et talumees läheb muidu käest ära; korda peab pidama. Kui on asja pärast, siis anna naha peale. Miks siis mitte naha peale anda?»
Niisuguse arutluse peale ei osanud härra midagi vastata. Kuid samal ajal näis, nagu oleks saatus ise otsustanud tema peale halastada. Eemalt kostis koerte haukumist. Selle üle rõõmustades käskis Tšitšikov hobustele säru anda. Vene hobusemehel on silmade asemel hea haistmine, sellest tulebki, et ta kas või kinnisilmi kõigest jõust kihutades alati kuhugi ikka välja jõuab. Selifan juhtis kottpimedas hobused nii otsejoones külla, et peatus alles siis, kui kaless aisaotsaga vastu aeda põrkas ja polnud enam kuhugi sõita. Tšitšikov seletas läbi allavoolava vihma tiheda loori ainult midagi katusetaolist. Ta saatis Selifani väravat otsima, mis kahtlemata oleks kestnud kaua, kui Venemaal ei oleks šveitserite asemel kurje koeri, kes teatasid temast nii valju häälega, et ta sõrmed kõrvadesse toppis. Ühes aknas lõi vilkuma tuluke ja saatis ähmase valgusjoa aiani, näidates meie teelistele värava kätte. Selifan asus kloppima, ning peagi avanes jalgvärav ja ilmus nähtavale mingi vammusesse mähitud kogu, ja härra ühes teenriga kuulsid vana naise kähisevat häält:
«Kes klopib? Mis te siin kolistate?»
«Teekäijad, emake, luba öömajale,» lausus Tšitšikov.
«Ena mul välejalga,» ütles vanaeit, «tuleb niisugusel kellaajal! Siin ei ole sissesõiduhoov: siin elab mõisaproua.»
«Mis teha, emake: näe, oleme teelt ära eksinud. Ei saa ometi säärase ilmaga lageda taeva all ööbida.»
«Jah, ilm on pime, ilm on halb,» lisas Selifan.
«Sina, tola, ole vait,» ütles Tšitšikov.
«Kes te siis olete?» küsis vanaeit.
«Aadlik, emake.»
Sõna «aadlik» pani vanaeide nagu pisut mõtlema. «Oodake, ma ütlen prouale,» lausus ta ja tuli juba paari minuti pärast tagasi, latern käes.
Värav avati. Ka teises aknas lõi vilkuma tuluke. Kaless sõitis õue ja peatus väikese maja ees, mida pimeduse tõttu oli raske õieti näha. Ainult üks selle pool oli valgustatud kumast, mis akendest tuli; näha oli ka veel veelomp maja ees, millele valgus otsejoones langes. Vihm peksis valjusti vastu sindelkatust ja voolas sulisevate ojadena räästa alla pandud tünni. Samal ajal kilasid koerad kõikvõimalike häältega: üks, ajanud koonu püsti, haukus nii pikalt ja püüdlikult, nagu saaks ta selle eest jumal teab kui suurt palka; teine vihtus kiiresti nagu salmilaulja; nende sekka aga helises nagu posthobuste kell väsimatu tiiskant, vist noore kutsika oma, ja kõige selle järel tuli lõpuks bass, võib-olla mõni rauk, kellele on antud tüse koeraloomus, sest ta kõmises, nagu kõmiseb laulukoori kontrabass, kui kontsert on täies hoos: kangest tahtmisest kõrget nooti võtta tõusevad tenorid kikivarvule ja kõik viimse kui üheni kipuvad pead selga ajades ülespoole, ainult tema üksi, karvane lõug vastu kaelasidet surutud ja ise peaaegu maani kükakile laskunud, toob sealt kuuldavale oma noodi, mis paneb aknaklaasid värisema ja klirisema. Juba üksnes säärastest moosekantidest koerte haukumise järgi võis oletada, et mõis on üsna suur; kuid meie läbiligunenud ja külmetav kangelane ei mõtelnud millelegi muule kui ainult voodile. Kaless ei jõudnud veel täiesti seismagi jääda, kui ta sealt juba trepile hüppas, vaaruma lõi ja peaaegu kukkuma pidi. Trepile ilmus jälle keegi naine, eelmisest pisut noorem, kuid sellega väga sarnane. See juhatas ta tuppa. Tšitšikov heitis paar põgusat pilku üle toa: seinad olid kaetud vana triibulise tapeediga; mingisuguste lindudega pildid; akende vahel vanaaegsed väikesed peeglid tumedate, keerdu tõmbunud lehtede kujuliste raamidega; iga peegli taha oli pistetud kas kiri, partii vanu kaarte või sukk; seinakell numbrilauale maalitud lilledega… tal käis üle jõu midagi rohkem tähele panna. Ta tundis, et silmad kleepuvad, nagu oleks keegi neid meega määrinud. Hetk hiljem astus sisse perenaine, elatanud naisterahvas mingi kiiruga pähe pandud öötanuga, flanellrätik ümber kaela, üks neist emandaist, väikeste mõisate omanikest, kes hädaldavad viljaikalduse ja kahjumite üle ning hoiavad pead pisut viltu, samal ajal aga koguvad vähehaaval raha kummutisahtlitesse paigutatud kirjust riidest kotikestesse. Ühte kotikesse korjavad nad aina rublalisi, teise poolerublalisi ja kolmandasse veerandrublalisi, olgugi et pealtnäha paistab, nagu ei oleks kummutis midagi peale pesu, ööjakikeste, lõngavihtide ja lahtiharutatud salopi, mis hiljem peab muutuma kleidiks, kui vana pühadekaraskite ja kõiksugu pannkookide küpsetamisel kuidagiviisi läbi põleb või aja jooksul iseenesest ära kulub. Kuid ei põle kleit ära ega kulu ka iseenesest; eideke on kokkuhoidlik, ning salopil tuleb kaua seista lahtiharutatuna ja lõpuks ühes igasuguse muu vana koliga testamendi järgi õetütre tütrele üle minna.
Tšitšikov palus vabandust, et ta oma ootamatu tulekuga tüli teeb. «Pole viga, pole viga,» ütles perenaine. «Mihukese ilmaga teid jumal siia saatis! Sajab ja tormab mis hirmus… Teelt tulles kuluks midagi süüagi, aga öine aeg, ei saa midagi valmistada.»
Perenaise sõnad katkestas imelik sisin, nii et külaline peaaegu kohkus; sisin oli sedamoodi, nagu oleks kogu tuba täitunud madudega; kuid ülespoole vaadates ta rahunes, sest taipas, et seinakellal oli tulnud himu lööma hakata. Sisinale järgnes sedamaid kähin ning viimaks lõi kell kogu jõudu kokku võttes kaks pauku säärase kõlaga, nagu oleks keegi kaikaga vastu lõhkist potti tagunud, misjärel pendel jälle rahulikult paremale ja vasakule lõksuma hakkas.
Tšitšikov tänas perenaist, öeldes, et tal ei ole midagi vaja, et see ärgu endale millegagi tüli tehku, et peale magamisaseme ei vaja ta midagi, ning tahtis vaid teada saada, kuhu ta on sattunud ja kas siit on palju maad mõisnik Sobakevitši juurde, mispeale vanaeit vastas, et ta pole säärast nime kuulnudki ja et sihukest mõisnikku üldse ei ole.
«Siis tunnete vähemalt Manilovit?» küsis Tšitšikov.
«Aga kes see Manilov on?»
«Mõisnik, emake.»
«Ei, ei ole kuulnud, sihukest mõisnikku ei ole.»
«Missugused siis on?»
«Bobrov, Svinjin, Kanapatjev, Harpakin, Trepakin, Plešakov.»
«On nad rikkad või ei ole?»
«Ei, isand, liiga rikkaid ei ole. Mõnel on kakskümmend, mõnel kolmkümmend hinge, aga sihukesi, kel oleks sada, sihukesi ei ole.»
Tšitšikov taipas, et ta on päris kolkasse sattunud.
«Kui palju maad on vähemalt linnagi?»
«Oma kuuskümmend versta tuleb ikka ära. Küll on kahju, et ei ole teile midagi süüa anda. Kas te, isand, ei tahaks veidi teed?»
«Tänan, emake. Peale magamisaseme ei ole vaja midagi.»
«Tõsi, sihukese teekonna järel kulub puhkus väga ära. Siiasamasse heitkegi, isand, selle diivani peale. Hei, Fetinja, too sulgkott, padjad ja lina. Mihukese ilma küll jumal on saatnud: sihuke müristamine – mul põles öö läbi pühakuju ees küünal. Eh, kulla isand, sul on ju kogu selg ja külg poriga koos nagu orikal! Kus sa oled suvatsenud ennast nii ära määrida?»
«Tänu taevale, et ainult poriga koos olen, peab õnne tänama, et küljekondid terveks jäid.»
«Pühad apostlid, kui hirmus lugu! Kas ei oleks tarvis selga millegagi võida?»
«Tänan, tänan. Ärge tehke endale tüli, käskige ainult oma tüdrukul mu riideid pisut kuivatada ja puhastada.»
«Kuuled sa, Fetinja!» ütles perenaine, pöördudes küünlaga välistrepil käinud naisterahva poole, kes oli jõudnud sulgkoti juba sisse tassida ja seda kahelt poolt kätega üles kloppides
