ajaloo neli ja pool raamatut” („Hungaricarum rerum decades IV et dimidia”,1488–1497) sai Ungari ajalugu Euroopas kodanikuõigused. Neljakümne viiest peatükist koosnev teos, mis valmis kuninga tellimusel, nägi ilmavalgust alles pärast kuningas Mátyási surma 1496. aastal. Bonfini teose keskmes oli loomulikult Mátyás Hunyadi ise, renessansiajastu idealiseeritud valitseja. Nii jäädvustas teos mitte ainult minevikusündmused, vaid avaldas olulist mõju ka järgnevate aastasadade poliitilisele mõtlemisele Ungaris (ungari keeles ilmus see küll alles Gáspár Heltai tõlkes kaheksakümmend aastat hiljem). Humanist Marzio Galeotto (1427–1497) jäädvustas kuningas Mátyási igapäevased tööd ja tegemised anekdoodikogumikus „Kuningas Mátyási suurepärastest, tarkadest, naljakatest ütlustest ning tegudest” („De egregie, sapienter, jocose dictis ac factis regis Matthiae”) 1485. aastal. Marzio Galeotto keskendus igapäevaste sündmuste kirjeldamisele. Tänu temale teame, et kuninglikel söömaaegadel kõlas ka laul: Lastakse laulda kangelaste tegudest kodumaa keeles. Kõige enam on jutuks kangelasteod võitluses türklaste vastu, alati koos sobiva lauluga. Sest ungarlased, ükskõik, kas nad on aadlikud või talupojad, kasutavad rääkides samu sõnu, nende kõnes pole vahet. Siit johtub, et ungari keeles kirjutatud laulu mõistavad nii talumehed, kodanlased kui ka ülikud. (Nemeskürty 2000: 44). Marzio Galeotto objektiivsust kinnitavad ka teised allikad. Tema kirjapandu väärtust tõstab seegi, et Ungari renessansi mälestusmärkidest on väga palju hävinenud, palju teame ainult rekonstruktsioonide kaudu. Instrumendi saatel esitatud ungarikeelsest ajaloolisest eepikast teame suures osas ainult tänu Marzio Galeottole. Nii Marzio Galeotto kui ka aadliseisusse tõstetud Antonio Bonfini mõju edasisele ungari kirjandusele on vaieldamatu.
Ehkki Marzio Galeotto andmetel lauldi armastuslaule pidusöökidel harva, olid sellised laulud siiski olemas. Seda tõendab fragment, millele ungari kirjanduslugu on andnud nimeks „Soproni lillelaul” („Soproni virágének”, 1490. aasta paiku). Kaks rida on sule proovimiseks pannud kirja Soproni notar:
Wÿrag th(u)dÿad, theuled el kel mennem,
Es the ÿrethed kel gÿazba ewlteznem.
/Lilleõis, tea, pean sinust lahkuma ja sinu pärast pean ma leina kandma./
Kahes reas on kolm kujundit: lillesümboolikaga nimetatud armastatu, temast lahkumine ning sellest johtuv leinamotiiv. Need kõik on oma aja Euroopa armastusluule konstruktsioonilised elemendid, taustaks võis olla ka ungarikeelne korpus. Nii kaugele virágének-luule siiski ei arenenud, et oleks tekkinud ka kirjutatud vormi kultus: see kujuneb välja alles 16. sajandi teisel poolel.
Selle perioodi teaduslikku juriidilist kirjandust esindab ainult üks teos: István Werbőczy (u 1460–1542) „Kuningliku Ungari traditsioonilise õiguse kolmikraamat” („Tripartitum opus iuris consuetudinarii inclyti regni Hungariae”), mis ilmus 1517. aastal Viinis. Sisuliselt on tegemist seaduskoguga, mis oli kuni aastani 1848 ungari aadlike käsiraamat. Õpikulaadne teos on liigendatud proloogiks ja kolmeks osaks, soovitus ning järelsõna on humanistidele omases kesk-euroopalikus stiilis. Ungari keelde tõlkis teose 1565. aastal Balázs Weres, raamatust ilmusid tõlked ka horvaadi (1574) ja saksa keelde (1599).
Kuningas Mátyási käsikirjade kogu (tuntud nimega Bibliotheca Corviniana) oli hakatud rajama juba kuningas Zsigmondi ja kuningas László V ajal. 1472. aastani tegelesid käsikirjade koguga János Vitéz ja Janus Pannonius. Itaalia köitekultuuri tõi sellesse kuninganna Beatrix alates 1476. aastast. Eriti oluline oli käsikirjade kogu jaoks periood 1485–1490, kui kogus võis olla ligi kaks tuhat köidet. Kuningas Mátyási esindajad käisid kõikjal, kust sai osta hinnalisi käsikirju, Budasse toodi neid nii Kreekast kui ka kaugetelt idamaadelt. Tähtsaim paik sellisest vaatevinklist oli aga siiski Firenze. Mátyás mitte ainult ei lasknud osta, vaid laskis ka käsikirju ümber kirjutada, seda nii Firenzes kui ka Budas. Kuningas pidas järjekindlalt nõu kogu laiendamise asjus teadlastega, näiteks Taddeo Ugoletti ning Felix Petantiusega. Lugupidamine köidete suhtes väljendus ka nende paigutamises. Kaasaegsed ei suutnud piisavalt imetleda troonisaali vahetusse lähedusse ehitatud käsikirjade kogu saalide avarust, sisseseade luksuslikkust. Itaalia humanisti Naldo Naldi kirjelduse alusel saab ettekujutuse, milline see muusade pühamu (Sacellum Musarum) olla võis. Nelinurkset ruumi valgustasid kaks hiiglaslikku akent, mille ees olid värvilisest klaasist aknad. Kahe akna vahel seisis kuninga hõbedane lamamistool, sellel kuldse koega vaip. Seinte ääres seisid puunikerdustega käsikirjariiulid, suuremad käsikirjad olid paigutatud range korra järgi kappidesse. Riiuleid varjasid kullatud eesriided. Ühes saalis olid ladinakeelsed, teises kreekakeelsed koodeksid. Kogus olid esindatud Platoni ja Aristotelese tööd, aga ka kirikuisade looming. Seinu ehtisid freskod ja kunstipäraselt kujundatud tsitaadid. Ühe saali lakke oli maalitud Mátyási sünnihoroskoop, teise saali laes köitsid vaataja tähelepanu puttod.
Pärast Mátyási surma tassiti käsikirjade kogu laiali (paradoksaalselt kombel jäid just need köited alles), türklased viisid osa Konstantinoopolisse, kus suurem osa neist hävis, säilinud toodi XIX sajandil tagasi Budapesti. Enamasti olid corvina’d (corvina = korvina on Mátyási kogust pärinev koodeks; corvus ‘kaaren’ viitab kuningas Mátyási vapil kujutatud linnule) käsitsi pärgamendile kirjutatud, suurema osa olid kopeerinud itaallased, ehkki kopeeriti ka Budapestis. Corvina’idkaunistati nii Itaalias kui ka Budas. Säilinud on 40 esialgset nahkköidet. Need on punakaspruunid, ehitud Ungari renessansimotiivide ja kuningas Mátyási vapiga. Lisaks nahkköidetele tehti ka samet- ja siidköiteid, mida hoidsid koos hõbepandlad. Säilinud on 216 köidet (Barta 2002: 54). Neist 189 on tehtud Mátyásile, 9 on Beatrixi isiklik omand, 6 on tehtud Ulászló II tarvis. Säilinud köited on 16 riigi 43 linna 49 raamatukogus. Ungaris on neist 53 (suurem osa on Riiklikus Széchényi nim raamatukogus, mõned ka Ülikooli raamatukogus, Ungari Teaduste Akadeemia raamatukogus, Esztergomis ja Győris). Kõige enam corvina’id välismaal on Viinis (39), meile kõige lähemal on üks corvina Uppsalas.
Euroopas levis trükikunst järgmiselt: aastad 1454–1455: Mainz, 1458: Bamberg ja Strasbourg, 1460: Veneetsia, 1464: Köln, 1465: Rooma, 1468: Basel, 1469: Viin, 1470: Pariis, 1471: Milano, Firenze ja Napoli, 1472: Buda, 1473: Lyon, 1474: Valencia, 1475: London ja Pilsen, 1478: Praha, 1486: Brünn ja Stuttgart, 1500: Olomouc. Ungarisse tõi trükikunsti saksa päritolu Andreas (ungaripärasel kujul András) Hess. Kuidas ta Budasse sattus? Asekantsler László Karai külastas 1470. aastal Roomat saadikuna, suure sensatsioonina näidati talle seal ka trükikoda. László Karai kohtus Laueri trükikojas töötava András Hessiga. Jutuajamise käigus kutsus Karai András Hessi Budasse ja viimane võttis kutse vastu. Reisi võttis ta ette aga alles paari aasta pärast. Arvatakse, et András Hess sai Roomast lahkuda alles pärast 1472. aasta veebruari. Trükikoja sisseseadmine võttis palju aega, siis aga kerkis küsimus: mida trükkida?. Tellijatega sai vaevalt arvestada, esimene raamat tuli András Hessil trükkida oma kulu ja kirjadega. András Hess ei valinud mitte usulise kirjanduse, vaid hoopis ungarlaste ajalugu tutvustava „Chronica Hungarorum’i”, mida tuntakse ka kui „Buda kroonikat” („Budai Krónika”). „Chronica” on trükitud 67 paksule valgele lehele. Esimese raamatu tiraaž arvatakse olevat umbes 400. Meie ajani on seda säilinud 11 eksemplari: kaks Ungaris ja üheksa välismaal. Eriti palju András Hessi trükikojast ei teata, kindel on vaid, et 1480. aastal see enam ei tegutsenud, sest liturgilisi raamatuid trükiti siis juba välismaal. Ungari trükikunsti ajalugu uurinud Aladár Ballagi arvates hävis trükikoda mingi loodusõnnetuse tõttu (Bános 1973: 27). Me ei tea sedagi, mis trükikunsti Ungarisse toonud mehest sai. Pärast teda ei tehtud uute trükikodade loomise huvides Ungaris aastakümneid mitte midagi. Alles 1536. või 1537. aastal laskis Tamás Nádasdy Sárváris rajada uue trükikoja, kus trükiti juba ungarikeelseid raamatuid (Söptei 1983: 73–76).
Esimesed trükitud raamatud Ungari kultuuriloos
Renessansiajastu kirjandus Ungaris oli ladina- ja ungarikeelne. Ladinakeelse kirjanduse olulisim esindaja on Janus Pannonius. Ta on sisuliselt humanismiperioodi ainus
