su ase ongi valmis,» lausus perenaine. «Head ööd, isand, soovin sulle rahulikku und. Või on ehk veel midagi tarvis? Vahest oled harjunud, kulla isand, et keegi ööseks su tallaaluseid sügaks? Mu kadunud mehel ei tulnud ilma selleta kuidagi und.»
Kuid külaline ütles ära ka tallaaluste sügamisest. Perenaine läks ära ja Tšitšikov ruttas otsemaid lahti riietuma, andes Fetinjale kõik seljast võetud rakmed, niihästi pealmised kui ka alumised, ning Fetinja, soovides ka omalt poolt head ööd, viis need märjad kehakatted minema. Jäänud üksi, vaatas Tšitšikov mõnuga oma magamisaset, mis ulatus peaaegu laeni. Fetinja näis olevat suur meister sulgkottide kohevile kloppimises. Kui Tšitšikov tooli diivani äärde asetas ja sellelt asemele ronis, vajus see tema all peaaegu maani ja sulgkotist väljapressitud suled lendasid toa igasse nurka laiali. Ta kustutas küünla, tõmbas endale sitsiteki peale, keeras end selle all kringlina kõverasse ja uinus sedamaid. Ärkas ta järgmisel päeval alles üsna hilja hommikul. Päike paistis talle läbi akna otse silma, ja kärbsed, kes eile seintel ja lae all rahulikult magasid, olid kõik tema kallale tulnud: üks oli laskunud ta huulele, teine kõrva peale, kolmas püüdis visalt otse silmale istuda, selle aga, kes oli ettevaatamatult ninasõõrme lähedale asunud, tõmbas ta unisest peast otse ninna, mis pani ta kõvasti aevastama – see asjaolu oligi tema ärkamise põhjus. Heites pilgu üle toa, märkas ta nüüd, et mitte kõikidel piltidel ei ole linnud: nende hulgas rippus Kutuzovi portree ja keegi õlivärvidega maalitud vanamees punaste mundrikäänistega, nagu neid kasutati Pavel Petrovitši ajal. Kell tõi taas kuuldavale sisina ja lõi kümme; uksest vaatas sisse naisterahva nägu ja kadus otsekohe, sest tahtes paremini magama jääda, oli Tšitšikov heitnud endalt viimse kui hilbu. Uksest sissevaadanud nägu tundus talle nagu pisut tuttav. Ta hakkas endale meelde tuletama, kes see küll oli, ja viimaks meenus talle, et see oli perenaine. Ta tõmbas särgi selga; riided, juba kuivatatud ja puhastatud, lebasid tema lähedal. Kui ta oli riietunud, astus ta peegli ette ja aevastas jälle nii kõvasti, et samal ajal akna alla tulnud kalkun – aken aga oli väga maa ligidal – kulistas talle järsult ja väga kiiresti midagi oma imelikus keeles, vist «terviseks», mispeale Tšitšikov nimetas teda tolaks. Ta astus akna alla ja hakkas silmitsema enda ees avanevat vaadet: aken oli peaaegu vastu kanalat; igatahes oli väike kitsas õu selle ees linde ja kõiksugu koduloomi tulvil täis. Kalkuneid ja kanu oli äraarvamata palju; nende seas jalutas mõõdetud sammudega ringi kukk, raputades harja ja kallutades pead, nagu midagi kuulatades; siinsamas oli siga oma perega; prügihunnikut tustides pistis ta möödaminnes kinni kanapoja ja seda märkamata õgis omasoodu edasi arbuusikoori. Seda väheldast õue või kanalat ümbritses plank, mille taga laius avar köögiviljaaed kapsaste, sibulate, kartulite, peetide ja muu majapidamises tarviliku juurviljaga. Siin-seal oli mööda aeda laialipillatuna õuna- ja muid viljapuid, mis kaitseks harakate ja varblaste vastu, kellest viimaseid lendles tervete längus pilvedena ühest kohast teise, olid võrkudega kaetud. Samal otstarbel oli pikkadele ritvadele üles seatud mitu laialiaetud kätega hernehirmutist; ühele neist oli perenaise enese öötanu pähe pandud. Juurviljaaia tagant algasid talutared, mis olid ehitatud küll hajali ega olnud paigutatud korrapäraste ridadena, kuid Tšitšikovi tähelepaneku järgi andsid tunnistust elanike jõukusest, sest olid kõigiti korras hoitud: kõdunenud sindlid katustel olid kõikjal asendatud uutega, väravad ei olnud kusagil ripakil ja talupoegade kuurialustes, mis olid tema poole lahti, silmas ta kus üht, kus koguni kaht peaaegu uut tagavaravankrit. «Jah, tal on üsna suur küla,» lausus ta ja otsustas sedamaid perenaisega kõnelda ning temaga lähemat tutvust teha. Ta piilus läbi ukseprao, mille vahelt perenaine oma pea hiljuti sisse oli pistnud, ning nähes teda teelauas istuvat, astus rõõmsa ja lahke näoga tema juurde sisse.
«Tere hommikust, isand. Kuidas te magasite?» küsis perenaine end istmelt kergitades. Ta oli paremini riides kui eile – tumedas kleidis ja mitte enam öötanuga, aga endiselt oli tal midagi kaela ümber seotud.
«Hästi, hästi,» vastas Tšitšikov tugitooli istudes. «Aga teie, emake?»
«Halvasti, kulla isand.»
«Kuidas nii?»
«Unepuudus. Ristluud aina valutavad, ja jalg pealtpoolt põlve lausa murrab kohe.»
«Läheb mööda, läheb mööda, emake. Sellest ei maksa välja teha.»
«Annaks jumal, et läheks mööda. Määrisin searasvaga ja tärpentiniga niisutasin kah. Aga millega soovite teed juua? Pudelis on marjamahla.»
«Hea küll, emake, maitseme ka marjamahla.»
Lugeja, ma arvan, on juba märganud, et lahkest näost hoolimata rääkis Tšitšikov siiski palju vabamalt kui Maniloviga, ja ei tseremoonitsenud mitte sugugi. Peab ütlema, et kui meil Venemaal ei ole mõnes teises asjas välismaalastele veel järele jõutud, siis kohtlemisoskuses ollakse neist küll kaugel ees. Võimatu on loetleda kõiki meie kohtlemise varjundeid ja peensusi. Prantslane või sakslane ei taipa ega mõista iialgi kõiki selle iseärasusi ja erinevusi; tema räägib peaaegu samasuguse hääle ja keelega niihästi miljonäri kui ka väikese tubakakaupmehega, olgugi et ta südames esimese ees muidugi parajal määral lömitab. Meil ei ole nõnda: meil on sääraseid tarku, kes mõisnikuga, kel on kakssada talupoega, räägivad hoopis teisiti kui sellega, kel on neid kolmsada, ja sellega, kel on neid kolmsada, ei räägi nad jällegi nii nagu sellega, kel on neid viissada, ja sellega, kel on neid viissada, jällegi mitte nõnda nagu sellega, kel on neid kaheksasada – ühesõnaga, mine kas või miljonini, ikka leidub varjundeid. Oletame näiteks, et on olemas kantselei – mitte siin, vaid kusagil kauges kuningriigis – ja et kantseleis, oletame, on kantseleiülem. Palun vaadake teda, kui ta istub oma alluvate keskel – jah, hirmu pärast ei saa sa lihtsalt sõnagi suust! Uhkus ja suursugusus, ja mida kõike ta nägu küll ei väljenda! Lihtsalt võta pintsel ja maali lõuendile: Prometheus mis Prometheus! Näeb välja kotkana, esineb sundimatult, mõõdetult. Aga niipea kui seesama kotkas väljub toast ja läheneb oma ülemuse kabinetile, pistab ta, paberid kaenlas, sibama nagu põldpüü. Seltskonnas ja õhtusel koosviibimisel, kus kõik on madala auastmega, jääbki Prometheus Prometheuseks, kui aga keegi on temast pisut kõrgem, sünnib Prometheusega säärane metamorfoos, millist Ovidiuski ei oska välja mõtelda: kärbes, kärbsestki väiksem, temast on saanud tolmukübe! «See ei ole ju Ivan Petrovitš» ütled sa teda vaadates. «Ivan Petrovitš on kasvult pikem, see siin aga on kissis ja kössis; Ivan Petrovitš räägib valju häälega, põrutab bassi ega naera kunagi, see siin aga, tont seda teab: piuksub nagu linnuke ja aina kõkutab naerda.» Astud lähemale, vaatad – ikkagi Ivan Petrovitš! «Eh-he-hee!» mõtled endamisi… Kuid pöördugem tagasi oma tegelaste juurde. Tšitšikov, nagu juba nägime, oli otsustanud sugugi mitte tseremoonitseda ning seepärast, võtnud kätte teetassi ja valanud sinna marjamahla, alustas säärast juttu:
«Teil, emake, on ilus küla. Kui palju seal on talupoegi?»
«Ligemale kaheksakümmend hinge, kulla isand, tuleb ikka ära,» vastas perenaine. «Häda on ainult selles, et ajad on halvad; näe, mullugi oli sihuke ikaldus, et jumal hoidku.»
«Aga talupojad on teil pealtnäha prisked ja tared tugevad. Kuid lubage, et küsin teie nime. Olin nii hajameelne saabusin ju öö ajal …»
«Korobotška, kolleegiumi sekretäri lesk.»
«Tänan väga. Aga ees- ja isanimi?»
«Nastasja Petrovna.»
«Nastasja Petrovna? Ilus nimi – Nastasja Petrovna. Minu tädi, mu ema õde, on ka Nastasja Petrovna.»
«Aga mis on teie nimi?» küsis mõisaproua. «Te ju olete vist assessor?»
«Ei, emake,» vastas Tšitšikov muiates, «ei ole ma assessor ühti, vaid sõidan niisama oma asjus.»
«Ah te olete siis ülesostja! Küll on kahju, et ma mee kaupmeestele nii odava hinnaga maha müüsin,
