title>TANTSUPIDU SCEAUX’S
Henri de Balzacile,
tema vend
Honoré
Krahv de Fontaine, ühe Poitou’st pärineva vana perekonna pea, oli taibukalt ja vahvalt teeninud Bourbone vandeelaste sõjas vabariigi vastu. Kui ta oli õnnelikult pääsenud kõikidest ohtudest, mis sel kaasaegse ajaloo tormisel epohhil ähvardasid rojalistide juhte, armastas ta naljatades öelda:
«Ma olen üks neid, kes lasksid end tappa trooni astmeil!»
Selles naljas oli omajagu tõtt inimese kohta, kes Nelja Tee verises lahingus oli haavatuna jäetud langenute hulka. Ehkki see truu vandeelane oli konfiskeerimiste tõttu laostunud, keeldus ta järjekindlalt vastu võtmast tulutoovaid ametikohti, mida talle pakkus keiser Napoleon. Ta jäi truuks oma aristokraatseile põhimõtteile ja pidas pimesi kinni vanadest traditsioonidest ka siis, kui saabus aeg elukaaslast valida. Hoolimata sellest, et teda püüdis üks rikas revolutsiooniaegne tõusik, kes oleks maksnud kallist hinda soovitud abielu eest, naitus krahv preili de Kergarouëtiga, kes oli küll kaasavarata, kuid kuulus ühte Bretagne’i vanimasse perekonda.
Kui saabus restauratsioon, oli härra de Fontaine koormatud suure perekonnaga. Ehkki suuremeelse aadliku pähe ei mahtunud mõte kuningliku soosingu taotlemisest, andis ta oma naise soovile siiski järele, lahkus oma mõisast, mille kehvast sissetulekust vaevalt piisas tarvidusteks, ja asus Pariisi. Kurvastatud sellest aplusest, millega ta endised kaaslased pidasid jahti konstitutsioonilise valitsuse kohtadele ja aukraadidele, tahtis ta juba oma mõisa tagasi pöörduda, kui äkki sai ametliku kirja, milles keegi küllalt tuntud ekstsellents teatas talle ta nimetamisest kindralmajoriks määruse põhjal, mis lubas katoliikliku armee ohvitseridele arvestada tegevteenistusena Louis XVIII esimesi kahtkümmend fiktiivset valitsemisaastat. Mõni päev hiljem sai vandeelane jällegi ilma igasuguse omapoolse taotluseta, lihtsalt ameti poolest, Auleegioni risti ja Saint-Louis’ ordeni. Kõigutatud oma otsuses üksteisele järgnevate kuninglike armuavalduste tõttu, mida ta arvas võlgnevat monarhi tänulikkusele, ei rahuldunud ta enam sellega, et viis oma perekonna, nagu ta seda pieteetlikult igal pühapäeval oli teinud, Tuileries’ palee Marssalite saali, kus nad jälgisid kuningliku perekonna pidulikku rongkäiku kabelisse ja hüüdsid: «Elagu kuningas!» – ei, nüüd hakkas ta taotlema isikliku audientsi au. See audients ei lasknud end kuigi kaua oodata, kuid ei pakkunud midagi erilist. Kuninglik salong oli tulvil vanu õukondlasi, kelle puuderdatud pead ülalt vaadatuna meenutasid lumevaipa. Siin kohtas krahv de Fontaine oma võitluskaaslasi, kes suhtusid temasse veidi külmalt; kuninglikud printsid näisid talle aga jumalikena, nagu ta vaimustatult tähendas, kui üks neist käskijatest ja pealegi kõige armastusväärsem, kellest krahv arvas, et ta teda vaid nimepidi tunneb, tuli ta kätt suruma ja nimetas teda kõige puhtakujulisemaks vandeelaseks. Hoolimata sellisest lugupidamisest ei tulnud ühelegi kuninglikust soost isikule meelde küsida, kui suured olid ta kaotused või kui palju raha ta oli suuremeelselt ohverdanud katoliiklikule armeele. Ta märkas, ehkki veidi hilja, et oli sõdinud omal kulul.
Õhtu lõpupoole julges ta parajal silmapilgul teha vaimuka märkuse oma viletsa varandusliku seisukorra kohta, mis oli samasugune nagu paljudel teistelgi aadlikel. Majesteet suvatses südamlikult naerda – iga sõna, mis oli kuidagi teravmeelne, meeldis talle; ent majesteet vastas ühe sellise kuningliku naljatusega, mille lahkust tuleb rohkem karta kui mõnd vihast noomitust. Üks kuninga lähedasemaid usaldusmehi astus kiiresti rahaahne vandeelase juurde ja andis talle peenelt ning viisakalt mõista, et veel pole saabunud aeg arvete esitamiseks kõrgele käskijale: momendil olid arutamisel palju vanemad pretensioonid, mis kahtlemata kuulusid revolutsiooni ajalukku. Krahv väljus ettevaatlikult nimekate isikute hulgast, kes aupakliku poolringina ümbritsesid kõrget perekonda; vabastanud vaevaga oma mõõga õukondlaste kidurate jalgade vahelt, kuhu see oli takerdunud, läbis krahv jalgsi Tuileries’ palee õue, et jõuda oma üürisõidukini, mille ta oli jätnud kaldapealsele. Olles kangekaelse vaimuga, nagu seda on põlisaadlikud, kelles mälestus Liigast ja Barrikaadidest pole veel kustunud, hakkas krahv, kui ta oli sõidukisse istunud, kõva häälega ja kartmata end kompromiteerida laitma õukonnas toimunud muudatusi.
«Vanasti,» rääkis ta endamisi, «võis igaüks vabalt kõnelda kuningale oma pisimuredest, aadlikud võisid millal tahes paluda kuninglikku lahkust ja raha, tänapäeval aga ei saa skandaalita tagasi isegi neid summasid, mis on kulutatud kuninga teenistuses olles. Tuhat ja tuline! Saint-Louis’ orden ja kindralmajori aukraad ei vääri kokku kolmesada tuhat liivrit, mis ma täielikult kulutasin kuninga huvides. Tahan veel kord kõnelda kuningaga silm silma vastu, ja nimelt tema isiklikus kabinetis.»
See stseen jahutas härra de Fontaine’i indu seda enam, et kõik ta palved audientsi suhtes jäid pidevalt rahuldamata. Ta nägi muide, kuidas impeeriumiaegsed tõusikud said nii mõnedki kõrged kohad, mis endise monarhia ajal reserveeriti parimale põlisaadlile.
«Kõik on kadunud,» ütles ta ühel hommikul. «Tõesti, kuningas on ja jääb revolutsionääriks. Kui ei oleks tema kõrgestisündinud venda, kes ei tunne kõrvalekaldumisi ja oskab oma truid teenreid lohutada, siis ei oskaks ma tõesti öelda, kelle kätte satub kord Prantsuse troon, kui see režiim edasi kestab. Too neetud konstitutsiooniline süsteem on kõige halvem valitsemisviis ja ei sobi üldse Prantsusmaale. Louis XVIII ja härra Beugnot rikkusid meil Saint-Ouenis kõik ära.»
Viimase lootuse kaotanud krahv tahtis juba suuremeelselt igasugusest kahjutasunõudmisest loobuda ja oma mõisa tagasi pöörduda. Ent sel hetkel teatasid kahekümnenda märtsi sündmused uuest tormist, mis ähvardas hävitada seadusliku kuninga ühes ta kaitsjatega. Krahv oli üks neid suuremeelseid inimesi, kes teenijatki ei söanda halva ilmaga tänavale kihutada, ja seepärast pantis ta oma mõisa ning järgnes põgenevale monarhile, teadmata, kas see osavõtt emigratsioonist osutub talle kasulikumaks kui ta senine truudus; kuid nähes, et maapaokaaslased olid suuremas lugupidamises kui need uljad mehed, kes kunagi olid, relv käes, protesteerinud vabariigi sisseseadmise vastu, lootis krahv siiski, et sellest välismaareisist lööb ta rohkem profiiti kui aktiivsest ja ohtlikust teenistusest sisemaal. Need vana õukondlase kaalutlused ei osutunud seekord asjatuks spekulatsiooniks, mis paberil tõotab uhkeid tulemusi, tegelikult aga laostab. Nagu ütles üks meie vaimukamaid ja osavamaid diplomaate, oli krahv üks neist viiesajast ustavast teenrist, kes jagasid õukonna maapaoraskusi Gentis, ja osutus üheks neist viiekümne tuhandest, kes sealt tagasi tulid. Selle lühikese interregnumi ajal oli härra de Fontaine’il õnn olla Louis XVIII käsutuses, ja mitmel puhul oli kuningal võimalus veenduda selle õukondlase suures poliitilises aususes ja siiras ustavuses.
Ühel õhtul, kui kuningal polnud midagi paremat teha, meenus talle üks neid teravmeelsusi, mida ta veel Tuilerie’s oli kuulnud härra de Fontaine’ilt. Vana vandeelane ei jätnud soodsat momenti kasutamata ja jutustas kuningale naljatoonis kogu oma eluloo, nii et monarhile, kes midagi ei unustanud, võis see parajal silmapilgul meenuda. Kõrgestisündinud literaadile hakkas silma, et mõned märgukirjad, mille koostamine oli usaldatud sellele tagasihoidlikule aadlikule, paistsid silma oma elegantse stiili poolest. See väike teene jättis härra de Fontaine’i kuninga mällu kui ühe tema trooni ustavama teenri. Kuninga teistkordsel tagasitulekul sai krahv erakordseks emissariks ja hakkas departemangudes ringi sõitma, et mässutõstjate üle suveräänselt kohut mõista; ent härra de Fontaine kasutas oma julma võimu mõõdukalt. Kohe pärast seda, kui see ajutine kohtumõistmine oli lõppenud, pääses ülemkohtunik Riiginõukogusse, sai deputaadiks, kõneles harva, kuulas rohkem pealt ja muutis mitmeti oma arvamusi. Mõningad Louis XVIII biograafidele tundmatud asjaolud tegid härra de Fontaine’i kuningale nii lähedaseks, et ühel päeval, kui krahv sisse astus, kõnetas teda sarkastiline monarh järgmiselt:
«Sõber Fontaine, ma ei mõtlekski teid peadirektoriks või ministriks nimetada! Ei teid ega mind, kui oleksime ametnikud, ei peetaks meie vaadete pärast kohal. Konstitutsioonilisel valitsemisviisil on see hea omadus, et ta võtab meilt vaeva isiklikult vallandada riigisekretäre, nagu me seda varem tegime. Meie nõukogu on tõeline võõrastemaja, kuhu avalik arvamus saadab meile kummalisi reisijaid; ent lõpuks me oskame oma truid teenreid ikkagi veel soojadele kohtadele paigutada.»
Sellele
