style="font-size:15px;"> Manilov kaotas sootuks pea. Ta tundis, et peab midagi tegema, esitama küsimuse, aga missuguse küsimuse – tont seda teab. Ta lõpetas viimaks sellega, et puhus jälle suitsu välja, aga mitte enam suu kaudu, vaid läbi ninasõõrmete.
«Niisiis, kui takistusi ei ole, siis võiks jumala nimel ostu-müügilepingu sõlmimisele asuda,» ütles Tšitšikov.
«Kuidas, surnud hingede kohta ostu-müügileping?»
«Ah ei!» vastas Tšitšikov. «Me kirjutame, et nad on elus, nii, nagu see tegelikult revisjonikirjas seisab. Ma olen harjunud õigusnormidest mitte milleski kõrvale kalduma; kuigi ma olen selle pärast ametialal kannatada saanud, aga andke andeks: kohustus on mulle püha asi, seadus – seaduse ees jään ma tummaks.»
Viimased sõnad meeldisid Manilovile, kuid asja enese mõttesse ei suutnud ta ikkagi kuidagi tungida ja vastuse asemel asus nii kõvasti oma pika varrega piipu imema, et see hakkas viimaks lurisema nagu fagott. Näis, nagu oleks ta tahtnud sellest arvamuse nii ennekuulmatu asja kohta välja imeda: kuid piip lurises ja rohkem mitte midagi.
«Võib-olla on teil mingisuguseid kahtlusi?»
«Oo, jumal hoidku, mitte sugugi! Ma ei räägi mitte sellepärast, nagu oleks mul mingi, see tähendab, kriitiline eelarvamus teie kohta. Kuid lubage küsida, kas see ettevõte, või et veelgi nii-öelda täpsemalt väljenduda, tehing – nii et kas see tehing ei käi vastu tsiviilseadustele ja Venemaa tulevikuväljavaadetele?»
Siinkohal vaatas Manilov peaga mingit liigutust tehes väga paljutähendavalt Tšitšikovile näkku, manades kõigisse oma näojoontesse ja kokkupigistatud huultele nii sügavamõttelise ilme, mida varem pole inimese näol võib-olla nähtudki, välja arvatud ehk ainult mõnel liiga targal ministril, ja sedagi kõige peadmurdvama asja otsustamise hetkel.
Kuid Tšitšikov vastas lihtsalt, et säärane ettevõte või tehing ei käi kuidagi vastu tsiviilseadustele ega Venemaa tulevikuväljavaadetele, ning lisas siis hetke pärast, et riigikassa saab koguni kasu, sest ta saab seaduslikud lõivud.
«Te arvate siis, et …?»
«Ma arvan, et see on hea.»
«Noh, kui on hea, siis on teine asi: mul ei ole selle vastu midagi,» kostis Manilov ja rahunes täielikult.
«Nüüd jääb üle kokku leppida hinna kohta …»
«Kuidas hinna kohta?» küsis Manilov taas ja peatus. «Kas te tõesti arvate, et ma hakkan raha võtma hingede eest, kes on oma olemasolu teatavas mõttes lõpetanud? Kui teil kord juba on tekkinud säärane nii-öelda fantastiline soov, siis mina omalt poolt annan nad teile omakasupüüdmatult ja võtan ka ostu-müügilepingu kulud enese kanda.»
Esitatavate sündmuste kirjapanijale oleks suureks etteheiteks, kui ta jätaks ütlemata, et pärast neid Manilovi sõnu valdas külalist heameel. Nii soliidne ja arukas, kui ta oligi, aga nüüd oleks ta siku kombel äärepealt õhku hüpanud, mida teatavasti tehakse ainult kõige tugevamate rõõmupuhangute puhul. Ta pööras end tugitoolis nii jõuliselt, et padja ümber tõmmatud villane riie lõhki kärises; isegi Manilov vaatas talle mõningases arusaamatuses otsa. Tänutundest aetuna ütles külaline sedamaid nii palju tänusõnu, et teine sattus segadusse, läks näost üleni punaseks, tegi peaga tõrjuva liigutuse ja sai viimaks suust, et see on täiesti tühine asi, et ta oleks tõesti tahtnud millegagi oma südame tungi, hinge magnetismi näidata, aga surnud hinged on teatavas mõttes täielik rämps.
«Kaugeltki. mitte rämps,» vastas Tšitšikov tema kätt surudes. Siinkohal ohkas ta väga sügavalt. Ta näis olevat südamepuistamise meeleolus; tundeküllaselt ja väljendusrikkalt lausus ta viimaks järgmised sõnad: «Kui te teaksite, millise teene te selle näilise rämpsuga tundmata päritolu ja ilma sugulaste ning omasteta inimesele osutasite! Ja tõepoolest, mida kõike olen ma pidanud kannatama? Nagu mingi paat keset mässavaid laineid… Millise tagakiusamise, millise jälitamise osaliseks olen ma saanud, millises hädas olnud! Ja mispärast? Sellepärast, et nõudsin õigust taga, et mu südametunnistus oli puhas, et ulatasin käe niihästi abitule lesknaisele kui ka vaesele orvule! …» Siinkohal pühkis ta taskurätikuga ära isegi põsele veerenud pisara.
Manilov oli tälesti liigutatud. Mõlemad sõbrad surusid kaua teineteise kätt ja vaatasid kaua vaikides teineteisele silma, kus läikisid pisarad. Manilov ei tahtnud kuidagi meie kangelase kätt vabaks lasta ja pigistas seda kogu aeg nii palavalt, et Tšitšikov ei teadnud enam, kuidas seda kätte saada. Viimaks tõmbas ta käe tasapisi ära ja ütles, et ei oleks halb, kui sõlmiks ostu-müügilepingu võimalikult pea, ja oleks hea, kui Manilov ise selleks linna tuleks. Siis võttis ta kübara ja hakkas jumalaga jätma.
«Kuidas? Te tahate juba ära sõita?» hüüdis Manilov äkki justkui ärgates ja peaaegu kohkudes.
Samal ajal astus kabinetti proua Manilova. «Lizanka,» ütles Manilov pisut haleda näoga, «Pavel Ivanovitš lahkub meilt!»
«Sellepärast, et Pavel Ivanovitš on meist juba tüdinud,» vastas proua Manilova.
«Armuline proua! Siia,» ütles Tšitšikov, «siia, näete, kuhu,» – ta pani käe südamele – «jah, siia jääb igaveseks mälestus teiega veedetud meeldivast ajast! Ja uskuge, mul ei oleks suuremat õnne, kui elada teiega kui mitte ühes majas, siis vähemalt kõige lähemas naabruses.»
«Aga teate, Pavel Ivanovitš,» sõnas Manilov, kellele niisugune mõte väga meeldima hakkas, «kui mõnus oleks tõepoolest elada niimoodi üheskoos ühise katuse all või mõne künnapuu vilus filosofeerida millegi üle, süveneda! …»
«Oo! See oleks alles paradiislik elu!» lausus Tšitšikov õhates. «Jumalaga, armuline proua!» jätkas ta, lähendades oma huuled proua Manilova käele. «Jumalaga, väga austatud sõber! Ärge unustage mu palvet!»
«Oh, olge mureta!» vastas Manilov. «Meie lahusolek ei kesta rohkem kui kaks päeva.»
Kõik siirdusid söögituppa.
«Jumalaga, armsad lapsukesed!» ütles Tšitšikov, silmates Alkidi ja Themistoklust, kes olid ametis mingi puust husaariga, kel ei olnud enam ei kätt ega nina. «Jumalaga, mu maimukesed. Andke mulle andeks, et ma ei toonud teile kingitust, sest õigust öelda ma ei teadnudki, kas teid on ilmas olemas, nüüd aga, kui tulen, toon tingimata. Sulle toon mõõga. Kas tahad mõõka?»
«Tahan,» vastas Themistoklus.
«Ja sulle trummi. Eks ju, sulle trummi?» jätkas ta, alla Alkidi poole kummardudes.
«Tlummi,» vastas Alkid sosinal ja pead langetades. «Hüva, toon sulle trummi. Niisuguse toreda trummi! Siis põrutad aina: turr… ruu… tra-ta-taa,ta-ta-taa… Jumalaga, kallike!» – Ta suudles last pähe ning pöördus Manilovi ja selle abikaasa poole naeratusega, millisega harilikult pöördutakse vanemate poole, kui neile nende laste süütusest mõista antakse.
«Tõesti, jääge veel, Pavel Ivanovitš!» ütles Manilov, kui kõik juba välistrepile olid tulnud. «Vaadake, missugused pilved.»
«Need on ainult väikesed pilvekesed,» vastas Tšitšikov.
«Aga kas te tunnete teed Sobakevitši juurde?»
«Selle kohta tahaksin teilt juhatust paluda.»
«Lubage, ma seletan kohe teie kutsarile.» Seejärel seletas Manilov asja kutsarile samasuguse armastusväärsusega ära ja ütles talle korra isegi «teie».
Kuuldes,
