silmadega saates kaugenevat kalessi, ja kui seda enam sugugi näha ei olnud, seisis ta ikka veel, suitsetades piipu. Viimaks läks ta tuppa, istus toolile ja vajus mõtisklusse, südamest rõõmustades, et ta oma külalisele pisut head meelt oli valmistanud. Siis kandusid tema mõtted märkamatult teistele asjadele ja valgusid lõpuks jumal teab kuhu. Ta mõtles sõpruses veedetava elu hüvedest, sellest, kui hea oleks koos sõbraga elada mingi jõe kaldal, siis hakkas tal üle selle jõe tekkima sild, seejärel hiiglasuur maja nii kõrge vaatetorniga, et sealt võib näha isegi Moskvat, kui mõnus oleks seal õhtuti vabas õhus teed juua ja vestelda meeldivatest asjadest. Seejärel olid nad koos Tšitšikoviga toredates tõldades saabunud mingisse seltskonda, kus nad võluvad kõiki oma meeldiva käitumisega; ja keiser on nende nii suurest sõprusest teada saades ülendanud nad kindraliks, ja edasi kujutles ta viimaks jumal teab mida, millest ta enam isegi aru ei suutnud saada. Tšitšikovi kummaline soov katkestas äkki kõik tema unistused. Mõte sellest ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda: kuidas ta seda ka ei keeranud, kuidagi ei saanud ta selget otsa kätte, ning ta muudkui istus ja tõmbas piipu, mis kestis kuni õhtusöögini.
Kolmas peatükk
Tšitšikov aga istus rahulolevas meeleolus oma kalessis, mis juba ammu mööda postmaanteed veeres. Eelmisest peatükist oli juba näha, mis tema peamiseks huvialaks ja harrastuseks oli, ning seepärast pole ime, et ta süvenes sellesse varsti kogu ihu ja hingega. Oletused, kavatsused ja kaalutlused, mis tema näoilmes peegeldusid, olid nähtavasti väga meeldivad, sest ühtepuhku jätsid nad enese järel rahuloleva muheluse jälgi. Nendega ametis olles ei pööranud ta mingit tähelepanu sellele, kuidas tema kutsar, kes oli rahul Manilovi teenrite vastuvõtuga, paremale poole priipassi rakendatud tiigerkimlile üsna asjalikke märkusi tegi. See kimmel oli õige kaval hobune ja tegi ainult näo, nagu veaks ta, sel ajal kui kõrb aisahobune ja võik priipass, keda kutsuti Assessoriks, sest ta oli omandatud kelleltki assessorilt, püüdsid kõigest väest, nii et nende silmistki võis märgata mõnu, mida nad sellest tundsid. «Vigurda, vigurda! Küll ma su üle trumpan!» rääkis Selifan, tõustes pukis püsti ja äiates laiskvorstile piitsaga. «Sina tee oma tööd, va saksa pitspüks! Kõrb on tubli hobune, tema täidab oma kohust, annan talle hea meelega mõõdu kaeru rohkem, sellepärast et ta on tubli hobune, ja Assessor on kah hea hobune… Nonoh! Mis sa lingutad kõrvu? Sina, tobu, kuula, kui sulle räägitakse! Ega ma hakka sulle, tõprale, halba õpetama. Näh, kuhu ronib!» Ta virutas hobusele jälle piitsaga, sõnades: «Uh, metsaline! Neetud Punapart sihuke!» Siis hõikas ta kõigile: «Hei, kullakesed!» ja sähvas kõigile kolmele mitte enam karistuseks, vaid et näidata, et ta on nendega rahul. Teinud neile seda heameelt, pöördus ta oma jutuga jälle kimli poole: «Sina arvad, et saad oma elukombeid varjata. Ei, veli, ela parem tões ja õiguses, kui tahad, et sinust lugu peetaks. Näe, mõisnikul, kelle juures me käisime, on head inimesed. Ajan mõnuga juttu, kui on hea inimene, hea inimesega oleme alati omamehed, suured semud: teed juua või suupistet võtta – kõige suurema lahkusega, kui on hea inimene. Heast inimesest peab igaüks lugu. Näe, meie härrat austab igaüks, sellepärast et tema, kuuled sa, on olnud keisri teenistuses, on kooligumi nõunik …»
Nõnda targutades jõudis Selifan viimaks kõige kaugematesse abstraktsustesse. Kui Tšitšikov oleks kuulatanud, oleks ta teada saanud palju üksikasju, mis käisid isiklikult tema kohta; kuid tema mõtted olid niivõrd ametis oma asjaga, et üksnes tugev kõuekärgatus sundis teda ärkama ning enese ümber vaatama: kogu taevas oli üleni pilves ja tolmune postmaantee kirendas vihmapiiskadest. Seejärel kärgatas pikne teist korda, kõvemini ja lähemal, ning vihma hakkas äkki valama nagu oavarrest. Kaldsuunda võttes peksis vihm esmalt vastu üht, siis vastu teist tõllakummi külge, siis, muutes rünnakuviisi ja hakates otsejoones alla kallama, trummeldas otse tõllakummi katusele, piisad hakkasid viimaks Tšitšikovile vastu nägu lendama. See sundis teda ette tõmbama nahkkatted kahe ümmarguse aknakesega, mis olid määratud teel ettejuhtuvate nägemisväärsuste vaatamiseks, ja käskima Selifanil kiiremini sõita. Selifan, keda samuti katkestati keset kõnevoolu, taipas, et nüüd ei tohi tõesti enam aega viita, tiris sedamaid mingi halli villase riideräbala puki alt välja, tõmbas selle õlgadele, haaras ohjad kätte ja käratas oma kolmele hobusele, kes vaevalt jalgu liigutasid, sest kõigi nende õpetlikkude juttude järel tundsid nad mõnusat lõdvestust. Kuid Selifan ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kas ta oli kahest või kolmest teeharust mööda sõitnud. Endamisi arutades ja teed natuke meelde tuletades taipas ta, et oli palju teeharusid olnud, mis ta kõik mööda oli lasknud. Kuna aga vene inimene otsustavatel silmapilkudel ilma pikematesse kaalutlustesse laskumata ikka väljapääsu leiab, siis, pööranud paremat kätt esimesele ristteele, hõikas ta: «Hei, auväärt sõbrad!» ja laskis nelja, ilma et oleks muret tundnud, kuhu see tee viib.
Ilm aga näis pikemaks ajaks sajule seadvat. Teed kattev tolm muutus kiiresti poriks ja hobustel läks iga minutiga raskemaks kalessi vedada. Tšitšikov hakkas juba väga kärsituks minema, kui ta nii kaua ikka veel Sobakevitši mõisat ei näinud. Tema arvestuse järgi oleks pidanud ammugi aeg olema pärale jõuda. Ta vaatas mõlemale poole välja, aga oli nii pime, et ei näinud sõrmegi suhu pista.
«Selifan!» hüüdis ta viimaks pead kalessist välja pistes.
«Mis on, härra?» vastas Selifan.
«Vaata, kas küla näha ei ole!»
«Ei, härra, mitte kuskil ei ole näha!» Seejärel hakkas Selifan piitsa viibutades jorutama midagi seesugust, mis oli nagu laul, aga ei olnud ka, midagi nii pikka, et sellele lõppu ei tulnudki. See sisaldas endas kõike: igasuguseid virgutavaid ja tagantsundivaid hüüdeid, millega hobuseid üle terve Venemaa ühest otsast teise kostitatakse; iga liiki omadussõnu ilma pikema valikuta, mis aga esimesena keelele sattus. Sel kombel läks asi niikaugele, et ta hakkas neid viimaks sekretärideks kutsuma.
Vahepeal hakkas Tšitšikov märkama, et kaless kõigub igasse külge ja jagab talle õige tugevaid mükse; see andis talle mõista, et nad on teelt kõrvale pööranud ja kolistavad vist mööda äestatud põldu. Selifan taipas seda nähtavasti isegi, kuid ei lausunud sõnagi.
«Mis teed sa, kaabakas, sõidad?» hüüdis Tšitšikov.
«Mis parata, härra, ilm on sihuke; ei näe piitsagi, nii pime on!» Nende sõnade järel ajas ta kalessi niivõrd kallakile, et Tšitšikov oli sunnitud mõlema käega kinni hoidma. Alles nüüd märkas ta, et Selifan on vintis.
«Pea, pea, ümber ajad!» karjus ta temale.
«Ei, härra, kuidas ma’s nüüd ümber ajan,» sõnas Selifan. «Ei ole hea, kui ümber aetakse, tean seda isegi; ega ma ikka ümber ei aja.» Seejärel hakkas ta kalessi kergelt pöörama, pööras, pööras – ja keeras selle viimaks hoopis külili. Tšitšikov patsatas käte ja jalgadega porisse. Selifan peatas siiski hobused, muide, need oleksid isegi seisma jäänud, sest nad olid kõvasti väsinud. See ettenähtamatu juhtum hämmastas Selifani täielikult. Ta ronis pukist maha, jäi kalessi ette seisma, pani mõlemad käed puusa, sel ajal kui härra poris püherdas, püüdes sealt välja saada, ja lausus vähese mõtlemise järel: «Kas sa näed, läkski ümber!»
«Sa oled täis kui kingsepp!» ütles Tšitšikov.
«Ei, härra, ei või olla, et oleksin täis. Ma ju tean, et ei ole hea, kui täis ollakse. Ajasin sõbraga natuke juttu, sellepärast et hea inimesega võib natuke juttu ikka ajada, selles ei ole midagi halba; võtsime koos ka sakuskat. Sakuska ei ole halb asi, hea inimesega võib sakuskat võtta.»
«Aga mis ma sulle ütlesin viimasel korral, kui sa purjus olid? Ah? Kas oled unustanud?» tõreles Tšitšikov.
«Ei, teie kõrgeausus, ei või olla, et oleksin unustanud. Mina juba tunnen oma asja. Mina tean, et ei ole hea, kui purjus ollakse. Hea inimesega ajasin natuke juttu, sellepärast et …»
«Kui annan sulle tubli keretäie, küll sa mul siis tead, kuidas hea inimesega
