Viieteistkümneaastane kapten. Jules Verne
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne страница 17
Ent pootsman oli niisama hästi kui võitlusvahendita. Pika kangitaolise päramõla asemel hoidis ta nüüd käes lühikest mõlajuppi.
Ta püüdis paati eest ära pöörata, kuid see ei läinud tal korda. Mehed mõistsid, et nad on kadunud. Kõik tõusid püsti ja tõid kuuldavale südantlõhestava hüüde. Vahest ehk kuuldi neid Pilgrimil!
Vaal andis sabaga võimsa löögi vastu paadi põhja. Sõiduk paiskus tohutu hooga kõrgele õhku ja langes kolmeks murdununa vaala hüpetest vihaselt möllavate lainete vahele.
Ehkki õnnetud said raskesti vigastada, oleks neil võib-olla siiski jätkunud jõudu kas ujudes või mõne paaditüki külge klammerdudes vee peal püsida.
Kapten Hull püüdiski seda teha; Pilgrimilt oli näha, kuidas ta pootsmani paadi rusudele vinnas…
Ent vaal, kelle raev oli haritipul, pöördus ümber ja viseldes tõenäoliselt surmaagoonia õudseis hüppeis, paiskas oma sabaga segamini vahutava vee, kus merehädalised ikka veel ujuda püüdsid.
Mitme hetke jooksul oli näha ainult igasse külge pritsmeid pilduvat veekeerist.
Veerand tundi hiljem, kui Dick Sand, kes oli neegritega päästepaati tormanud, õnnetuspaigale jõudis, ei olnud seal enam kedagi, keda päästa. Verest punasel veepinnal hõljus vaid mõni lauatükk.
IX
KAPTEN SAND
Pärast kohutavat katastroofi valdas Pilgrimi reisijaid sügav kurbus ja õud. Kapten Hulli ja viie madruse jube surm ei lasknud neil enam millelegi muule mõelda. Hirmus õnnetus juhtus peaaegu nende silma all, ja ometi ei saanud nad midagi teha hukkujate päästmiseks!
Nad ei jõudnud isegi õigeaegselt kohale, et tõmmata voogudest välja paadi meeskond, oma õnnetud, haavata saanud, kuid veel elavad seltsimehed, ja seada Pilgrim vaala võimsate hoopide vastu. Kapten Hull ja ta kaaslased olid igaveseks kadunud.
Pilgrimil ei olnud enam kaptenit, kes teda juhiks, ega meeskonda, kes laevaga manööverdaks. Laev asus keset tohutu suurt Vaikset ookeani, sadu miile rannikust eemal, tuulte ja lainete võimuses.
Miks küll tõi karm saatus vaala tema teele? Miks küll sundis karm saatus tema õnnetut, siiani nii ettevaatlikku kaptenit laadungi täiendamise pärast kõigega riskima?
Vaalapüügi ajaloos ei ole veel esinenud sellist katastroofi, kus mitte ühtegi meest ei õnnestunud päästa!
Saatus oli tõesti olnud halastamatu. Pilgrimi pardale polnud jäänud ainsatki meremeest. Ei, üks oli siiski jäänud! Dick Sand, kuid tema oli ju alles madrus, alles viieteistkümneaastane nooruk!
Temal tuli nüüd olla kapten, pootsman, madrus, ühesõnaga – terve meeskond ühesainsas isikus.
Pardal viibis ka reisija, ema oma lapsega, kelle sealolek muutis olukorra veelgi raskemaks.
Peale tema olid laeval veel neegrid, kahtlemata tublid, vaprad ja püüdlikud inimesed, sõnakuulelikud igaühele, kes on suuteline neid juhtima, kuid neil polnud vähimatki aimu meremehetööst.
Dick Sand seisis liikumatult, käed vaheliti, ja vaatas üksisilmi kohta, kuhu oli vajunud kapten Hull, tema kaitsja, keda ta armastas nagu oma isa.
Siis libises Dick Sandi pilk üle horisondi, otsides laeva, millelt võiks paluda abi ja kaitset ning kuhu ühtlasi võiks usaldada proua Weldoni.
Tema ise ei lahku Pilgrimilt, ei, kindlasti mitte, ja ta teeb kõik, et viia laev sadamasse! Ent proua Weldon ja tema väike poeg peavad olema kindlas kohas. Neisse oli ta piiritult kiindunud, ja siis ei pruugiks tal nende pärast enam muret tunda.
Ent ookean oli tühi. Pärast vaala kadumist ei häirinud enam keegi vaikust selle pinnal. Pilgrimi ümber laius ainult taevas ja vesi. Dick Sand teadis enam kui hästi, et nad asuvad väljaspool kaubalaevade teid ja et teised vaalapüügilaevad purjetavad alles kaugetel püügikohtadel.
Ent ohtudele tuleb vaadata kartmatult näkku ja olukordi tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Seda noor madrus teadis. Mida ta otsustab nüüd ette võtta?
Sel hetkel ilmus pardale Negoro. Pärast katastroofi oli ta sealt lahkunud. Milliseid tundeid õnnetus selles mõistatuslikus inimeses võis tekitada, seda ei osanud keegi arvata. Ta jälgis katastroo-fi äärmiselt suure huviga, kuid ei teinud ühtegi liigutust ega lausunud ainsatki sõna. Kui kellelgi oleks tulnud mõttesse teda sealjuures vaadata, siis see oleks üllatunult märganud, et tema väljendusvaeses näos ei liigu ükski lihas.
Ta astus ahtri poole, kus Dick Sand liikumatult seisis, ja peatus kolm sammu noorest madrusest eemal.
“Kas teil on vaja minuga rääkida?” küsis Dick Sand.
“Mul on vaja rääkida kapten Hulliga või kui teda pole, siis pootsman Howikuga,” vastas Negoro kalgilt.
“Te teate väga hästi, et nad mõlemad hukkusid,” vastas Dick Sand.
“Kes siin siis nüüd komandör on?” küsis Negoro jultunud ilmel.
“Mina,” vastas Dick Sand hetkegi kõhklemata.
“Teie!” imestas Negoro õlgu kehitades. “Viieteistaastane kapten!”
“Viieteistaastane kapten!” vastas nooruk koka poole astudes.
Viimane taganes.
“Pidage meeles,” sõnas nüüd proua Weldon, “et siin on ainult üks kapten… kapten Sand, ja ei tee viga, kui igaüks teab, et Dick Sand oskab end maksma panna!”
Negoro kummardas, pomises midagi irooniliselt enda ette ja läks tagasi oma töökohale.
Nagu näeme, Dick Sand juba teadis, mida ette võtta.
Tuul tugevnes vahepeal ja prikk oli juba koorikloomade piirkonnast väljas.
Noor madrus silmitses tähelepanelikult purjesid. Seejärel libises ta pilk tekile. Ta mõistis, et ükskõik kui suur vastutus ka tema õlgadele ei langeks, ta peab olema suuteline seda kandma. Ta vaatas julgelt silma oma ellujäänud kaaslastele, kes lootsid nüüd ainult temale. Nende pilgud ütlesid, et ta võib alati arvestada nende abiga ja tema omakorda vastas, et ka nemad võivad tema peale kindlad olla.
Nüüd kaalus Dick Sand tõsiselt oma võimeid.
Ta oli suuteline purjedega vajadusekohaselt manööverdama, muidugi Tomi ja tema kaaslaste abi kasutades, kuid laeva asukoha kindlaksmääramiseks ei omanud ta veel küllaldaselt vajalikke teadmisi.
Nelja-viie aasta pärast oleks ta tundnud meremehe meeldivat ja ühtlasi rasket ala juba põhjalikult. Ta oleks osanud kasutada sekstanti, riista, mida kapten Hull iga päev käsitses ja mille abil võis kindlaks määrata laeva asukoha laiuskraadi. Ta oleks osanud lugeda kronomeetrilt Greenwichi meridiaani aega ja saanud selle järgi määrata pikkuskraade. Tema igapäevaseks abimeheks oleks olnud päike. Kuu ja tähed oleksid talle õpetanud: näed, sinu laev asub siin, sellel kohal. Taevalaotus, kus tähed liiguvad nagu hea kella osutid, mis kunagi ei nihku õigest asendist ja mille täpsuses võib olla absoluutselt kindel, oleks õpetanud talle aja ja kauguste määramist. Astronoomilised vaatlused oleksid andnud ka talle, nagu siiani iga päev