Eks ta ole neid tarvitanud, aga Priidu-taoline pole ta kunagi olnud. Siis hakkab ta minema. Õhtu on ilus, suvi on seadnud end kestma justkui igavesti. Risti Joonal on palav ning ta teeb teisegi särginööbi lahti. Nädalaid on olnud ilma vihmata ning kruusatee tolmab vanamehe paljaste sandaalides jalgade all. Maja asub poolteist kilomeetrit eemal. Alevistki võiks seda näha, kui poleks vahel varjavat metsasiilu. Tee kõrval tiheneb see võsaks. Sellest möödas, keerab Joonas talu juurde viivale sissesõiduteele ja üsna pea seisabki ta õuevärava ees. Hindava pilguga silmitseb ta maja ja kõrvalhooneid. Üsna kulunud näevad need välja, kuid sellegipoolest toekad. Risti Joona isa ehitas need pärast Joona sündi, ehitas noore peremehe tarmu ja nõuga. Kuid silm näeb ka muret ja vihagi tekitavat. Anti Käo on mitmed vajalikud tööd jätnud tegemata. Katus vajaks hädasti lappimist. Anti Käo oli kunagi sitke mees, mis sest et Joonale ainult õlani. Sitkust pidigi jätkuma, et minna elama teise mehe majja, toimetama tema maa peale. Sitkust ja julgust, kuigi Joonast ennast sel ajal siin polnudki, muidu kes teab, kuidas oleks läinud? Aga nüüd on Anti hädas oma pojaga, kes on hakanud sageli pudelipõhja vaatama. Joonas ei tahagi edasi minna, istub lihtsalt siia aiaäärsele kivile ning ainult vaatab. Uurib teise mehe majapidamist. Sauna korstnast tõuseb suitsu, Anti Käo teeb koos pojaga sauna. Nad on üsna samas olukorras selle Anti Käoga, kuigi Anti naine on elus, pole kummalgi õiget töö jätkajat. Majalt libiseb Joona pilk uuesti maale. Kolhoos, kes peab neid maid omaks, on andnud Antile lahkel käel maad. Anti on teinud endale suure aia. Kunagi oli see korralik, Joonas oskab siitki hinnata Anti aiapidajatarkust. Kunagi jah, kuid nüüd on siingi minnalaskmist mehemoodi. Anti on väsinud ja poeg on joodik. Kui lihtsad on need maailma asjad ― käed, mis sulle on antud, peavad looma või tehtu hävib. Aina luua ja parandada … Suits on põlenud lõpuni ning kõrvetab nüüd Joona sõrmi. Ta viskab selle maha ja tõuseb. Oli mõte minna tagasi, aga jalad tõrguvad. Jalad tahavad siiski minna otse teise mehe õueväravast sisse. Nii ta teebki, pealegi on teda juba märgatud. Vana Anti Käo on ise tulnud õue ning vahib nüüd otse tulija suunas. Pole justkui mingit põhjust, aga Joonas siiski läheb. Samas kuuleb ta haukumist. Käode suurt kasvu koer ilmub majanurga tagant ja tormab tigeda lõrinaga tulijale vastu. Koerad ei salli Joonast, enamik koeri terves alevikus, kuigi nad näevad teda sageli Joona kodukootud lihunikuameti tõttu. Sest Joonas on terve aleviku ja kolhoosi parim ja ainuke lihunik, kes peab kustutama sigade ja lammaste ning lindude elu, valmistama neid ette poti jaoks. Seegi tulus amet on õpitud tal juba Siberis. Koerale tähelepanu pööramata astub Joonas vanale mehele vastu, kes tunnistab teda umbusklikult, aga veab siis näo mõistvale muigele, viibates käega keelavalt koera suunas.
„Kas Tisli Anita rääkis sulle juba meie kukest?” pärib ta teretuse järel. „Tal on mingi pasaviga, ja mis tast ravida, mõtlesin, pistaks ta õite Jüri sünnipäevaks potti.”
Nad arutavad veidi kuke ümber ning Joonas lubabki asja joonde ajada. Jürigi ilmub nüüd saunast välja ning astub lähemale, kuid tema meel ja kõnnak näivad üsna ebakindlad. Joonastki kutsutakse lärmaka lahkusega sauna, aga ta keeldub, tarvis veel minna teise-kolmandasse kohta. Anti Käo on samuti võtnud, aga ei toeta sõnagagi poja kutsumist. Risti Joonas hakkabki ära minema, aga mõne sammu järel pöörab ta ümber ja tuleb tagasi. Miski näib tal veel hingel olevat.
„Seda et, kas sa, Anti, ei tahaks maja ära müüa?” pärib ta justkui ükskõikselt.
„Sulle või?” küsitakse vastu.
„Kas või mulle,” jätkatakse halvasti varjatud õhinaga. Joonas on kuulnud, et alevi ümbruses mitmed tahaksid oma vanast majast lahti saada. Eks nad asuksid meeleldi uutesse kivimajadesse, kus korterites vannitoad ja teised mugavused ning pole enam muret maja remondi pärast. Näe, seegi maja vajaks tublisti kohendamist. Ja Joona korter on täiesti korras. Anti Käo kuulab teist, pilklik muie suunurkades.
„Eks need müügu, kes tahavad,” arvab ta tõrksalt. „On ju majalgi oma head küljed, kas või seesama saun.”
„See on minu isa tehtud,” murrab viha end Risti Joonas välja, aga ta jätkab siiski rahulikult, sest taolisi asju ei aeta tüliga. Ta mitte et pakuks paljast vahetust, maksaks pealegi, sest raha on veidi kõrvale pandud. Ehk polekski see Antil kehv kaup, sest nüüd lubatakse teha jällegi talusid ja mis see muu siin on kui Ristide talu?
„Kui palju sa annaksid, ah?” uurib eemal lonkinud Jüri uuesti lähemale astudes. Tema pruunid joodikusilmad säravad himust. „Ehk polegi paha mõte, isa? Alevikus kah saun ja Miškal on alati õlled saadaval.”
„Ole vait …” Anti Käo ei vaata poja poolegi, sihib teraselt Joonast. „Alevikus öeldi, et minu maja ei putu keski, sinu tütar ise ütles.”
Niisiis temagi käis küsimas ja tema tütar, oma tütar … Viha kääritab ennast Joona rinnas, kobrutab raevuks ning ta astub rinnutsi Käo vanamehe ette.
„Kui müüa ei taha, tõstan teid ise välja, mõistad? Või minu maja … Tule vaata teda siit, kust mina pean vaatama … Kõik need aastad …”
Joona suur kämmal sasib Käo Anti särgi rinnaesisest kinni ning ta tirib vanameest õuevärava poole. Jüri jõllitab neid arusaamatuses, miks nood kaks hullu keerasid hea tehingu asemel tülli. Aga truu koer ruttab esimesena appi. Ta kargleb lõrisedes Joona ümber, peljates siiski hammustada, sest iga koer kardab lihunikku. Käo vana rabeleb ja vingub vihast mis jõuab, aga teda tiritakse kogu vastupanust hoolimata värava taha ning surutakse näoga vastu aeda.
„Vahi … vahi oma maja siit, kust minagi vahin …” karjub Joonas.
Käo Antile on siiski abigi saabumas. Tema luutuberkuloosist küürakas naine on jooksnud õuele ning ässitab vaheldumisi koera ja poega. Too rabab sauna najalt jämeda teiba ning ruttab isale appi. Kaklus, mis nüüd puhkeb, on vägagi tõsine mõlemalt poolt.
Mööda maanteed rattaga sõitev Jegor Šmit näeb neid eemalt, peatub ja tunnistab veidi aega, raputab siis murelikult pead ning ketrab kiiresti edasi alevi suunas.
Alevivalitsuse elektrik Viktor Karm parandas mul kabinetis ühe pistikupesa ära ning keeras puuduvad pirnid tühjadesse lampidesse. Ta oli lüheldane vilgas mees, veidi üle neljakümne, meeldiva, kuigi veidi pealetükkiva olekuga, üks neid, kes lausa piiravad sind oma abivalmidusega. Elektrik oli ta olnud kogu aeg, tegi seda tööd kohakaasluse alusel ka minu vanas koolis. Nagu ma kärmelt teada sain, olid tema kaksikutest lapsed kooli lõpetamas ning naine töötas siinsamas raamatukogus. Küsisin talt mõnede vanade tuttavate kohta ja sain teada, et kolm minu klassi poissi olid juba abielus, üks istus Rummu vanglas kakluse pärast ning Jüri, kellega me koos tihti kalal käisime, oli sõitnud end mootorrattaga surnuks. Mitmed poisid ja tüdrukud olid ära sõitnud, kes kuhu. Veendusin veel kord, et Kiivas ei tuntud sõna saladus ― kõike nähti ja teati nagu ka minu jõudemonstratsiooni saabumispäeval poe ees oletatavat taskuvarast läbi otsides.
„Mind varastatigi paljaks,” kinnitasin ma elektrikule.
„Muidugi,” jäi mu abistaja nõusse, „seda tehakse siin üsna usinalt, aga sa otsisid läbi vale mehe. Ilmselt tegi seda punapea Anti.”
„Punapea Anti?”
„Jah, on meil siin üks sihuke noorsand. Edvistab ringi ülikonnas, kuigi igaüks teab, et tal kodus on prussakadki näljas. Tervitab sind muudkui tänaval, aga kui liiga lähedale satud, oled rahakotist kergesti ilma. Aga peale seda kui vene kooli poisid talle paar korda tublisti kolki andsid, kaob ta hommikuti bussiga linna ning teeb oma näputööd seal.”
„Punapea Anti …” Mulle meenus korraga too tarkade silmadega ja mõistva pilguga nooruk bussis. Olin teda veel kord alevi tänaval kohanud ja me teretasime nagu tuttavad. Siis sedaviisi …
Mõni aeg peale elektriku lahkumist
