üks, ühe potiga, pisike pruunide seintega hämaravõitu kubrik, seal tuli hommikuti sehkendada oma uriiniproovidega. Neid proove neile ikka meeldis võtta, üks analüüs oli selline, kus iga tunni aja tagant pidid asjal käima, tulgu või pool tilka. Minu meelest käisid proovid ikka koorepurkide sisse, haiglas niisamuti kui kodust viies, ja kui ma nüüd moodsal ajal ükskord pidin kust analüüsida viima, vaadati mind nagu kuu pealt kukkunut ja öeldi, et apteegis müüakse uriiniproovipurke ja et keegi ei too klaaspurgis, sellist ei võeta vastugi.
Teisel korrusel oli arstide ruum, õdede oma oli all, kuskil EKG ja röntgeni kõrval, ja ka oli seal üks imelik katusealune palat, taladega toestatud. Tolles palatis oli üks ema oma pimedalt sündinud imikuga, veel keegi üksildane täiu täis lapsuke ja mina, rohkem ei kedagi, palat oli päris avar. Ma olin juba suur tüdruk, sedakorda haiglas vegetodüstooniaga, ehk siis ei millegagi, ja arstid lihtsalt raiskasid minu peale oma aega, vererõhk oli 140 ja palavik oli 37,2 ja nad ütlesid, et see on kiirest kasvust. Kus iganes haiglates ma olen olnud, ise või hiljem oma lastega, alati on seal lapsi, kellele vanemad järele ei tule. Nii ka sellele täitõrjet saanud ja rätikusse mässitud peaga tüdrukule seal katuse all oli kojusaamist lubatud, aga keegi ei kiirustanud teda kätte saama. Mina seevastu elasin üle oma elu ühe suurima häbi. Ussid, ütles arst. Ussirohtu. Ise suur tüdruk. Ussirohi oli selline kollane ja magus nagu kogelmogel, aga mõru ka. Ja lusikast anti.
Väga levinud ravimeetod, mis ei aidanud küll usside, aga kõige muu vastu, oli elektriravi. Elektriravi kabinet oli suures haiglas ja ise ka avar ruum paljude riidesirmidest moodustatud latritega, igas soliidne hall raske aparaat nuppude, lülitite, skaalade ja juhtmetega. Elektriravi sai haige kurgu vastu, siis pandi klapid kaela peale. Ja lisaks pidi istuma kvartsi saama, toru suus, metallimaiguline osoonilõhn ümberringi ja liivakell laua peal. Elektriravi aitas neeruhädade, põiehädade, ninakoopapõletike, kõrvapõletike ja veel saja vähema ja suurema häda vastu. See torkis ja surises, aeg-ajalt käis õde voolu juurde keeramas, klemmide alla asetati niisked lapid, lamasid seal niiviisi mõnusalt ja muudkui tervenesid. Millegipärast tänapäeval ei ole elektriravi üldsegi enam nii populaarne.
Peale mandlite kaotasin varsti veel ühe osa endast – pimesoole. Oli laupäevane koolipäev. Ja hirmus kõhuvalu, nii suur kõhuvalu, et vedas kooku kõverasse ja käiagi ei saanud. Ema oli mul Minskis komandeeringus ja mina üksi koeraga kodus. Aga õnneks oli meil klassis just ühel tüdrukul pimesool lõigatud ja too sai kohe aru, mis mul viga, viis mu väga asjatundlikult haigla vastuvõttu kohale. Seal oli kena noor meesarst, kes tahtis mu kõhtu kombata ja käskis seeliku ja aluspüksid alla lükata. Minul oli aga seljas tädi Elleni vana mittevenivast materjalist ilusa sinise tikitud lillemustriga sukahoidja ja see ei läinud sugugi lükkamise peale allapoole, selle pidi kolmekümnest väikesest haagist lahti tegema. „Mis asi sul seljas on?“ küsis arst hämmeldunult.
Igatahes viidi mind pikema jututa kohe operatsioonilauale, narkoositorbik pandi nina peale ja ma mäletan, kuidas suur ümmargune erevalge operatsioonilamp hakkas äärtest mustaks tõmbuma, järjest pisemaks punktiks, kuni kustus kõik. Ei olnud muud hirmsat midagi, pärast ei saanud nädalapäevad naerda, kaks nädalat sai koolist vabastust ja võimlemisest veerandi lõpuni, mis võiks veel toredam olla. Aga kui ei oleks olnud toda läbinägelikku klassiõde, oleks minuga läinud nii, nagu klassivend Ennuga paar kuud hiljem, tema ei läinud õigel ajal arsti juurde ja ta pimesool lõhkes, kõhuõõs oli sodi täis ja asi päris paha. Haiglas lebas ta rohkem kui kuu, haava hoiti lahti ja sealt rippus välja voolik, igatahes jäi ta ellu. Nii hästi ei läinud ühel mu teisel klassivennal, kes kuueteistaastaselt suri täiesti ootamatult suhkrukooma kätte, sest arstid ei tundnud sümptome ära. Ta oli veel vanade vanemate hiline laps.
Käeluu oskasin pooleks hüpata kodus voodis. Koeraga mürades hüppasin ise oma käe otsa ja väga valus oli, murdosa sekundit üritasin mitte karjuda ja siis pistsin lõugama. Olin muidugi jälle neelupõletikuga kodus voodirežiimil ja pidin järgmine päev ennast doktor Hiobile näitama minema, muuhulgas mainisin, et kukkusin libedaga ja käsi väga valus. Röntgen näitas: mõra. Ja pandigi kipsi mind. Ema aga kukkus oma käeluu katki, kui tuli minu esinemist vaatama aktusele, niimoodi et luuotsad vaheliti, kannatas pöörast valu terve etteastete aja ja alles siis läks traumapunkti, kus üks eriti karmi käega meesarst väänas ta luuotsad paika. (Too oli tuntud kui lihunik, kes valust ei küsi, ka tema naine oli arst ja neil oli kaks kena, kuid kurttumma last.)
Haiglas olles jaguneb su päev rangelt söögiaegade järgi. Hommikusöök, lõuna, oode ja õhtusöök. Ja õhtusöök on alati jube vara, kell kuus on vist hiliseim variant. Seega on seal igati soodsad võimalused lahjumiseks, kuigi lastehaiglas ei ole lahjumine alati hädatarvilik ravivõte. Samuti on olemas erinevad menüüd, nende nimi on dieet nr 1 ja 2 ja 3 ja tavaline söök on dieet number 7. Suhkruhaigetele ilma suhkruta, sapihaigetele ilma kibedata, maohaigetele ilma haputa. Mulle enamasti haigla söök päris meeldis. Soe puder või piimasupp hommikul, keeduvorstiga võileib kõrval. Sai praetud räimega tomatikastmes. Või ei ole määritud saiale, vaid pandud su taldrikule väikese kuubikuna. Magus sigurikohv. Lõunaks supp ja magustoit, näiteks mannavorm kisselliga. Või kompott rosinate ja paari musta ploomiga. Peedisalatist roosaks värvunud hakklihakaste. Stoovitud porgandid. Õhtuks makaronivorm ja magus tee küpsistega. Nädala menüü riputati alati palatisse üles, siis sa teadsid, mis päeva sööki sa eriti ootad ja millist kohe üldse ei taha. Ainult üks toit meenub mulle erakordse jõledusena, see oli piima-köögiviljasupp. Piimas keedetud värske kapsas, porgand, kaalikas, küll oli see vast vastik. Ja muidugi leivasupp, vaen selle toidu vastu püsib mul alates lasteaiast, kus seda sunniti sööma, ja terve edasise elu olen leivasupist täielikult hoidunud.
Kellel haiglatoidust küll ei saa, nendel on kodust saadetud toitu. Nüüd on haiglates igal pool külmkapid toidu hoidmiseks, lastehaiglas sellist ei olnud, kogu oma riknevat ja mitteriknevat vara hoidsime öökappides. Öökapp on su haiglamaailm. See on su minikodu, su elufilosoofia essents. Ma olen näinud öökappe, kus selle omanikul on ülemises vahes ainult prillid ja kamm ja alumises hoiab ta haiglasusse. Ma olen näinud selliseid, mille uks ei käi kinni ja kus on kommipaberid, lahtised küpsised, apelsinikoored, poolikud mahlapakid ja limonaadipudelid läbisegi ristsõnade ja mustade sokkidega. Tingimata on sellise kapi pealne samuti täis pooleldi söödud õunasüdameid, lõunast järele jäänud ja varuks hoitud leiba, seal on eilne tee ja natuke närtsinud lilled purgis. Ja raamatud, haigla on raamatulugemise koht. Haiglas olen ma läbi lugenud kõrvalvoodist laenatud Kaugveri „Nelikümmend küünalt“ ja Grossi „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“. Seal lugesin läbi kogu „Tõe ja õiguse“ ja „Sõja ja rahu“ (välja arvatud sõjastseenid) ning hulgaliselt muud ebatavalisemat kirjandust, nagu Endla Tegova romaane, Silver Anniko „Rusikad“ ja mis need armastatud eesti autorid kõik on.
Juba keskkoolitüdrukuna, jumal teab mida ma jälle olin kokku luisanud, et koolist pääseda, olin ükskord ka pealinna haiglas. Seal olin ma tunnistajaks kõige meeliülendavamale armastusloole, mida minu silmad on näinud. Meie palatis oli üks kaunis vanem daam, tal olid paksud hallid poisipeaks lõigatud juuksed, mis talle erakordselt hästi sobisid, ilusad peened näojooned ja meeldiv iseloom. Temasse armus lootusetult üks meestepalati juudivanamees. Me olime igapäevaselt tunnistajaks nende armudraamale, kuidas proua saatis tagasi lilli, maiustusi, kinke ja kuidas vankumatu järjekindlusega talle neid üha ja üha läkitati. Nad jalutasid koridoris, istusid kõrvuti kunstnahast haigladiivanil ja meie, kõrv kikkis, üritasime kuulata, millest jutt käib. Kindlameelselt ja korduvalt anti armunud mehele korvi. Miks, sellest ei saanud ma aru. Ja kuidas lugu lõppes, seda ma ka ei tea, pealinnas simulante väga pikalt ei hellitatud.
Haiglas olles õppisin ennast väga vaikselt kiigutama, nii et seda peaaegu üldse märgatagi polnud, juuksed jäid sirgu ja tekid-linad paigale. Õppisin üksindust tundma, seal, nagu igal pool mujalgi. Õppisin olema haige ja ennast haige moodi ülal pidama. Õppisin olema kannatlik, voodit üles tegema, ise enda järelt koristama ja palju muid kasulikke asju. Ja kui saatus on vähegi armuline, saadab ta mulle kunagi hilise haiglaarmastuse, armastuse, mille vastuvõtmiseks ma olen praegu kogu
