unusta, ei unusta,» ütles Tšitšikov vöörusesse astudes.
«Aga kas te seapekki ei osta?» küsis perenaine talle järgnedes.
«Miks mitte? Ostan küll, ainult pärastpoole.»
«Jõuluks on mul ka seapekki.»
«Ostame, ostame, kõike ostame, ka seapekki ostame.» «Võib-olla läheb ka linnusulgi tarvis. Mul on viilipipaastu ajaks ka linnusulgi.»
«Hea küll, hea küll,» lausus Tšitšikov.
«Näed nüüd, kulla isand, kalesski ei ole sul veel valmis,» ütles perenaine, kui nad välistrepile jõudsid.
«Küllap saab, küllap saab valmis. Juhatage mulle ainult, kuidas siit suurele teele pääseb.»
«Kuidas seda teha?» ütles perenaine. «Juhatada on raske, käänakuid palju. Vahest annan sulle tüdruku kaasa, et see su teeotsale viiks. Sul ju ometi pukis ruumi ikka on, kuhu ta istuda võiks.»
«Miks ei ole.»
«Annan sulle pealegi siis tüdruku kaasa; ta tunneb teed; vaata ainult, et sa teda ära ei vii! Ühe kaupmehed viisid mul juba ära.»
Tšitšikov kinnitas talle, et ei vii, ja rahunedes hakkas Korobotška kõike juba üle vaatama, mis tema õues oli; ta suunas pilgu virtinale, kes aidast suure puukannuga mõdu tõi, ja väravasse ilmunud talumehele, ning vähehaaval siirdus ta täielikult majandusellu. Kuid milleks nii kaua Korobotškaga tegelda? Olgu see Korobotška, Manilova; majanduslik või mittemajanduslik elu – mööda neist! Vahel on maailma asjad kummaliselt seatud: rõõmustav muutub ainsa hetkega kurvastavaks, kui sa vaid kauaks selle ette seisma jääd, ja siis võib jumal teab mis kõik pähe tulla. Võib-olla hakkad koguni mõtlema: minge ikka, kas Korobotška inimliku arenemise lõputul redelil tõesti nii madalal seisab? Kas ikka tõesti on nii suur see kuristik, mis lahutab teda tema õest, kes on ligipääsmatult piiratud hästi lõhnavate malmtreppide, läikiva vase, punase puu ja vaipadega aristokraatliku maja seintega ning haigutab pooleldi loetud raamatu taga, oodates vaimukat mondäänset visiiti, mille kestel avaneb talle võimalus hiilata oma tarkusega ja avaldada päheõpitud mõtteid, mõtteid, mis moeseaduste järgi terveks nädalaks vallutavad linna, mõtteid mitte sellest, mis toimub tema majas ja tema mõisates, mis on majapidamise mittetundmise tõttu sassi läinud ja laostunud, vaid sellest, missugune poliitiline pööre on valmimas Prantsusmaal ja millise suuna on võtnud moodne katolitsism. Kuid mööda, mööda! Milleks sellest rääkida? Aga mispärast siis keset rõõmsaid ja muretuid hetki, mil sa mitte midagi ei mõtle, sähvatab äkki iseenesest teistsugune, kummaline juga: veel ei ole naer jõudnud näolt täielikult kaduda, aga juba oled sa saanud teiseks nendesamade inimeste keskel ja juba helgib teine valgus su näol?..
«Seal ongi kaless, seal ongi kaless!» hüüdis Tšitšikov, nähes viimaks oma tõlda ette sõitvat. «Mis sa, tolvan, nii kaua koperdasid? Nähtavasti ei ole sul veel kõik eilne aur peast lahtunud.»
Selifan ei vastanud selle peale midagi.
«Hei, Pelageja!» hüüdis mõisaproua trepi kõrval seisvale umbes üheteistkümneaastasele paljajalgsele tüdrukule, kel oli jämedast värvitud kodukootud villasest riidest kleit seljas ja kelle jalgu eemalt võis pidada saabasteks – niivõrd olid need värske poriga koos. «Näita härrale teed.»
Selifan aitas tüdrukul pukki ronida. Ühe jalaga härraste astmelauale astudes määris tüdruk selle esmalt poriga, seejärel aga ronis juba üles ja võttis kutsari kõrval istet. Tema järel tõstis ka Tšitšikov ise jala astmelauale, ja kallutades kalessi paremale küljele – sest ta oli kaalult üsna raske – seadis enese viimaks istuma, öeldes:
«Ah! Nüüd on hea! Jumalaga, emake!»
Hobused hakkasid liikuma.
Selifan oli kogu tee sünge ja ühes sellega oma töö vastu väga tähelepanelik, mis juhtus temaga alati pärast seda, kui ta oli kas milleski süüdi või purjus olnud. Hobused olid imestusväärselt puhtaks soetud. Ühe hobuse rangid, mida seni alati rebenenud seisukorras kaela oli pandud, nii et naha alt takud välja tolknesid, olid osavasti kinni nõelutud. Kogu tee oli ta sõnakehv, vihistas vaid piitsa ega pöördunud hobuste poole ühegi õpetussõnaga, ehkki kimmel oleks muidugi midagi õpetlikku kuulda tahtnud, sest siis hoidis jutukas kutsar ohje alati kuidagi laisalt peos ja piits uitas ainult moepärast mööda selgi. Kuid mornist suust kostsid seekord ainult üksluiselt ebameeldivad hüüded: «Nõõ, nõõ, laiskvorst! Küll ma sulle tukun!» – ja rohkem mitte midagi. Isegi kõrb ja Assessor ei olnud rahul, et ei kuulnud kordagi «armsaid» ega «auväärseid». Kimmel tundis väga ebameeldivaid lööke mööda oma täidlasi ja laiu kehaosi. «Näed sa, laiutab!» mõtles ta endamisi pisut kõrvu lingutades. «Küllap teab, kuhu lüüa! Ei viruta otse mööda selga, vaid valib ikka hellema koha – napsab mööda kõrvu või sähvab kõhu alla.»
«Paremale või?» Säärase kuiva küsimusega pöördus Selifan enese kõrval istuva tüdruku poole, osutades piitsaga vihmast tumenenud teele heleroheliste, värskenenud nurmede vahel.
«Ei, ei, küll ma näitan,» vastas tüdruk.
«Kuhu siis?» küsis Selifan, kui nad lähemale olid jõudnud.
«Näe, kuhu,» vastas tüdruk käega näidates.
«Sind küll!» ütles Selifan. «See ju paremale ongi: ei tea teine, kus on parem, kus vasak pool!»
Kuigi ilm oli väga ilus, oli maa siiski niivõrd poriseks muutunud, et kalessi rattad olid seda kaasa haarates varsti poriga nagu vildiga kaetud, mis tegi sõiduki märksa raskemaks; pealegi oli maapind savine ja haruldaselt kleepuv. Nii üks kui teine oli põhjuseks, et nad ei jõudnud külavaheteedelt välja enne keskpäeva. Ilma tüdrukuta oleks seegi raske olnud, sest teed valgusid igasse ilmakaarde laiali, nagu püütud vähid, kui neid kotist välja puistatakse, ning Selifanil oleks tulnud ümber ekselda, ilma et ta ise selles süüdi oleks olnud. Varsti näitas plika eemal mustendavale hoonele, öeldes:
«Seal ongi maantee!»
«Aga see hoone?» küsis Selifan.
«Trahter,» vastas tüdruk.
«Noh, nüüd saame juba ise,» ütles Selifan. «Mine sina koju tagasi.»
Ta peatas hobused ja aitas tüdruku maha, lausudes läbi hammaste: «Eh sind küll, va mustjalg!»
Tšitšikov andis tüdrukule vaskraha, ja too hakkas lonkides koju tagasi minema, rahul juba sellegagi, et oli pukis istuda saanud.
Neljas peatükk
Trahteri ette jõudes käskis Tšitšikov peatuda kahel põhjusel: esiteks, et hobustel puhata lasta, ja teiseks, et ka ise pisut einet võtta ja keha kinnitada. Autor peab tunnistama, et ta üpris kadestab seda liiki inimeste söögiisu ja magu. Tema silmis ei maksa mitte kui midagi kõik need suurt sorti isandad, kes elavad Peterburis ja Moskvas ning veedavad oma aega arupidamisega selle üle, mida süüa homme ja missugune lõuna välja mõtelda ülehomseks, ning kes ei asu selle lõuna kallale muidu, kui on enne suhu toimetanud pilli; kes neelavad austreid, meriämblikke ja muid imesid ning seejärel sõidavad Karlsbadi või Kaukaasiasse. Ei, need isandad ei ole temas kunagi kadedust äratanud. Kuid keskmist sorti isandad, kes ühes postijaamas nõuavad sinki, teises põrsapraadi, kolmandas viilu tuurakala või mingit tainas küpsetatud vorsti sibulaga ning siis, nagu poleks midagi juhtunudki, istuvad mis tahes kellaajal lauda ning sterletisupp lutsude ja niiskadega aina vurtsub ja lurtsub neil hammaste vahel; sellele süüakse peale vormipirukat või
