style="font-size:15px;"> “Võite olla päris rahulik, kapten, paati ma silmist ei lase,” vastas Dick Sand.
“Tubli, mu poiss,” jätkas kapten Hull. “Julgust ja külma verd, sa oled ju nüüd kapteni abi! Näita end oma aukraadi väärilisena! Nii noorelt ei ole veel keegi sellist kõrget auastet saanud!”
Dick Sand ei vastanud, kuid naeratas ja kerge puna libises üle ta näo. Kapten Hull mõistis nii selle naeratuse kui ka punastamise tähendust.
“Milline tore poiss,” sõnas ta endamisi, “tagasihoidlikkus ja heatujulisus on tema peamised iseloomujooned.”
Kapteni tungivate korralduste järgi otsustades oli ilmne, et ta ei lahkunud oma laevalt kerge südamega, isegi mitte paariks tunniks – kuigi selles tegelikult ei olnud mingit ohtu. Ent vastupandamatu püügiiha ja põlev soov täiendada oma õlilaadungit, täita leping, mille ta sõlmis Valparaisos James W. Weldoniga – kõik see õhutas teda retke ette võtma. Pealegi oli sellise vaikse ilmaga lausa lust vaala jälitada. Ei keegi neist, ei tema ega ta meeskond poleks suutnud kiusatusele vastu panna. Lõpuks ometi võiksid nad oma püügiretke lugeda õnnestunuks ja see asjaolu omas kapten Hulli silmis kõige enam kaalu.
Kapten suundus redeli poole.
“Õnn kaasa,” lausus proua Weldon.
“Tänan, proua Weldon!”
“Olge nii kena, ärge tehke vaesele vaalale väga haiget!” hüüdis väike Jack.
“Ei, mu poiss!” lubas kapten Hull.
“Püüdke ta kinni õrnalt, härra.”
“Nõus… püüame ta kinnastega, mu väike!”
“Mõnikord,” tähendas nõbu Benedikt, “võib nende suurte imetajate seljas leida huvitavaid putukaid!”
“Hüva, härra Benedikt,” vastas kapten Hull naerdes, “luban teil “entomoloogitseda”, kui meie vaal on Pilgrimi külje all.”
Ta pöördus Tomi poole ja jätkas:
“Tom, ma arvestan, et teie koos oma kaaslastega aitate meil vaala tükeldada, kui me ta pärast laeva külge seome.”
“Oleme teie käsutuses, härra,” vastas vana neeger.
“Hüva,” sõnas kapten Hull. “Dick, need tublid poisid aitavad sul tühjad õlivaadid valmis seada. Las nad toimetavad need meie äraolekul pardale, siis läheb kõik nobedasti, kui me tagasi jõuame.”
“Saab tehtud, kapten.”
Neile, kes seda veel ei tea, tähendame, et vaal pukseeritakse pärast surmamist laeva juurde ja seotakse parema poordi külge tugevasti kinni. Seejärel asuvad madrused, kelle saabastel on metallklambrid, vaala turjale ja tükeldavad ta pea ja saba suunas oskuslikult paralleelseteks lõikudeks. Need lõigud tükeldatakse omakorda poolteise jala pikkusteks osadeks, mis järgnevalt jagatakse tükkideks, laotakse kihtidena tünnidesse ja paigutatakse kiiluruumi põhja.
Tavaliselt püüab vaalapüügilaev, niipea kui saak käes, võimalikult kiiresti randuda, et oma töö lõpetada kaldal. Meeskond läheb maale ja asub sulatama pekki, millest kuumuse mõjul kogu vajalik osa – õli – välja valgub.
Käesoleval juhul ei võinud kapten Hull mõeldagi randa pääsemisele, et seal need toimingud lõpetada. Ta arvestas, et sulatab peki alles Valparaisos. Tuul pidi peatselt pöörduma läände ja ta lootis jõuda Ameerika rannikule vähem kui kahekümne päeva pärast. Selle lühikese aja jooksul polnud saagi riknemist karta.
Oli aeg teele asuda. Enne kui Pilgrim triivpakki jäeti, sõitis ta veidi lähemale kohale, kus vaal endast auru- ja veejugade õhkupaiskamisega märku andis.
Vaal ujus endiselt keset koorikloomade punast avarat vetevälja, avas oma tohutu suu ja neelas iga suutäiega kümneid tuhandeid pisiloomi.
Pardal viibivate asjatundjate arvamust mööda ei tarvitsenud karta, et ta mõtleks põgeneda. Polnud kahtlust, see oli vaal, keda kalurid kutsuvad “võitlejaks”.
Kapten Hull astus üle reelingu, laskus mööda nöörredelit alla ja jõudis paadi ninasse.
Proua Weldon, Jack, nõbu Benedikt, Tom ja tema kaaslased soovisid kaptenile veel kord edu.
Isegi Dingo tõusis tagajalgadele, vaatas üle reelingu ja näis tahtvat meeskonnaga hüvasti jätta.
Siis läksid kõik tagasi vööri, et ootamatust vaheldusest – huvitavast jahist – midagi kaotsi ei läheks.
Paat lükati laevast eemale ja nelja aerupaari jõulisel tõmbel kaugenes see Pilgrimist.
“Ole valvas, Dick, ole valvas!” hüüdis kapten noorele madrusele viimast korda.
“Võite minu peale kindel olla, härra!”
“Pea meeles, mu poiss, hoia üks silm laeval ja teine meie paadil!”
“Teen nii, kapten,” vastas Dick Sand rooli juurde asudes.
Kerge paat liugles juba mitusada jalga laevast eemal. Kapten Hull seisis püsti paadininas ja kuna teda enam kuulda ei võidud, jätkas ta korralduste andmist väljendusrikaste liigutuste abil.
Dingo toetus ikka veel käppadega reelingule. Korraga laskis ta kuuldavale nii kaebliku haugatuse, et iga ebausklik inimene oleks kindlasti kohkunud.
Proua Weldon võpatas.
“Dingo,” sõnas ta. “Dingo! Sa ju võtad oma sõpradelt julguse! Haugu nüüd hästi selgesti ja rõõmsalt!”
Ent koer enam ei haukunud. Ta laskus uuesti käppadele, tuli aeglasel sammul proua Weldoni juurde ja lakkus lugupidavalt tema kätt.
“Ta ei liputa saba!..” sõnas Tom endamisi. “Halb märk! Halb märk!”
Peaaegu samal hetkel ajas Dingo end taas püsti ja hakkas vihaselt lõrisema.
Proua Weldon pöördus ümber. Ruhvist oli väljunud Negoro. Ta suundus käila, kavatsedes muidugi nagu teisedki paadi liikumist vaadata.
Dingo sööstis tema juurde, meeletu kohutavast ja seletamatust raevust.
Negoro haaras kangi ja seadis end kaitsevalmis.
Koer oli talle kõrri kargamas.
“Siia, Dingo, siia!” hüüdis Dick Sand, lahkudes hetkeks vaatepostilt ja joostes vööri.
Proua Weldon püüdis omakorda koera rahustada.
Dingo kuulas sõna ja tuli Dick Sandi juurde, kuigi vastumeelselt ja tasa urisedes.
Negoro polnud lausunud ainsatki sõna, ent hetkeks ta kahvatas. Ta viskas kangi käest ja läks oma kajutisse tagasi.
“Herkules,” sõnas Dick Sand, “teen teile ülesandeks seda meest eriliselt silmas pidada!”
“Saab tehtud,” vastas Herkules lihtsalt.
Nõusoleku märgiks pigistas ta oma hiiglaslikud käed rusikasse.
Proua Weldon ja
