli keldrist katuseni samuti paariselanikke täis. Nemad tulid.

      Olin muidugi pisarateni liigutatud, kui nad üksteise järel ilmusid, igaühel pudelike või nartsuke tervisttoova rohuga põlle all. Minu haiguse nimi muutus iga hetkega. Ma arvan, kui mul oleksid kõik need tõved ja taudid küljes olnud, ma istuksin juba ammu kuskil kuumas katlas, kahetsedes oma ilmlugemata pattusid. Aga mitte ainult haiguse nimed ei muutunud, vaid ka rohtude nimed. Taevake, mis ma sel ja järgmistel päevadel kõik ei pidanud alla neelama! Sest kelle rohtu sa tohid hüljata! Tuli ju iga vedelik, ka kõige mõrudam, heldest, kaastundlikust ristiinimese südamest, pealegi mu loomingu truude austajate poolt! Tõesti, ma pole kolmel kuul nii palju õlut joonud, kui nüüd kolmel päeval kõiksuguseid rohujooke – ning sellega on palju öeldud! Laud minu voodi ees kogunes üleni täis klaase, pudeleid, purke, potikesi, toosikesi, karbikesi. Siis lasksin neid toolidele ning viimaks põrandale laduma hakata. Mu tuba oli varsti enam apteegi või keemialaboratooriumi kui haigetoa nägu. Ma ise aga – muudkui sõin, jõin, tänasin ja sülitasin.