tõstis, polnud rõõmuhõisetel piiri.
Ta palus: “Tõsta mind hästi kõrgele!”
“Otsekohe!” vastas Herkules.
“Olen ma väga raske?”
“Mitte ei tunnegi.”
“Siis tõsta mind veel kõrgemale, nii kõrgele, kui ulatud.”
Herkules võttis Jacki tillukesed põlved oma tohutute kämmalde vahele ja jalutas temaga ringi nagu tsirkuseartist. Jack tundus endale pikana-pikana ja see lõbustas teda väga. Ta isegi püüdis ennast “hästi raskeks” teha, ent hiiglane ei märganudki seda.
Nüüd oli väikesel Jackil juba kaks sõpra: Dick Sand ja Herkules. Peagi sai ta veel kolmanda sõbra.
See oli Dingo.
Eespool kuulsime, et Dingo oli raskesti seltsiv. See tuli muidugi sellest, et Waldecki meeskond ja reisijad talle ei meeldinud. Pilgrimi pardal käitus ta sootuks teisiti. Jack ilmselt oskas ilusat looma võluda. Peagi hakkas koerale meeldima väikese poisiga mängida, mille üle Jack tundis suurt rõõmu. Kõik nägid varsti, et Dingo oli neid koeri, kes suhtuvad lastesse erilise poolehoiuga. Jack ei teinud talle ka kunagi liiga.
Kõige enam meeldis Jackile mängida, et Dingo on ratsahobune; seda laadi ratsu tundus talle hulga toredam isegi niisugusest papist hobusest, millel on kapjade all väikesed rattad. Jack sõitis kaksiratsa Dingo seljas ja koer nõustus sellega meeleldi, sest tema ratsamees polnud pooltki nii raske kui võidusõiduhobuse ratsanik. See-eest kahanes suhkrutagavara köögis iga päevaga.
Dingo muutus peagi kogu meeskonna lemmikuks. Ainult Negoro püüdis vältida temaga kohtumist ning ka looma seletamatu viha tema vastu ei vähenenud.
Dingo pärast ei jätnud väike Jack aga põrmugi unustusse oma kauaaegset sõpra Dick Sandi.
Noor madrus veetis kogu oma vaba aja väikese poisi seltsis. Proua Weldon oli nende sõprusega loomulikult väga rahul.
Ühel päeval, 6. veebruaril, rääkisid proua Weldon ja kapten Hull Dick Sandist, kusjuures kapten ei jõudnud noorukit küllalt kiita.
“Olen päris kindel, et sellest poisist saab kord suurepärane meremees,” sõnas kapten. “Meri on tema hing ja see kaalub üles kõik, mis tal teoreetilistest teadmistest vajaka jääb. Kuid ta oskab juba praegu üllatavalt palju, arvestades tema lühikest õppimisaega.”
“Lisaks on ta veel tore inimene, usaldusväärne poiss ja omaealistest palju arenenum. Niikaua kui meie teda tunneme, pole ta veel kordagi väärinud laitust.”
“Jah, Dick on väärt noormees,” jätkas kapten Hull, “kõik armastavad ja hindavad teda.”
”Kui me pärale jõuame,” sõnas proua Weldon, “siis paneb mu mees ta merekooli, et temast hiljem kapten saaks.”
“Seda teeb härra Weldon õigesti,” kinnitas kapten Hull. “Dickist saab kord Ameerika laevastiku uhkus!”
“Vaese orvu elu oli alguses väga raske,” jätkas proua Weldon. “Ta on läbi teinud vaevarikka elukooli.”
“Kahtlemata, ent need õppetunnid on teda ainult karastanud. Ta teab, et elu on võitlus, ja ta on õigel teel.”
“Ja ta täidab alati oma kohust.”
“Vaadake, proua. Weldon!” jätkas kapten. “Dick roolib, ja ta ei lase pukspriidi nokka silmist; ta töötab väga tähelepanelikult ning laev püsib hästi kursil. Dickil on juba praegu vilunud tüürimehe kindel käsi! Suurepärane algus! Meie elukutset, proua Weldon, tuleb õppida juba lapsena. Kes ei ole olnud laevapoiss, sellest ei saa kunagi tõelist meremeest, vähemalt mitte kaubalaevastikus. Meremees peab õppima igast pisiasjast ja iga manöövri sooritamisel või mõne otsuse tegemisel peab ta alati olema kärme ja enesekindel.”
“Ka sõjalaevastikus on tublisid ohvitsere,” tähendas proua Weldon.
“Kahtlemata,” vastas kapten Hull, “ja niipalju kui mina tean, alustasid nad kõik üsna noorelt. Laevapoisiametit pidanud meremehed pole sugugi need kõige viletsamad. Meenutame kas või Nelsonit ja veel mõnda teist.”
Sel hetkel kerkis luugist laevalaele nõbu Benedikt, sügavais mõtteis ja niisama ebamaine nagu prohvet Elias, kui see juhtuks maa peale tulema.
Nõbu Benedikt hakkas laevalael edasi-tagasi kõndima, nagu vaevaks teda miski, uuris reelingu iga pilu, kompas kanakuutide aluseid ja pistis käe voodrilaudade vahele, kust pigi oli ära kukkunud.
“Kas teie tervis on endiselt korras?” küsis proua Weldon.
“Tänan… nõbu Weldon… mu tervis on hea, muidugi… aga mul on tarvis kiiresti maale jõuda.”
“Mida te sealt pingi alt otsite, härra Benedikt?” küsis kapten Hull.
“Putukaid, härra!” kiirustas nõbu Benedikt vastama. “Mida muud ma peaksin otsima kui mitte putukaid?”
“Putukaid! Sellega tuleb teil kahjuks oodata, merel te oma kollektsiooni küll täiendada ei saa!”
“Aga miks mitte, härra? Laeval võib väga hästi leiduda mõni…”
“Nõbu Benedikt,” sõnas proua Weldon, “kurjustage kapten Hulliga! Ta peab oma laeva nii puhta, et teie otsingud paratamatult tagajärjetuks jäävad.”
Kapten hakkas naerma.
“Proua Weldon naljatab,” sõnas ta. “Ent ka mina arvan, et kabiinides otsimisega te raiskate küll asjatult oma aega.”
“Tean,” hüüatas nõbu Benedikt õlgu kehitades, “sealt ma juba otsisin…”
“Pilgrimi kiiluruumist võib-olla mõne prussaka leiate, ent need vaevalt teile mingit huvi pakuvad,” lisas kapten Hull.
“Miks ei paku! Kas need öised ritsikalised, kes Vergiliuse ja Horatiuse needmise välja kutsusid, ei paku huvi!” sähvas nõbu Benedikt end kogu pikkuses sirgu ajades. Need Periplaneta orientalise ja Ameerika tarakani lähedased sugulased, kes paiknevad…”
“Kes haigusi levitavad,” sõnas kapten Hull.
“Kes võimutsevad laevadel…” lõpetas nõbu Benedikt uhkelt oma lause.
“Meeldiv ülemvalitsus!”
“Teie, härra, nähtavasti entomoloogiat ei harrasta?”
“Enda teada mitte.”
“Oh teid küll, nõbu Benedikt,” lausus proua Weldon muigamisi, “ega te ometi ei soovi, et meid teaduse nimel nahka pannakse?”
“Ma soovin ainult rikastada oma kollektsiooni mõne haruldase eksemplariga, mis tõesti midagi väärt on, ja see on kõik!” vastas kergesti ärrituv entomoloog.
“Kas teie saavutused Uus-Meremaal teid ei rahulda?”
“Siiski, siiski, nõbu Weldon. Olen üpris õnnelik, et püüdsin seal kinni ühe neist uutest kõvakoorelistest, keda siiani on leitud ainult Uus-Kaledoonias, mõnisada miili Uus-Meremaalt
