Päästmisel. Anton Hansen Tammsaare

      PÄÄSTMISEL

      See oli kella 11 ajal enne lõunat, kui X. vabriku toru puhuma hakkas, ning ta puhus kaua, ilma vahet pidamata, ilma hinge tagasi tõmbamata. Tema tugev hääl, mis nagu valu ja kurbtust avaldas, kostis üle terve linna ja pani inimesi siin ja seal mõttes seisatama, kuulatama ja oma juuresolijatega mõtteid vahetama.

      Ei läinud kaua aega mööda, kui teiselt poolt linnaservast ühe teise vabrikutoru hääl kuuldus. Temale järgnesid peagi kolmas, neljas, viies jne. Terve linna ümbrusest ja ka tema keskpaigast kostsid vabrikutorude hääled ja nad kõik näisid nagu kaebama, hädaldama, oigama. Nende kõlas näis midagi olema, mis aastate, aastakümnete jooksul sinna kokku oli kogunud ja nüüd päästmist, vabastamist lootis ja püüdis. Vabrikutorude häälesid kuulates kerkisid inimeste silmade ette vabrikutööliste tahmased, kõhnad, kurnatud ja poolnukrad näod, nende laste nälginud, pool-alasti ja haiglased kujud, nende naiste murelised ja ärapiinatud kogud – ja terve see inimestehulk näis vabrikutorude häältega kaasa karjuma, ning need mahasurutud, kuid tugevad ja elujõulised hääled – hääled täis valu ja õhkamist ning sealjuures ka täis võitmata tungi ja võimu vabaduse järele – panid terve linnaelanikkude hulga seisatama ja järele mõtlema. Kes ei tundnud mitte tööliste kõhnetuid ja tahmunud nägusid ja kellele ei olnud nende riidenärud mitte tuttavad, millede alt musklilised käed ja raske tööga harjunud sooned välja paistsid?

      Vabrikutorud puhusid edasi. Ja kui nad nõnda üheskoos puhusid, siis näis nendesse nagu kibedus ja jõud asuma, nende võim näis paisuma ning nad ähvardasid nähtavaste nõnda valjuste puhuda, et peale nende häälte terves linnas mitte midagi kuulda ei ole. Ja kui torud viimaks üksteise järele vagaseks jäid ja kui vaikus ennast endist viisi linna üle välja laotas, siis näis selle vaikusega käsikäes nagu määramata võim ja vägevus üle terve linna liuglema, teda katma. Vaikus oli vägev kui – pimedus. Linnauulitsatelt käis kihin ja kahin läbi. Inimesed vaatasid küsivalt üksteise peale. Mõned kaupmehed hakkasid oma kaupluste aknaid ja uksi kinni panema, teised seisatasid sügavas mõttes ja kuulatades oma kaupluse ukse ees.

      Sel ajal, kui linnasüdames kihin ja kahin maad võttis, tulid linnaservas hooviväravate ja uste peale igal pool naiste ja laste näod nähtavale, milledest mure ning isegi meeleheitlik olek välja paistis. Igaühe huultel näisid ühed ja needsamad sõnad lehvima:

      “Jällegi streik.”

      Need naiste ja laste näod teadsid väga hästi, missugune seisukord sõnaga “streik” käsikäes käis; nad teadsid suuremalt osalt sealjuures aga ka seda, et teisiti võimata oli. Karikas oli täis saanud ning teda täideti ikka veel iga päev, iga tund, isegi iga silmapilk, taheti nähtavaste kuhja peale panna, kuid karikas ajas üle äärte ning ähvardas seega tervet praegust linna, tervet praegust maad ja ilma oma alla matta.

      Ka sellesse alevimajakese teise korra peal olevasse kambrisse kostis vabrikutorude hääl, kus töölise Müüri naine Leena oma kolme lapsega, kelledest üks alles mõni kuu vana oli, elas. Ka tema jäi kuulatama, avas õhuakna ja püüdis selgusele jõuda.

      “Jällegi,” sõnas ta last kätel õõtsutades ja vaatas toas ringi, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kui kauaks olev tagavara ja kokkukorjatud kopikad ulatama saavad. See kõik oli nii vähene. Varsti pidi aeg kätte jõudma, kus lapsed leiba saavad karjuma ja kus neile seda mitte enam anda pole, kus külm toas nende väikese ja nõrga keha värisema paneb, kuna ahi siiski kütmata peab seisma. Hea seegi, kui sa külmas toas võid olla; hoopis halvem lugu on aga siis, kui peremees sind uulitsale tõstab, sest sa pole üüri ära maksnud. Ja seda korda saata on ju nii kerge: politseinikke on selleks küllalt, määrab ju linn ise nende ülespidamiseks paljud tuhanded.

      Leena kuulas ja mõtles ning õõtsutas nagu masinlikult last oma kätel. Mida rohkem ta kuulas, seda sügavamale hingepõhja näis talle vabrikutoru tugev ja jäme hääl tungima, ja mida rohkem ta mõtles, seda lootusetumaks näis talle tulevik muutuma.

      Varsti saab kuus aastat sellest ajast mööda, kus ta oma Hansuga kokku elama asus. Kui õnnelikud, kui lootusrikkad olid nad siis! Mõlemad noored, prisked, täis elurõõmu ja rammu. Kudas vanemad ja sugulased teda keelasid Hansule minemast, sest see oli ju ainult vabrikutööline, olgugi et ta omal ajal linnakoolis oli käinud ja olgugi et ta veel praegu oma teadusehimu alatasa kustutada püüdis, niipalju kui töö seda lubas; tema aga, Leena, oli tütarlastekoolis käinud, oli saksa keele ära õppinud ning isegi prantsuse keele sõnu välja rääkida osanud. Ja siiski tahtis ta vabrikutöölisele naiseks minna ja läkski ka, vanemate ja sugulaste keelamise peale vaatamata.

      Ja mis pidigi siis Leenat keelama Hansule minemast? Hans teenis 40-50 rbl. kuus palka; oli aga ka niisuguseid kuusid, kus ta palk 60 rbl. peale tõusis. Kas ei võinud nemad kahekesi sellest palgast küllalt elada, korteriks tarvitasid nad ju ainult üheainukese väikese kambrikese. Ja olgu see kamber nii väikene kui tahes, armastus, joovastav, luuleline, noorusetulest hõõgav armastus tõotas seda lossiks ümber muuta. Ning ta muutis ka. Esimesed aastad nende elus kadusid unenäona. Nad unustasid nähtavaste terve oma ümbruse, terve ilma.

      Missuguseid plaanisid tegid nad siis kahekesi tuleviku kohta ja need plaanid olid kõik lähedased täidesaatmiseks, sest nemad olid alles noored. Neil oli tarvis ainult tahta ning kõik pidi korda minema. Ja peaasi, nad olid kahekesi alati ühes nõus ja püüdsid kõikide eluküsimuste peale ühel nõul vastata.

      Aeg läks aga edasi ja elu muutus. Teenistus jäi vabrikus vähemaks. Vabrik alandas tööpalkasid, sest ta ei tulla omaga välja. Töölised nurisesid isekeskis; harva julges keegi oma pahameelt avalikult välja ütelda. Niisuguse päevad olid vabrikus loetud: talle anti palgaraamat peagi mõne rubla rahaga kätte ning ta võis omale uut ja paremat peremeest otsima minna. Teised töölised, kuigi palgavähendus neile ei meeldinud, võtsid seda siiski alandliku ja, muidugi mõista, raske südamega vastu. Vabrikant ei või ju ometi kõrgemaid palkasid maksta, kui sissetulekud seda lubavad, muidu jääb ta pankrotti, vabrik jääb seisma ning kõik töölised on ilma leivata. Nad hakkasid uue õhinaga tööle, s. o. kui nad tükitöö peal olid, et palgavähenduse peale vaatamata suurema vaeva ja väljakurnamisega siiski endisi summasid palgamaksmise ajal kontoris vastu võtta. Nad jõudsid ka tõeste seda korda saata. Kuid mõne aja pärast selgus, et vabrikant ka niisuguse palgaga pankrotti pidada jääma, ning tööliste palka vähendati jällegi. Töölised pidid otsusele tulema, et kui nad endid ka tööga ära tapaksid, siis ometigi ei suudaks see praegusel olukorral mitte nende, vaid ainult vabrikandi seisukorda parandada.

      Kolmas liik töölisi vaatas vaikiva pahameelega palgavähendamise peale. Nad ei uskunud vabrikandi seletust mitte, nagu ei tuleks tema omaga välja; nad ei püüdnud ka kõike oma jõudu selleks kokku võtta, et kahekordselt töötada, sest nad teadsid väga hästi, missugused tagajärjed kõigel sellel oleksid. Nad otsisid nõu, kudas vabrikandi omavolile piiri panna, kudas seda takistada ja temale selgeks teha, et ka tööline inimene on, et ka tema ja tema kodakondsed elada tahavad. Nad leidsid niisuguse abinõu, õigem, see abinõu oli juba ammugi leitud, teda oli vaja ainult tarvitusele võtta: töölisi õpetada, et nad seda abinõu tarvitada oskaksid ja julgeksid. Kolmanda liigi meeste seas seisis ka Hans Müür. Ta püüdis oma seltsimehi igal võimalikul juhtumisel oma seisukohast valgustada, nende silmi avada. Tema ise sai kusagilt mujalt juhatust. See kõik sündis salaja, kõige suurema varjukatte all. Meeste vaikne töö kandis peagi vilja: kui vabrikant jällegi palka vähendas, pandi streik toime. Missugust ärevust see esimene juhtumine linnas sünnitas! Kõik rääkisid sellest. Mõned sirutasid käsi taeva poole ja õhkasid endiste aegade järele, teised jäid mõttesse, kolmandad naeratasid kavalalt ja läksid tasakeste juttu ajades edasi jne.