sorti isandal; kuid selles see häda ongi, et ei mingi rahasumma eest, isegi mitte mõisa eest, olgu see siis uuendustega või ilma uuendusteta, ei saa omandada niisugust magu, nagu on keskmist sorti isandal.
Puust ehitatud tuhmunud trahter võttis Tšitšikovi oma ahtakese külalislahke löövi alla, mida toetasid vanaaegsete kirikuküünaldega sarnanevad nikerdatud puusambakesed. Trahter oli midagi vene talumaja taolist, ainult natuke suuremates mõõtmetes. Toorest puust nikerdatud mustrilised karniisid akende ümber ja räästa all kirjasid teravalt ning elavalt ta tuhmunud seinu; aknaluukidele oli maalitud lilledega kannusid.
Kui ta kitsast puutrepist üles avarasse eeskotta oli jõudnud, avanes seal kriuksudes uks ja talle tuli vastu kirevas sitsikleidis paks vanaeit, kes ütles: «Palun siiapoole!» Toas olid ees puha vanad tuttavad, mida igaüks võib kohata nendes väikestes puutrahterites, milliseid on rohkesti ehitatud teede äärde, ja nimelt: aurust niiske samovar, siledaks tahutud männipuust seinad, nurgas kolmnurkne kapp teekannude ja tassidega, siniste ja punaste lindikeste otsas rippuvad väikesed ülekullatud portselanist munad pühakujude ees, hiljuti poeginud kass, peegel, mis kahe silma asemel näitab nelja ja näo asemel mingit pannkooki; lõpuks kimpudena pühakujude juurde torgatud lõhnavad rohud ja nelgid, mis olid niivõrd kuivanud, et see, kes tahtis neid nuusutada, ainult aevastas ja muud midagi.
«Kas põrsapraadi on?» Sellise küsimusega pöördus Tšitšikov enese ees seisva vanaeide poole.
«On.»
«Mädarõika ja koorekastmega?»
«Mädarõika ja koorekastmega.»
«Las tulla!»
Vanaeit läks kohmitsema ja tõi taldriku, salvrätiku, mis oli niivõrd tärgeldatud, et seisis püsti nagu kuivanud puukoor, siis koltunud luupeaga noa, mis oli õhuke nagu sulenuga, kaheharulise kahvli ja soolatoosi, mida kuidagi ei olnud võimalik lauale otse seada.
Meie kangelane hakkas oma harjumuse kohaselt eidega kohe juttu ajama ja päris, kas ta üksinda peab trahterit või on olemas ka peremees, kui palju trahter sisse toob, ja kas pojad elavad nende juures, ja kas vanem poeg on poissmees või naisemees, ja missuguse naise ta võttis, kas suure kaasavaraga või mitte, ja kas äi oli ka rahul ja ei vihastanud, et sai pulmas vähe kingitusi – ühesõnaga, ta ei jätnud midagi vahele. On endastki mõistetav, et ta uudishimutses teada saada, missugused mõisnikud elavad ümbruskonnas, ja sai teada, et siin on igasuguseid mõisnikke: Blohhin, Potitajev, Mõlnoi, polkovnik Tšeprakov, Sobakevitš. «Aa! Kas sa Sobakevitšit tunned?» küsis ta ja sai kohe kuulda, et vanamoor ei tunne mitte ainult Sobakevitšit vaid ka Manilovit, ja et Manilov on Sobakevitšist palju peenem: käsib otsekohe kana keeta, aga küsib ka vasikapraadi; kui on lambamaksa, siis küsib ka lambamaksa, ning kõike ainult maitseb veidi, Sobakevitš aga küsib mingit ühtainust rooga, sööb aga see-eest ka kõik ära ja nõuab sama hinna eest veel lisagi.
Kui ta niimoodi juttu ajas, süües põrsapraadi, millest oli veel viimane tükk järele jäänud, kostis läheneva sõiduki rataste mürinat. Aknast välja vaadates silmas ta trahteri ette seisma jäänud kerget kalessi, mille ette oli rakendatud kolm tublit hobust. Kalessist ronis välja kaks meest: üks valgetverd, pikka kasvu; teine natuke lühem, mustaverd. Valgeverelisel oli seljas tumesinine nöörkuub, mustaverelisel lihtsalt triibuline arhalukk. Eemalt logises lähemale veel mingi tühi tõllaloks, mida vedas neli pika karvaga, näruste rangide ja nöörist rakmetega hobusekronu. Valgevereline tuli otsekohe trepist üles, kuna tõmmuvereline jäi veel maha ja kobas midagi kalessis, kõneldes seejuures teenriga ja viibates ühtlasi nende järel sõitvale tõllale. Tema hääl tundus Tšitšikovile nagu pisut tuttav. Seni kui ta meest silmitses, oli valgevereline jõudnud juba kobamisi ukse leida ja selle avada. See oli pikka kasvu, kõhna, või nagu öeldakse, äraelatud näo ja punakate vurrudega mees. Tema pruunikspõlenud näo järgi võis otsustada, et ta teab, mis on suits, kui mitte just püssirohu-, siis vähemalt tubakasuits. Ta tegi Tšitšikovi poole viisaka kummarduse, millele viimane samaga vastas. Tõenäoliselt oleksid nad mõne minuti jooksul jutuhoogu sattunud ja omavahel hästi tuttavaks saanud, sest algus oli juba tehtud, ning mõlemad avaldasid peaaegu ühel ja samal ajal heameelt, et eilne vihm oli tolmu maanteel täiesti kinni löönud ja nüüd on jahe ning mõnus sõita, kui astus sisse tema mustaverd kaaslane, viskas nokkmütsi peast lauale ja ajas oma mustad paksud juuksed käega uljalt turri. See oli keskmist kasvu, väga ilusa kehaehitusega, täidlaste punaste põskedega, lumivalgete hammaste ja pigimusta põskhabemega mees. Ta oli värske nagu õun; nägu näis tal tervisest otse lõkendavat.
«Tohoh!» hüüatas ta äkki ja ajas Tšitšikovi silmates kaks kätt laiali. «Keda ma näen?»
Tšitšikov tundis ära Nozdrjovi, sellesama, kellega koos ta prokuröri juures oli lõunastanud ja kes mõne minuti jooksul temaga nii suureks sõbraks oli saanud, et hakkas teda juba sinatama, olgugi et, muide, Tšitšikov omalt poolt ei olnud selleks mingit põhjust andnud.
«Kus sa käisid?» küsis Nozdrjov ja jätkas vastust ootamata: «Mina, vennas, tulen laadalt. Soovi õnne: mängisin enese puupaljaks! Usud sa, ma ei ole eluilmaski nii palju maha mänginud. Sõitsin siia üürihobustega! Vaata aga ainult aknast välja!» Seejuures kallutas ta ise Tšitšikovi pea akna poole, nii et see pidi pea vastu raami peaaegu ära lööma. «Näed, mihuke rämps! Teele pidid jätma, sunnikud, kolisin juba üle tema kalessi.» Seda öeldes osutas Nozdrjov sõrmega oma kaaslasele. «Ah teie pole veel tuttavad? Mu õemees Mižujev! Kogu hommikupooliku rääkisime temaga sinust. «Noh, vaata,» ütlesin ma, «juhtume veel Tšitšikoviga kokku.» Oh, vennas, kui sa teaksid, kui paljaks ma enese mängisin! Kas usud, et jäin ilma mitte ainult neljast traavlist – kõik lasksin lendu. Ei ole mul enam ei uuri ega ketti …» Tšitšikov vaatas ja nägi tõesti, et mehel ei ole ei uuri ega ketti. Talle näis koguni, et ka põskhabe on Nozdrjovil ühelt poolt väiksem ja mitte nii tihe kui teiselt poolt. «Aga oleks mul ainult kakskümmend rubla taskus olnud,» jätkas Nozdrjov, «just nimelt mitte rohkem kui kakskümmend, oleksin kõik tagasi võitnud, see tähendab, peale selle, mis tagasi oleksin võitnud, oleksin nagu aus mees otsekohe kolmkümmend tuhat tasku pistnud.»
«Seda rääkisid sa ka siis,» kostis valgevereline. «Aga kui ma sulle viiskümmend rubla andsin, mängisid ka need kohe maha.»
«Ega ei oleks maha mänginud! Jumala eest, ei oleks maha mänginud! Poleks ma ise rumalust teinud, ei oleks tõesti maha mänginud. Kui ma ei oleks pärast paroleed tollel neetud seitsmel nurka murdnud, oleksin võinud võita kogu panga.»
«Aga ometi ei võitnud,» lausus valgevereline.
«Ei võitnud sellepärast, et murdsin nurga ebaõigel ajal. Arvad sa, et see sinu major mängib hästi?»
«Hästi või mitte, aga ta võitis su.»
«Tühja kah!» ütles Nozdrjov. «Sedasi võidan ka mina teda. Aga las ta katsub korra mängida dubletiga, siis ma tahan õige näha, kui kange mängija ta on! See-eest, veli Tšitšikov, kuidas me esimestel päevadel alles pummeldasime! Tõesti, laat oli väga tore. Isegi kaupmehed ütlesid, et säärast rahvakogunemist pole kunagi olnud. Kõik, mis mul mõisast sinna toodi, müüdi kõige parema hinnaga ära. Eh, vennas, kuidas ikka sai pummeldatud! Praegugi, kui tuletad meelde… kurat võtku! See tähendab, küll on kahju, et sind ei olnud. Kujuta ette, kolme versta kaugusel linnast oli laagris tragunipolk. Usud sa, et ohvitserid, nii palju kui neid iganes oli, nelikümmend meest, olid kõik linnas… Kuidas me siis, vennas, kukkusime jooma… Staabirittmeister Potselujev… tore mees! Vurrud, vennas, säherdused! Bordood nimetab lihtsalt burdaškaks. «Too õige, vennas,» ütleb ta, «burdaškat!» Porutšik Kuvšinnikov… Ah, vennas, kui ütlemata kena mees! See juba, võib ütelda, on ehtne prassija. Olime temaga kogu aeg koos. Mihukest veini Ponomarjov meile müüs! Sa pead teadma, et ta on kelm ja tema poest ei tohi midagi osta: veinisse segab ta kõiksugu rämpsu – sandlipuud, põletatud korki ja isegi leedripuud
