võimalused siiski märgatavalt tänu Angelika isale. Tutvusime Angelikaga miilitsakooli esimese aasta varakevadel ja asja kenakesti arenedes märkasime varsti mõlemad, et ega meil paljuks muuks enam aega jäänudki. Pealegi oli see suvi ise täitsa pöörane. Kõikjal räägiti laulvast revolutsioonist. Kui see oli revolutsioon, siis kahtlemata üsna kummaline. Aga ümberringi toimus kogu aeg midagi küll. Käis mingi üleüldine melu, kõik olid nagu purjus ― linn, sündmused, mis justkui paiskusid üksteise otsa, ning ajalehed, mis neist kirjutasid. Ja mitte ainult minu linn, kogu impeerium ragises.
„See on orgia,” ütles meile poliitõppust läbi viiv ohvitser, „orgia, mis lõpeb varsti ning paljudele väga halvasti.”
Võib-olla oligi major Svirinil õigus, meile kõigile tundus, et see ei saa kaua kesta nagu pikk kuum suvigi. Aga seni käisime Angelikaga iga öö Lauluväljakul. Pool linna kogunes öösiti sinna. Ansamblid mängisid prožektorite valgel ning vaheajal peeti kõnesid. Mõni hoidis käes sinimustvalgeid iseseisvusvärvidega lippe. See üllatas mind kõvasti, pisemategi asjade eest visati koolist üks-kaks-kolm välja. Taoline asi lõhnas juba trellide järele. Ja kahtlemata meid filmiti. Miilitsakoolis hoiatati karmilt ― osavõtule neist üritustest järgneb kindel väljaviskamine.
„Tõmbume tagaplaanile,” hoiatasin Angelikat, „ega sinulgi konservatooriumis selle eest pead silitata.” Aga tema ainult naeris.
„Süsteem ei tööta,” ütles ta, „siin sebib praegu niivõrd kirju rahvas. Ma nägin mitut komsomolibossi, aga nad ei tea vist isegi, miks nad siin on. Kõige muuga saaksid nad hakkama, aga mitte sellega siin.” Ta viipas peaga meie ümber murdu tantsiva rahva poole, tegi lõbusaid grimasse ning väänutas oma sihvakat keha ahvatledes minu ees. Hiljem, kui me läksime kõrvale, et pisut puhata, võtsin teema uuesti üles. „Aga kindla peale filmib siin keegi ning nad kutsuvad hiljem välja. Kutsuvad ka meid sinuga, mind saadetakse armeesse ja sinu klaveritunnid konsis saavad kah silmapilk otsa.”
„Ära karda, poisu,” rahustas ta mind oma tumedat monaliisapead minu õlale toetades. „Loomulikult filmitakse siin palju ja põhjalikult, aga usun, et see arhiiv on neil üsna kasutu.”
„Aga kui sinu isa teaks, et me siin praegu … ?”
„Kuss, kuss …” Ta sulges oma kitsa klaverimängijapeoga minu suu. „Minu paps arvab ka, et see supp käib neil lihtsalt üle jõu.”
Vaatasin teda imestunult. Angelika isa siis teadis. Angelika isa, kes töötas keskkomitees, ei keelanud tal minuga siia tulla? Või Angelika siiski valetas ja isa ei teadnud? Aimasin, et Angelika on tüdruk, kes ei keela endale asju, mida väga tahab. Ei keelanud endale mindki, lihtsat miilitsakursanti, nagu seda pöörast suvegi siin. Ma olin Angelikasse armunud, õigemini ma lihtsalt jumaldasin teda. Kuid oli hetki, mil mind haaras tema seltsis solvumispiiril ebamugavustunne ja ma peaaegu kartsin teda. See oli tema küünilisus, millega ta vürtsitas oma paremat elu ja mis võis pooleldi olla ka tarkus. Neil hetkil ta justkui vaatas minust üle, tundsin end siis lausa rohupuhmana tema jalgade juures. Jah, Angelika oli kingitus ning sisetunne ütles mulle, et temagi mind hoidis, hoidis ja kartis ehk samavõrra. Aga oma tähtsale isale tutvustas ta mind alles nädalapäevad tagasi, kuigi käisime juba pool aastat. Mis sest, et olime käitunud algusest peale nii, nagu võtaksime kõike omavahelist nagu suurt nalja. Ikkagi näris see mu hinge, et külastades rahumeeli minu kodu, hoidis ta mind nii kangekaelselt eemale oma perekonnast. Minu ema juures oli ta käinud juba vähemalt paar tosinat korda. Võib-olla ma veidi kelkisingi temaga oma ema ees. Või veel, Angelika taolise stiilse iludusega, aruka iludusega, rõhutan, kelgiks igaüks. Seepärast tegi õrnemgi pilv tulevikul mulle närvesöövat tuska. Kuigi keskpärane õpingutes, olin endagi mõistusest täiesti rahuldaval arvamusel ning kavatsesin juba Angelika pärast maksku mis maksab Tallinnasse tööle jääda. Edasi läheksin kaugõppesse õppima juurat. Miilitsaohvitserina erikonkursi alusel oli see täiesti reaalne. Mõistate nüüd paremini minu muret ― Angelika võis endale lubada võrreldamatult rohkem. Kui ta peaks komistama, tõstetakse teda silmapilk jalule. Kindel käsi hoiab sirmi tema kohal. Minu jaoks seevastu osutub igasugune pori liiga sitkeks. Aga loomulikult lõpetasin kohe igasuguse virina. Angelika kõrval ei viriseta. Tantsisin ja väänlesin tema vastas ning maiustasin igal võimalusel tema huulte kallal. Vahel jõudsime kaugemalegi. Angelika oli igatpidi kaasaegne tüdruk ning ma himustasin teda endale tõemeeli päriseks.
Aga Tallinnasse mind ei jäetud, kõik rikkus ära kutsikas. Ehk teen ma oma puhtaverelisele pisut liiga, aga just nii see oli. Muidugi, kui süsteem on viidud nii hapralt tasakaalu kui minul, piisab täielikuks varinguks ka viiekuusest hundikutsikast. Sain ta viimasel talvel teenistuskoerte kasvandusest pooleldi althõlma. Ross ei vastanud mingitele standarditele ning praagiti välja. Mul need standardid ei kehtinud ja nii ma võtsingi ta meile koju. Kuseloigud põrandal ärritasid ema, aga ta on mul siiski kõike muud kui väiklane ning Rossist sai ruttu meie pere täieõiguslik liige. Muidugi, kui ma seda kõike oleks ette näinud? Angelika võttis ta nimelt kaasa minu koolilõpu tseremooniale. Ema oli kinni oma kooliga, seepärast oli tal hea meel, kui Angelika lubas ise minna. Nad läksid hommikul koos turule ja ema andis oma lilled Angelikale kaasa. Rita oli oma klassiga ära mingil nädalasel ekskursioonil. Nii tuligi Angelika üksi koos kutsikaga. Mina nägin neid seal juba nii-öelda valmis kujul. Meid, kursante, käsutati joonele rivvi keset kooli õue. Kooliülema kõrval seisis mustas ülikonnas siseminister ise nagu mingi matusebüroo juhataja ning mõlemad pidasid enne tunnistuste kätteandmist pika kõne. Kooliülem nagu ikka vene keeles ning minister eesti keeles. Sugulased ja õnnitlejad ootasid summas eemal. Nägin Angelikat nende hulgas, pea kõrgilt püsti, millest taipasin, et ta ei tunne ennast seal kuigi hästi. Koerast ei osanud ma siis veel midagi mõelda. Ross istus rihma otsas tema jalgade juures ja nagu Angelika hiljem ütles, värises üleni põnevusest. Värises mis ta värises, aga keeras lõpuks sellise spektaakli kokku! Aga muidugi polnud neil seal kuigi mõnus keset palavat päeva. Polnud meilgi, sest kõned olid kokku magedavõitu rosolje ebakindlaist manitsustest ning tolmunud pateetikast. Need kõned ei sobinud enam sellesse suvesse. Angelikal oli õigus, me olime muutunud, muutusime täiel aurul. Lõpuks hakati ohvitseritunnistusi välja andma. Hüüti nimi, kutsutu astus rivist välja, läks kooliülema juurde, sai temalt ja ministrilt käepigistuse ning marssis oma tunnistusega tagasi rivvi. Minu nimi oli paremate järel tähestiku järgi üsna algul. Kuulsin end hüütavat, läksin ja nii see juhtuski. Poolel teel keerles Ross juba minu jalgade ümber. Rihm lohises järel. Ta niuksus rõõmust ning naksas agaralt minu uute kalifeepükste sääri. Tõrjusin teda ühe käega ning vaatasin etteheitvalt tagasi Angelika suunas. Ta kehitas mulle õlgu, aga ei paistnud just aru saavat olukorra kogu tõsidusest. Pigem hoidis ta naeru tagasi. Rivis minu selja taga muiati päris avalikult. See oli neile lõbus vahejuhtum. Nii me jõudsimegi koos Rossiga kooliülema ette. Kuid tolle ilme oli kaugel igasugusest naljast. Näost punetades ulatas ta mulle süngel ilmel tunnistuse, lausumata seejuures sõnagi. Ehk oleks asi sellega piirdunudki, aga Ross sai võõra käe sirutusest omamoodi aru. Püüdes napsata tunnistuse järele, kepsles ta meie vahel ja hüppas siis ootamatult siseministri värskelt pressitud matuseülikonna najale. Too püüdis teda eemale tõugata, heites mulle võõristavaid pilke, aga Rossi tolmused käpad jätsid energiliselt uusi märke.
„Kursant Basov, vabalt, võite minna …” sõnas kooli ülem mulle sugugi mitte heasoovlikul toonil. Muidugi tahtsin ma minna siit nende eest nii ruttu kui võimalik. Krahmasin käega uuesti Rossi järele, aga loomulikult hoidis ta end parajale kaugusele ja liputas rõõmsalt saba. Tegin tema suunas mõned sammud, aga nähes asja lootusetust, otsustasin külmavereliselt tagasi rivvi pöörduda. See võis olla üsna tobe vaatepilt. Nad irvitasid mulle vastu ja paljud turtsusid naerda. Ja siis kuulsin selja taga uuesti kooliülema häält:
„Leitnant Basov, kurat võtaks, minge juba … koos oma koeraga …”
Hääl oli maruvihane ja ma ei tahtnud enam selja taha vaadatagi. Ja kohe ei taibanud ma ka nende sõnade täit mõtet. Tahtsin ikka veel asuda tagasi oma kohale rivis ja läksin nende poole, aga peatusin siis segaduses. Rivi minu ees oli sulgunud. Tihedalt
