Vaatasin laual olevat telefoni ning keset tuba seisvat endist õpetajat, kel oli jälle mingil moel võim minu üle.
„Saab siit Tallinnaga otseühenduse?” pärisin.
„Muidugi, võtad üheksa ette ja helistad,” seletas ta lahkelt. „Elame juba neljandat kuud ilma oma miilitsata. Vana Anton läks aasta tagasi pensionile ja sõitis ära tütre juurde. Vahepeal saadeti küll üks, aga tal oli viinaviga ja kupatasime ta siin kenasti tagasi. Oleme parem ilma kui et igaüks, mõistad? Ja midagi pole juhtunud. Meil vaikne koht. Sa lähed muidugi isa juurde elama, tal on maja?”
„Ma ei tahaks isa juurde. Ja tegelikult …” kõhklesin hetke, aga ma pidin talle sellest rääkima. „Tegelikult ei tulnud ma kauaks. Ma abiellun septembris ja lähen tagasi Tallinna.”
„Nii, nii …” Ta vaatas mind mõtlikult. „Võib-olla tahad sa kohe ära minna?” küsis ta järsku, otsekui mu mõtteid lugedes.
„Ei, ma tulin ju siia tööle.” Ma valetasin, valetasin talle suisa näkku. Muidugi tahtsin, aga selline lahendus tuli mullegi pisut ootamatult ja mul hakkas miskipärast häbi.
„Kui see tõesti nii on,” sõnas ta aeglaselt ja mind teraselt silmas pidades, „kui sa tõesti tahad oma ametit siin veidi proovida, siis võid ju elada ka minu juures. Mul on mansardkorrus tühi ja seal on sinule üsna sobilik tuba. Lähme vaatame, kui tahad?”
Noogutasin, aga ma polnud endaga üldse rahul. Miks peab inimene vahel tegema risti vastu oma tahtmist?
Minu endine õpetaja elas üsna alevi servas kiriku taga. Jalutasime poistega sealt tihtilugu mööda ja nööridel rippus seal alailma kuivama pandud pesu. Mõnikord jalutasin ma sinna ka üksi, aga kui ma märkasin õuel piirivalve rohelist Gazikut, andsin ma jalgadele alati kärmesti valu. Maja oli väiksem kui meie oma, eterniitkatusega. Tuba oli täiesti sobiv. Eesruumis oli ka väike kööginišš ja kraanikauss. Aeda avaneva akna all oli kirjutuslaud, ühe seina vastas riidekapp ja teisel pool madal kušett.
„See ongi meil tegelikult külalistetuba,” teatas esimees mulle, kui olin nõusoleku andnud. „Anna kasutab seda ka, aga tal on allgi tuba.”
„Aga võib-olla peaks temalt endalt ka küsima?” Vaatasin toolile heidetud kittelkleiti ja raamatuid kirjutuslaual.
„Eks ma küsi muidugi, aga ta on alles laps ja peab ta siis kahes toas elama. Sea end siin sisse.” Esimees hakkas ära minema, aga peatus järsku ukse juures. „Mis teil seal Tallinnas õieti toimub?” küsis ta hoopis teisel toonil. „Teete oma laulvat revolutsiooni ja nüüd vabariiki kah. Aga mida Moskvas mõeldakse, mida nemad tahavad?”
„Ma ei tea,” vastasin ausalt.
„Nii see on,” noogutas ta. „Keegi ei tea, aga see ei saa neile väga meeltmööda olla.”
„Jah, aga nad ei suuda seda peatada,” ütlesin, aga ma polnud selles kuigi kindel ja vist häälgi polnud.
„Kes teab, kes teab … võib-olla on keegi seal tõesti pea kaotanud, aga teised?” Minu endine õpetaja vangutas pead. „Oleme seni siin elanud rahumeeli koos, nii eestlased kui venelased, aga vaen Moskvaga võib pöörata asjad siingi väga halvaks.”
Asi oli otsustatud, minust oli jällegi saanud Kiiva kodanik. Jätsin kotid toanurka ja läksin tagasi oma töökabinetti, et emale helistada. Õnneks ta oligi kodus. Teatasin, et olen end sisse seadnud, ja rääkisin ka kahest alevivalitsuses töötavast õpetajast. Ema tahtis muidugi lähemalt teada ja me jutt venis pikale. Lõpuks pidin ma rääkima ka rahast. Ma ei rääkinud vargusest, ütlesin, et kaotasin rahakoti.
„Mu jumal …” Ma kuulsin, kuidas ta ohkas telefonitorusse. „Sa kaotasid, Harri, kogu raha … kõik raha?”
„Jah, ema, kõik …” Tundsin end uuesti õige näruselt. Tal pidi rahadega olema väga kitsas, sest ta oli mulle kaasa andnud suure osa oma söögirahast. Ja veel ma kartsin, et ta käsib mul minna nüüd isa juurde ja küsida temalt. Aga ta ei saatnud mind isa juurde, ainult vaikis ja ma kuulsin uuesti ta ohet.
„Palju sa vajad?” küsis ta lõpuks. Aga me teadsime mõlemad, et palju. Avanssi võisin ma saada heal juhul alles paari nädala pärast. „Ma saadan sulle kohe viiskümmend rubla,” ütles ta, kui oli asja veidikene kaalunud, „ja nädala pärast saadan veel, kui sa vahepeal koju ei tule. Ma pean Helmi-tädilt muidugi võlgu küsima … Oi, aga sul on ju praegugi kõht tühi, Harri …”
Kuulsin, kuidas ta sellest teadmisest erutatuna telefonitorusse hingeldas. „Harri, sa mine õhtul isa juurde, kuuled? Ta tahab sind kindlasti näha. Kas lubad seda? Ta peab sinust väga, Harri …”
„Hästi, ema …” Panin telefonitoru ära. Jah, ema oli mul super. Alevinõukogu poolses koridoriosas oli jäänud juba vaikseks. Kell oligi kuus õhtul. Mul oli kõva nälg ja ma võisin lugeda oma esimese tööpäeva lõppenuks. Sulgesin oma võtmega ukse ja läksin vana kodukandiga tutvuma.
Anti vaatab imeliku kaastundega seda suurekasvulist noort meest, kes on veel nähtavalt vihane, aga juba samavõrd kimbatuses ega tea ilmselt, mida teha. Too võõras linnakutt on käitunud tõesti nagu viimane tola. Esiteks juba bussis. Mis sa vehid oma rahakotiga ja torkad siis kõigi nähes jakitaskusse, nii et otski jääb välja. Samahästi oleks võinud see ka maha põrandale kukkuda. Olekski kindla peale sellises rüsinas kukkunud. Aga praegu on see kindlalt Anti pükste värvlialuses salataskus. Aga et see tume vend juhtus ise miilits olema, tegi Anti veidi murelikuks. Kes oleks uskunud, et võmm? Ja mis tal siia üldse asja oli? Päevitanud parem seal kuskil Tallinna rannas. Näe, lähebki ära, mis muud tal ongi teha? Kui ilusti palub, viib järgmine buss ta kenasti tagasi. Võmm võib sõita ka rahata. Aga oma kavatsusest kohe poodi minna Anti siiski loobub, mis sest et järsku tasku tekkinud raha lausa sügeleb. Need inimesed siin on praegu liiga ärevil ja ärevil inimene on tähelepanelik, võib märgata Anti pihku tekkinud rohket raha ja teistmoodi kottigi. Anti on väga ettevaatlik, teab, et peab olema ülimalt ettevaatlik, kui ei taha vahele jääda. Pealegi tunneb ta endal Marina pinevil vaadet. Võib-olla tüdruk nägi midagi? Kindlam on jalga lasta ning ta astubki eemale, läheb ükskõikselt lonkides ümber majanurga justkui põiehäda sunnil. Eks see pooleldi tõsi olegi. Silmanurgast märkab ta, et Marinagi teeb sama, ainult vastassuunas. Päris maja taga nad kokku saavadki. Tüdruk on paar aastat vanem ja ootab rahumeeli, kuni Anti seina kastab.
„Mis sa tahad?” pärib Anti püksiauku kinni nööpides.
„Tead küll,” vastatakse kindlalt. „Sina selle rahakoti ju võtsid.”
„Mis rahakotist sa räägid?” Anti näol laiutab ilmsüütu imestus.
„Tema rahakotist, sa seisid tema selja taga, ma nägin ju,” ei andnud tüdruk järele. „Sa lähed ja annad selle talle kohe tagasi.”
„Miška ju seisis samuti ta juures ja võib-olla pillas hoopis maha?”
„Sina seisid kah … ja Miška pole varas, mis sest et joodik.” Marina astub otse poisi ette. Ta kena nägu lõkendab pahameelest ja Anti kogeb taas, kui suur on tüdruku võim tema üle, reetlik õhetus valgub temagi põskedele.
„Siis ta pillas selle maha, kaotas jumala eest ära,” pomiseb ta ärevust varjates.
„Valetad, sina pidid selle võtma,” tõrjub tüdruk põlglikul ilmel. „Näita oma taskud ette,” nõuab ta järsku.
Poiss kõhkleb, aga ainult viivu. „Olgu, otsi siis, otsi ise,
