eeldi poosetada. Ometi tehti mind koolis kõneaineks ja lõpuks püstitasin isegi rekordi. Põhjustas seda minu tüli võimlemisõpetajaga. Tema nimi oli vist Ernst Karu, aga me kutsusime teda omavahel alati Väikeseks Karuks, sest juba kuuendas klassis olid paljud poisid temast pikemad. Väikese Karu silmis ei lugenud sinu mati või kemmi hinded tuhkagi; et talle muljet avaldada, tuli sul kangil usinalt lõuga tõmmata. Kümme oli tema jaoks maagiline arv. Tegid ära, olid kõva viiemees, üks vähem oli miinus ja kaks viisid juba punkti maha. See jäi sulle märgina külge ja tähendaski sinu hinda. Kes ise kangini ei ulatunud, need tõstis ta süles üles. Ta seisis poiste ringis sinu ees ja luges tähendusrikka häälega kordi. Mõnikord potsatas keegi alla ja korra üks poiss isegi minestas. See lõi teda korraks pahviks. Ta lasi poisil veidi mattidel lebada, aga käsutas siis tagasi kangi alla. Aga too oli alles paras sült, seisis, põlved hirmust vabisemas, teda boamaona jälgiva Väikese Karu ees ja ootas vist issanda enda vahelesegamist. Meiegi vahtisime hiirvaikselt.
„Sa tõmbasid ainult kaks korda,” sõnas Väike Karu, nägu põlgusest jäine, „tavaliselt jõudsid sa viis, pinguta vähemalt viletsa kolmegi pärast.”
Aga too vend polnud selleks mingil moel suuteline. Ning siis säriseski mus miski. Ja nagu iseenesest pani see keelegi tööle.
„Jätke ta rahule,” pomisesin poiste hulgast sugugi mitte valjult, aga õps pööras end kohe ümber.
„Kes teist, peerukottidest, teda kaitseb?” nõudis ta meid karmilt silmitsedes. Vaikisime, minugi himu temaga vestelda oli sedamaid otsas. Aga teadsin, et ta ei jäta, ja mõni memmekas oleks mind nagunii reetnud. Niisiis andsin endast uuesti märku.
„Näete isegi, et ta ei jõua praegu,” ütlesin.
„Või nii, üks viletsusehunnik muretseb teise pärast.” Ta uuris mind ja muigas korraga. „Lausa kiiduväärt, kui keegi tahab teise koormat kanda. Teed need kolm siis tema eest nüüd kohe ära.” Olin trotsi täis ja uskusin, et suudangi. Niisiis riputasin end uuesti üles. Kuna aga olin just ise äsja lõpetanud, jõudsin sikutada ainult ühe. Kaks korda pidid nad tõukama mind tagumikust ja naeru saatel see käiski. Ta võis rahul olla, et suutis teha mind naljanumbriks. Aga ta ei andestanud mulle. Võib-olla sellepärast, et minestanud poiss kaebas kodus ära, tema isa tuli kooli ning meie võimlemisõps kutsuti direktori juurde. Aga see lapsevanem polnud Väikese Karu jaoks õige pähkel.
„Miks te seda teete, miks te neid piinate?” nõudis lapsevanem temalt direktori kuuldes.
Väike Karu kehitas ainult õlgu. „See pole piinamine,” vastas ta külmalt, „ma teen neist mehed, ainult mehed, mõistate? Et nad sõjaväes utsinat saades endal nööri kaela ei paneks. Seda ei juhtugi nii harva,” lisas ta peaaegu ähvardades, „ja teevad seda just sellised nagu teie oma.”
Selline argument mõjub, eks ole? Toogi lapsevanem ei lausunud enam ühtki sõna. Just nii see jutuajamine toimus, üks paralleelklassi poiss kuulas ukse taga pealt ja andis sõna-sõnalt edasi. Too lapsevanem viis oma poja järgmisel veerandil meie koolist ära, aga minu jaoks asi alles algas. Väike Karu tegi minust oma võimlemistundide tõmbenumbri. Kui keegi kangil enam ei jõudnud, pöördusid ta silmad otsides kohe minu poole.
„Kähku siia, Basov,” nõudis ta irvitades, „sul ju tilgub süda juba verd, aita ta välja.” See oli komet, mille üle ta meelsasti lubas kõigil naerda. Aga ma hakkasin vastu, kah omal kombel. Hakkasin nimelt harjutama. Elasime Tallinnas Järvel ning leidsin varsti lähedal asuvas parkmetsas sobiva männi, millel olid madalad jämedad oksad. Üks neist sobis ülihästi. Juba samal kevadel tõmbasin lõuga kümme täis. Varsti võisin aidata keda tahes. Väliselt leppisime me ka Väikese Karuga ära, aga kui ta kooli rekordi puhul, tervelt kakskümmend seitse korda järjest lõuga, mind aulas teiste ees diplomiga õnnitlema tuli, ei võtnud ma seda temalt vastu. Keerasin selja ning kõndisin lavalt lihtsalt minema. See võttis ta muidugi pahviks. Ta seisis seal üksi kohmetult meie ees, diplom nõutult käes, nagu vana kulunud päkapikk oma kotjas ülikonnas. Ma ei tundnud mingit võidurõõmu ega ka kahetsust. Ta otsis mind pärast üles.
„Sa oled nüüd kõva poiss, Harri,” ütles ta, „aga miks sa seda tegid? Ma ei teadnud, et sa kannad minu vastu viha.”
„Nagu teiegi,” vastasin ma, „nagu paljudegi poiste vastu.”
Ta vaatas mind imestunult ja ta sügavais kurdudes nägu näis korraga solvunud. „Ei, ma ainult tahtsin, et teist õiged mehed saaks,” ütles ta. Vaikisin, aga ma ei uskunud teda. Sedagi võis teha viha abil ― liiga paljusid asju ärgitab meid tegema paljas viha.
Miilitsakooli läksin aga sellepärast, et ei saanud ülikooli sisse. Proovisin arstiteaduskonda, tegin eksamid ära, aga keemias sain kolme ja konkurss oli sel aastal kõva. Minu matemaatikaõpetajast emale oli see muidugi ränk hoop. Olin talitanud ju peamiselt tema soovi järele. Minu ema nimelt usub, et kõik elukutsed on loodud kahte sorti inimeste jaoks ― ühed sulide jaoks või teevad need sinust suli, ja teised, nii-öelda tõsised ja vajalikud, mis kaitsevad sind põhjakõrbemise eest. Sellised olid minu ema arvates eelkõige arsti ja õpetaja elukutse.
„Muidugi võiksid sa õppida ka pedagoogiks,” ütles ta, „sul on tugev õiglusenärv, mis ei salli valskust. Advokaadikarjääriks oled jälle liiga sirgjooneline, hästi läbilöövat juristi sinust kindlasti ei tuleks, kuid lastele sellised igirohelised meeldivad. Aga õpetajatel on liiga väike palk.”
Nõustusin sellega kõhklemata. Rahapuudus meie perekonnas oli sama kindel kui kalender seinal. Kuigi tagantjärele mõeldes pole arstidelgi selles suhtes mingeid eeliseid, kui ema just ei lootnud minust tulevat sellist tippkirurgi, kelle õiglusenärv ei segaks ühesuguse osavusega sorimast nii oma patsiendi soolikates kui tema rahakotis.
Nüüd aga olid asjad sellega ühel pool. Samal õhtul kaalus minu küsimust meie kodune sõjanõukogu. Kolm meid ainult oligi. Õde Rita oli kolmeteistkümnene. Isa elas meist juba kuus aastat lahus. Arutasime seda asja õhtusöögilauas.
„Las Harri läheb õige kondiitriks,” pakkus Rita päästeingli muretusega. Rita oli meil kohutav magusaarmastaja ja kindlasti nägi ta oma vaimusilmas juba tulevasi tordi- ja kringlivimu.
„Ole vait,” kähvas ema talle raevukalt kibestunud toonil ning käsutas Rita nõusid pesema. Mõistsin nüüd, kui närvis ta tõeliselt oli. Olin talle valmistanud tugeva pettumuse.
„Ehk proovid, Harri, veel kuhugi?” Ta vaatas mind murelikult. „Muidu võtavad sind sõjaväkke.”
Seda võimalust kartsime mõlemad. Patriotismi meil ei harrastatud. Pealegi käis Afganistanis sõda ja terve Eestimaa oli täis jutte sealt koju saadetavaist tinakirstudest. Üks ema töökaaslane oli selle saanudki koos venekeelse tänukirjaga mingilt kindralilt. Ma vaikisin. Enda teada ei paistnud ma enam kuhugi jõudvat. Üks minu klassikaaslane oli andnud paberid sisse korraga kahte teaduskonda, et kui kukub läbi, proovib õnne teiseski. Aga mina olin olnud kindel. Tundsin end lööduna, lõplikult muttatambituna ja ehk emagi tajus seda minu meeleolu.
„Võiksid arutada seda asja isaga,” arvas ta lõpuks ohates, „mul on tema telefoninumber.”
„Jäta,” sõnasin mina. Me olime uhked, ema ja mina. Enne lahkuminekut töötasid ema ja isa koos samas koolis. Ja kui neil enam midagi välja ei tulnud, tulime meie ära. Maja jäi isale ning ta ostis meile Tallinnasse Järvele kahetoalise korteri. Iga kuu saatis ta meile natuke raha, aga helistas harva. Isal oli uus perekond ja ma arvan, et me tulime talle lihtsalt harva meelde. Me ei mõelnud sel õhtul midagi välja. Lubasin emale, et uurin järelkonkursse mõnda pooltühja teaduskonda, ning läksime magama. Tegingi seda ja leidsin võimaluse ― tudengeid võeti veel vastu pedagoogilisse instituuti bibliograafia erialale. Aga see ajas mind lihtsalt naerma ― minutaoline turske poiss näljapalgal tolmunud raamaturiiulite vahel. Sügis lähenes, hakkasin leppima saatusega ning vahetevahel nägin end juba unes rohekas sõdurimundris kuskil kõrbes. Miilitsakooli idee pandi mulle pähe sõjakomissariaadis. Viimasel minutil anti võimalus valida. See tundus peaaegu uskumatuna ning ma valisin kõhklematult. Võinuks öelda, et sööstsin
