Mehe keel ei kuulanud hästi sõna, aga tema imestus oli täiuslik. „Mesasja sa tahad?” pomises ta puterdades.
„Rahakotti, oma rahakotti … silmapilk,” käratasin kõhklemata ja minu nägu oli kindlasti raevust moondunud. Ta ei tahtnud aru saada, aga mu sõrmed pigistasid endiselt tema määrdunud pluusiga kaetud õlga. Ta püüdis end tulutult vabastada.
„Mes rahakotti? … Mees, ma põle võtt meskit rahakotti …” Tema purjus hääl oli ebakindel ja ma ei uskunud teda. Aga inimesed meie ümber olid peatunud ja vaatasid meid. Ja siis ma veidi täitusin, aga ainult sedavõrd, et võtsin teise käega (hoidsin ikka mehel õlast kinni, sest kartsin miskipärast, et ta pistab kohe plehku) põuetaskust oma ametitunnistuse ja näitasin neile.
„Minult varastati bussis rahakott ja see mees tegi seda. Ma otsin ta kohe läbi. Näete, ma olen miilitsaohvitser …”
Ma otsisingi ta läbi, kõhklemata ja vihast hoolimata asjalikult, nii nagu meid õpetati miilitsakoolis ja praktikal. Surusin ta vastu poeseina, kõigepealt põue- ja rinnataskud, külgtaskud, võimalikud salataskud, siis allapoole püksitaskud, lõpuks tühje õllepudeleid sisaldava plastikaatkoti. Ta ei takistanud mind, seisis endiselt hämmeldunult. Sorisin läbi ka tema rahakoti, määrdunud ja katkise õmblusega ja mõne sama määrdunud rublaga selle sees. Selge oli, et minu raha seal ei olnud. Lasin mehe lahti ja ulatasin rahakoti tagasi. Olin nüüd ise sama hämmeldunud. Olin ma midagi kahe silma vahele jätnud või torkas ta selle kuskile mujale? Ei, ma olin ta asjatundlikult läbi otsinud, minu õpetajad oleks tundnud minu üle uhkust. Samas kasvas ka mure. Meie ümber oli kogunenud järjest rohkem inimesi ja ma ei saa öelda, et nad minu vastu sümpaatiat oleks tundnud.
„Jätke ta rahule,” sõnas keegi vanem naine vihaselt, „kah mul miilits väljas.”
„Minult rööviti bussis rahakott,” pomisesin ja tundsin samas häbi.
Toppisin ametitunnistuse tagasi põuetaskusse ja nägin siis uuesti punapäist poissi. Ta seisis teiste hulgas ja vaatas mind, korralikult riides ja puhas ning tedretähnidest kirjus näos mõistev kaastunne.
„Või varastati, pillas ise kuhugi ja nüüd muudkui süüdistab,” torkas keegi. „Vehib oma tunnistusega …” lisas teine põlastavalt.
Olin käitunud rumalasti ning mõtlesin murega, et keegi neist tunneb mu lõpuks ära. Võtsin oma kotid ja läksin edasi mööda tänavat. Olin enda peale vihane ja samas nõutu ning täiesti ilma rahata.
Alevivalitsus oli viidud teise kohta. See oli uus punastest tellistest hoone, mille ühes tiivas, nagu silt näitas, asus raamatukogu. Koridoris ootas inimesi. Seinal oli teadetetahvel suure, veidi luitunud diagrammiga sotsialistliku võistluse tulemustest. Sellele oli nööpnõeltega kinnitatud teade loengust omandiseaduse, talude ja rendiettevõtete loomise kohta, millest allpool rippus teinegi teade, et toidu- ja mööblitalonge saab ainult sekretäri käest. Ootavad inimesed olidki kõik sekretäri juurde talongide asjus. Alevinõukogu esimehe kabineti uks oli koridori lõpus. Koputasin, aga uks oli kinni. Küsisin sekretärilt järele. Alevinõukogu esimees läks kooli, aga pidi kohe tulema. Sekretär, keskealine kõhn naine, vaatas mind uudistades. Tema ilmetu nägu tundus kuidagi tuttav, aga see oli ka kõik, mida suutsin meenutada.
„Mis asjus?” uuris ta. „Ehk saan minagi aidata?”
„Töö pärast,” kohmasin, „ma ootan ta ära.”
Naine oli suurekasvuline, aga rühikas ja tuli hoogsa sammuga mööda koridori otse minu suunas. Ta oli ehk minu ema vanune, aga nägi väga hea välja. Pika tumehalli seeliku peal kandis ta õhukest helesinist džemprit ning tal oli teoinimese ümar rõõmsameelne nägu, väga tuttavlik nägu. Seda ümbritsevad tihedad liivkuldsed lokkis juuksed ei lasknud halli märgatagi. Mind nähes aeglustas ta sammu ja naeratas korraga. Polnud mingit kahtlust, minu ees seisis minu vana kooli õppealajuhataja.
„Vaatasin ja kahtlesin, aga oledki sina, Harri,” sõnas ta heatujuliselt ja sirutas käe. „Tere siis, oled nii pikaks kasvanud, isastki kõvasti pikem.”
Surusin oma vana kooli kõige pikema naise kätt, kelle silmad naersid mind vaadates. Maret oli ta nimi. Tema perekonnanimi oli nagu minulgi vene oma, sest ta oli abielus piirivalveohvitseriga. Tol ajal vähemalt oli.
„Oled siis meil tagasi. Kas sõitsid isale külla?”
„Ei, tulin tööle. Mind suunati siia miilitsaks.”
„Tõesti või? Kas sa ei luiska, Harri?” Ta näis tõepoolest üllatunud ja ma tundsin korraga, et punastan, sest tema muigav vaade elustas minus ühe vana mälestuse. Et seda varjata, otsisin taskust suunamislehe ja ulatasin talle. Ta luges seda kiirustamata, murdis siis kokku ja ulatas tagasi.
„Me saatsime tõesti juba mitu taotlust ja saime nüüd siis oma inimese. Aga et sina, seda poleks küll uskunud.” Ta silmitses mind juba mõtlikult uurides. „Kas su isa juba teab?”
„Ei, veel mitte. Me pole viimasel ajal just palju kokku puutunud.”
„Või nii. Lähme siis minu juurde, Harri.”
Ta avas võtmega oma kabineti ukse ja ma astusin ta järel sisse. „Istu, Harri.” Ta näitas käega kirjutuslaua ees olevale toolile ning istus ka ise. Nõjatudes seljatoele, uuris ta mind uuesti häbenemata, kerge naeratus põselohkudes. „Millal sa tulid?”
„Just praegu.”
„Jah, teil läks see elu … Ma tulin praegu muuseas just sinu isa juurest. Sa muidugi tead, et sinu isa on nüüd meie vene kooli direktor. Tänapäeval, kui noored siit lähevad, tulevad nad harva tagasi. Sa siis tahtsid tagasi tulla?”
Ta oli otsekohene nagu vanasti, polnud selleski suhtes muutunud ja minagi tahtsin olla aus. Selle naisega sa lihtsalt pidid olema nagu tema. Raputasin pead.
„Ei tahtnud, mind määrati. Pidin esialgu jääma Tallinna.” Ma ei kavatsenud ta eest midagi varjata. Võib-olla tulenes see trotsist, mida isa nimetamine minus oli tekitanud.
„Vaat kus ausus …” Ta ilme tõsines ja nüüd meenutas see veidi minu ema oma. „Tegid siis midagi pahasti, et siia asumisele saadeti?”
„Oma arust mitte,” vastasin. Korraks mõtlesin, et räägin talle Rossist, aga ta poleks mind kindla peale uskunud.
„Olgu, su isal on kindlasti hea meel ja meil samuti, vabatahtlikult või mitte … Lähme, ma näitan sulle sinu tööruume. Sa hakkad töötama siinsamas majas.”
Ta oli uuesti leidnud oma reipa tooni ja tõusis laua tagant. Läksime tagasi koridori. Sekretäri kabinetist möödudes avas ta ukse ja tõmbas mu kättpidi enda kõrvale.
„Kas sa nägid teda juba, Silvi? Harri on tagasi, tuleb meile miilitsaks. Mäletad Silvit, Harri, ta töötas meil koolis joonestusõpetajana?”
Kätlesime, leidsin sekretärilegi koha oma mälus. Ta andis meile vähe tunde, aga kord saatis ta mind klassist välja ja irises sageli minu kallal. Kuid mis olnud, see möödas, praegu noogutasime sõbralikult, ta päris minu ema järele ja kumbki polnud ebasiiras.
Miilitsa tööruumid paiknesid maja teises otsas. Esimees kohmitses võtmega kerge siseukse kallal. Ootasin ta selja taga. Sellise saaksin palja õlatõukega lahti, mõtlesin endamisi. Lõpuks sai ta uksega hakkama ja me astusime sisse.
„Noh, olemegi sinu valdustes,” teatas esimees mulle rahulolevalt.
