otsa seoti juba teine, aga seegi kadus niisama kiiresti.
Viie minuti pärast kinnitati kolmas köis, mis samuti vajus sügavusse.
Vaal aga ei peatunud. Nähtavasti polnud harpuun riivanud ühtegi siseorganit. Köie nöörsirge laskumise järgi võis isegi arvata, et loom, selle asemel et pinnale tulla, sukeldub üha sügavamale.
“Pagana pihta, see kelm pistab kinni kõik meie viis köit!” hüüdis kapten.
“Ja viib meid Pilgrimist üpris kaugele,” lisas pootsman.
“Ta peab siiski tulema veepinnale hingama,” jätkas kapten. “Vaal ei ole kala ja temale on õhk niisama vajalik kui inimesele.”
“Ta peab hinge kinni, et kiiremini plehku panna,” sõnas üks madrustest naerdes.
Peagi tuli kolmanda köie külge kinnitada ka neljas ja madrused, kellele saak oli äsja juba käegakatsutavana tundunud, muutusid rahutuks.
“Tont võtaks,” pomises kapten, “midagi sellist ei ole mul veel kunagi juhtunud. Neetud vaal!”
Lõpuks tuli ka viies kera käiku lasta. Seegi oli juba peaaegu lahti rullunud, kui äkki tundus, et köis pole enam pingul.
“Tubli, tubli!” hüüdis kapten. “Köis on lõtv, vaal hakkab väsima!”
Nüüd oli paat Pilgrimist rohkem kui viis miili alltuule.
Kapten Hull heiskas pootshaagi otsa lipu, et anda laevale märku lähenemiseks.
Peaaegu kohe võis näha, kuidas Dick Sand, keda Tom ja tema kaaslased abistasid, hakkas raasid pingutama, et purjedele rohkem tuult anda.
Ent tuul puhus nõrgalt ja ainult lühikeste hoogudena ning näis varsti täiesti vaikivat. Pilgrimil oli kahtlemata üsna raske paadi juurde jõuda, kui see tal üldse õnnestub.
Nagu arvati, tõusiski vaal veepinnale hingama. Harpuun oli tal ikka veel küljes kinni. Ta jäi liikumatult seisma ja paistis ootavat poega, kes selles kohutavas kihutamises talle nähtavasti järele ei jõudnud.
Kapten käskis aerutada kiiremini ja peagi jõuti vaalale lähemale.
Kaks madrust, tõmmanud aerud paati, relvastusid nagu kaptengi pika odaga, et anda loomale surmav löök.
Howik manööverdas väga ettevaatlikult ja oli valmis otsekohe kõrvale põikama, kui vaal peaks nende poole sööstma.
“Ettevaatust!” hüüdis kapten. “Vaadake, et te mööda ei viska! Sihtige hästi, poisid! Kas olete valmis, Howik?”
“Valmis, härra,” vastas pootsman. “Aga mind häirib see, et vaal pärast sellist põgenemist nii vaikseks jäi.”
“Ka mulle tundub see kahtlasena.”
“Peame olema ettevaatlikud.”
“Kahtlemata, aga nüüd hakkame pihta!”
Kapten Hull sattus üha enam hoogu.
Sõideti veelgi lähemale. Vaal keerles endiselt kohapeal. Poega tema juures ei olnud ning võib-olla püüdis ta teda otsida.
Äkki lõi vaal sabaga ja kaugenes umbes kolmkümmend jalga.
Ega ta ometi uuesti põgenema hakanud? Kas neil tuleb teda jälle tükk aega mööda vetevälja taga ajada?
“Ettevaatust!” hüüdis kapten Hull. “Ta võtab hoogu ja ründab meid! Howik, hoia alt!”
Vaal oli end tõesti paadile vastu keeranud. Oma võimsate uimedega veepinda lõhestades viskus ta ettepoole.
Pootsmanile aga ei tulnud selline otserünnak ootamatult ja ta seadis paadi nii, et vaal möödus nende külje alt, kuid ei riivanud neid.
Kapten Hull ja mõlemad madrused andsid möödatormavale vaalale tugeva hoobi odaga, püüdes tabada mõnd olulist organit.
Vaal peatus, paiskas õhku kaks verega segatud veesammast ja tormas uuesti paadi suunas selliste hüpetega, et lihtsalt õudne oli vaadata.
Meestel pidi olema palju külma verd, et mitte pead kaotada.
Howik suutis ka seekord tabamust vältida, põigates paadiga osavasti kõrvale.
Kolm hästi sihitud hoopi tekitasid loomale kolm uut haava. Tormates paadist mööda, laksatas vaal nii tugevasti sabaga, et tõusis kõrge lainetus, nagu oleks meri hakanud mässama.
Paat pidi peaaegu ümber paiskuma. Laine lõi üle ääre, täites paadi poolenisti veega.
“Ämber, ämber!” hüüdis kapten.
Madrused jätsid aerud sinnapaika ja asusid kiiresti paati veest tühjendama. Kapten lõikas köie pooleks, sest seda polnud nüüd enam vaja.
Loom, valust lausa metsikuks muutunud, ei mõtelnudki enam põgeneda. Nüüd ründas tema! Ta surmaheitlus tõotas kujuneda kohutavaks.
Vaal pöördus kolmandat korda “neem neeme vastu”, nagu ütlevad meremehed, ja sööstis uuesti paadi poole.
Kuna paat oli pooleldi vett täis, ei saadud teda enam nii kergesti pöörata. Kuidas nüüd ähvardavat kokkupõrget vältida? Kui paat end enam juhtida ei lase, on sellega ka võimatu põgeneda.
Pealegi oleks vaal ikkagi saanud paadi ainult mõne hüppega kätte, ükskõik kui kiiresti püüdjad ka poleks põgenenud. Vaala ründamine ei tulnud enam kõne allagi, nüüd tuli juba ennast päästa. Kapten Hull mõistis seda selgesti.
Vaala kolmanda rünnaku eest polnud enam võimalik täiesti kõrvale põigata. Vaal riivas möödudes paati oma tohutu seljauimega nii tugevasti, et Howik oma istmelt maha paiskus.
Odad ei tabanud seekord märki – paadi kõikumine viis nad kõrvale.
“Howik, Howik!” hüüdis kapten, kes ise end vaevaga püsti hoidis.
“Siin!” vastas pootsman tõustes. Korraga ta märkas, et mõla oli kukkumisel pooleks murdunud.
“Võtke teine mõla!” ütles kapten Hull.
“Juba võtsin!” vastas Howik.
Sel hetkel hakkas paadi lähedal, ainult mõni süld paadist eemal, vesi vulksuma.
Nähtavale ilmus noor vaal. Ema nägi teda ja sööstis tema juurde.
See asjaolu muutis võitluse veelgi kohutavamaks. Nüüd võitles vaal kahe eest.
Kapten Hull vaatas Pilgrimi poole. Ta hakkas meeletult vehkima pootshaagiga, mille otsa oli kinnitatud plagu.
Mida võis Dick Sand veel teha lisaks sellele, mida ta juba oli teinud, kui kapten esimest korda märku andis? Purjesid oli juurde võetud, need juba paisusid tuules. Õnnetuseks ei olnud prikk varustatud jõumasinaga, mille abil oleks saanud suurendada kiirust, et rutem kohale jõuda. Lasta üks paatidest vette ja tõtata neegritega koos kaptenile appi, see oleks võtnud tublisti aega ja pealegi oli noorukil kindel käsk laevalt mitte lahkuda, juhtugu mis tahes. Dick Sand laskis siiski taavetiga alla ahtripaadi ja võttis selle veoköide, et kapten ja ta kaaslased
