vinnasid endid tublisti jõudu pingutades mõlema masti riismete vahel haigutava luugini.
Luugi kaudu jõudsid nad kiiluruumi.
Waldecki kiiluruum oli poolenisti vett täis ja laadungita. Prikk sõitis lastiga, milleks oli liiv. Vajunud kord vasakule, aitas liiv hoida laeva küljeli. Siin ei olnud midagi päästa.
“Ei ühtegi hingelist!” sõnas kapten Hull.
“Mitte kedagi,” kinnitas ka noor madrus, kui oli kiiluruumi eesmises osas käinud.
Ent koer, kes oli jäänud tekile, üha haukus ja näis järjest enam tahtvat kapteni tähelepanu endale tõmmata.
“Lähme tagasi,” sõnas kapten Hull. Mõlemad ilmusid tekile. Koer jooksis nende juurde ja tundus, nagu tahaks ta neid endaga ahtrikajutisse kutsuda.
Nad järgnesid koerale.
Ahtrikajuti põrandal lamas viis inimest. Kahtlemata olid nad surnud.
Eredas päevavalguses, mis läbi ukseava sisse tulvas, märkas kapten Hull, et need olid neegrid.
Dick Sand astus ühe juurest teise juurde ja talle tundus, et õnnetud veel hingavad.
“Viime nad kohe Pilgrimile!” hüüdis kapten Hull.
Mõlemad paati jäänud madrused kutsuti appi ja merehädalised kanti ahtrikajutist välja.
Mehed nägid küll tublisti vaeva, kuid juba mõne minuti pärast lamasid kõik viis neegrit paadis. Praegu ei saanud neist veel ükski aru, et neid päästa püütakse. Kapten lootis siiski nad südametilkade ja värske vee abil teadvusele tuua.
Pilgrim seisis hukkunud laevast umbes poole kaabeltau kaugusel ja paat jõudis kähku pärale.
Suurelt raalt lasti alla tali25; selle abil vinnati neegrid ükshaaval üles ja lõpuks lamasid kõik viis Pilgrimi pardal.
Ka koer oli ühes tulnud.
„Vaesekesed!” hüüatas proua Weldon merehädaliste elutuid kehi nähes.
“Nad on elus, proua Weldon! Me päästame nad! Me päästame nad tingimata!” hüüdis Dick Sand.
“Mis nendega juhtunud on?” küsis nõbu Benedikt.
“Oodake, kuni nad suudavad rääkida,” vastas kapten Hull, “küllap nad siis jutustavad meile oma loo. Aga kõigepealt anname neile pisut vett mõne tilga rummiga.” Ja pöördudes ümber, hüüdis:
“Negoro!”
Negoro nime kuuldes ajas koer end hüppevalmilt sirgu, ta karv tõusis turri ja hambad paljastusid.
Kokk ei ilmunud.
“Negoro!” kordas kapten Hull.
Uuesti näis koer marru sattuvat.
Negoro väljus kambüüsist.
Vaevalt oli ta tekile ilmunud, kui koer tema poole tormas ja talle kõrri karata tahtis.
Kokk tõrjus koera eemale ahjuroobiga, millega ta oli end varustanud, ja madrustel õnnestus looma tagasi hoida.
“Kas te tunnete seda koera?” küsis kapten Hull kokalt.
“Mina? Ma ei ole teda kunagi näinud,” vastas Negoro.
“Imelik!” lausus Dick Sand endamisi.
IV
WALDECKILT PÄÄSTETUD
Orjadega kauplemine on Ekvatoriaal-Aafrikas veel praegugi laialt levinud. Inglise ja prantsuse ristlejaist hoolimata väljub igal aastal Angola ja Mosambiigi rannikult laevu orjadega, et viia neegreid mitmesugustesse teistesse maadesse, ja peab kahjuks ütlema, tsiviliseeritud maadesse.
Kapten Hull teadis seda.
Siinsetes vetes küll tavaliselt orjapidajaid ei liikunud, kuid kapten seisis siiski küsimuse ees, kas päästetud neegrid pole mitte järelejäänud osa elavast laadungist, mida Waldeck võib-olla mõnele Vaikse ookeani kolooniale müüma sõitis. Kui see tõepoolest nii on, siis saavad nad igatahes vabaks juba seetõttu, et nad olid tema laeval. Ta oleks meelsasti seda neile kohe teatanud.
Merehädaliste eest hoolitseti suure andumusega. Proua Weldonil õnnestus Nani ja Dicki kaasabil kallata neile suhu veidi head värsket vett, millest nad kahtlemata juba mitu päeva ilma olid olnud, ja pisut puljongit, ning sellest piisas, et neid teadvusele tuua.
Kõige vanem neegritest – ta võis olla umbes kuuekümne aastane – hakkas peagi jälle rääkima. Küsimustele vastas ta inglise keeles.
“Kas te põrkasite mõne teise laevaga kokku?” oli kapten Hulli esimeseks küsimuseks.
“Jah,” vastas vana neeger. “Kümne päeva eest, ühel väga pimedal ööl, sõideti meie laevale otsa. Meie magasime…”
“Aga mis Waldecki meeskonnast sai?”
“Kui meie tekile läksime, siis neid enam seal ei olnud, härra.”
“Võib-olla pääses meeskond selle teise laeva pardale?” küsis kapten Hull.
“Võib-olla, vähemalt tuleb loota, et pääses.”
“Ja see laev ei peatunud pärast kokkupõrget, et teid abistada?”
“Ei.”
“Või vajus ta ka ise põhja?”
“Ei, ta ei vajunud põhja,” raputas vana neeger pead, “sest me nägime, kuidas ta pimedusse kadus.”
See tundus küll võimatuna, kuid teised ellujäänud kinnitasid sedasama. On enam kui tõsi, et mõned kaptenid pärast kohutavat kokkupõrget, mis nende ettevaatamatuse tõttu juhtunud on, põgenevad, ilma et nad nende poolt õnnetusse saadetud inimestele appi läheksid, ilma et nad üldse katsetki teeksid neid päästa!
Et kutsarid nii toimivad ja tänaval põhjustatud õnnetuse teiste hoolde jätavad, juba see väärib tõsist hukkamõistu. Kuid nende ohvritele on vähemalt silmapilkne abi kindlustatud. Et aga inimene merel võib teise inimese hätta jätta, see tundub lausa uskumatuna, see on lihtsalt häbiväärne!
Kapten Hull võis tuua mitu näidet sellisest ebainimlikust käitumisest ja ta oli sunnitud rõhutama, et selliseid juhtumeid, nii kohutavad kui nad olidki, esineb kahjuks sageli.
Kapten Hull jätkas päästetu küsitlemist.
“Kust Waldeck oma teekonda alustas?”
“Melbourne’ist.”
“Niisiis, orjad te ei ole?”
“Ei, härra,” vastas vana neeger kiiresti, ajades end kogu pikkuses sirgu. “Me oleme Pennsylvania osariigi elanikud, vaba Ameerika kodanikud!”
“Mu sõbrad,” lausus seepeale kapten Hull, “võite mind usaldada: Ameerika priki
Tali – üle mitme ratta jooksev köis, mis kergendab tõstmist.
